Читать книгу Imeflööt - Emil Kolozsvári Grandpierre - Страница 6

Elas kord üks mägilane. See mägilane oleks tahtnud poega, aga talle sündisid aina tütred. Tema onn sai nõnda tütreid täis, et kuhu ta ka ei astunud, kõikjal komistas ta nende otsa. Aga ühegi tütre otsa ei komistanud ta nii sageli kui kõige noorema otsa. Sest teised tüdrukud olid kõik kuulekad ja korralikud, kõige noorem tütar oli aga rikutud ja kangekaelne. Ei kuulanud ta kellegi sõna, vaid tegi kõik ainult oma tahtmise järele. Isa lõi ning peksis teda, kuid sellest ei olnud mingit kasu.

Ja nii kaua need isa ja tütar tülitsesid, kuni tütrel sai ühel päeval sellest küllalt ja ta põgenes kodunt ära.

Ta ei rännanud kaugele, ainult naaberkülla. Seal kauples ta end teenijaks. Ta oli väga hoolas, töötas ning askeldas päevad läbi. Üks noormees hakkas teda armastama ja võttis ta naiseks.

Kord ütles noorik oma mehele:

„Lähme õige mu isa ja omaste juurde, vaatame, kas nad elavad veel või on surnud.”

Nad valmistusid teeleminekuks, panid vankripärasse leivapätsi, seapekki ja kruusi veini, rakendasid kaks noort härga vankri ette ja hakkasid naaberküla poole liikuma. Teel silmas noorik küüni juures koplis määratut õlekuhja.

„Sa vaata,” ütles ta oma mehele, „missugune päratu heinakuhi seal on.”

Mees vastas:

„See pole hein, vaid õled.”

„Kuidas need siis õled on, kui on hein?” vaidles noorik vastu.

„Need on tõesti õled.”

Noorik vihastas hirmsasti:

„Oh sina mees sihuke, sina maailma häbi, kuhu sa oled pannud oma silmad, et sa ei näe, mida igaüks näeb? Kui sa küsid härgade käest, ei ütle ka need muud, kui et see on hein!”

„Õled!” lausus mees.

„Õled?” hüüdis noorik. „Ma sulle teen õlgi!”

Ja ta haaras veinikruusi ning virutas selle härgade vahele, nii et see kildudeks purunes. Härgade vahele saatis ta leiva ja seapekigi. Härjavärsid kohkusid ja panid kihutama, nii et kui mehel lõpuks õnnestus neid taltsutada, ei olnud vanker enam päriselt vanker.

„Ära sa siin tembuta!” hoiatas ta abikaasat.

Aga ta võis sellele rääkida, mis tahtis – naine kord nuttis, kord kitkus juukseid, kord rebis särki. Ja seejuures aina kordas: „Hein, hein!”

„Jäta juba see lollus järele!” palus mees. „Me oleme su koduküla serval. Igaüks tunneb sind, ära anna end küla hammaste vahele.”

Noorik jäi vait ja lausus siis nohisedes ning mossitades:

„Ütle siis, et hein!”

„Need olid tõesti õled!”

Jõuti isamaja juurde. Noorik hüppab vankrilt maha – sassis, äranutetud näoga, rebenenud riietega. Ta ei lausu ühtki sõna, astub majja, heidab voodisse pikali ja vaikib, nagu oleks ta tummaks jäänud.

„Mis sinuga lahti on, kallis tütar?” päris ema.

Aga noorik ei vastanud.

„Tõuse üles, naine!” käskis mees.

„Ütle siis, et hein!” vastas naine.

„Need olid tõesti õled.”

Küla peal levis kuuldus, et tüdruk on koju tulnud ja et haigus on ta jalust maha võtnud. Tulid siit ning sealt sugulased ja tundsid kaasa. Noorik ei kõnelnud, ei liigutanud.

Vaatasid sugulased, aga asjata.

„See on küll surnud!” ütlesid nad.

Ja läksid pappi kutsuma.

Nüüd kummardus mees nooriku kohale:

„Tõuse üles, muidu räägin ära, et sa teeskled.”

„Ütle siis, et hein!”

„Need olid tõesti õled!”

Tuleb papp, askeldab, teeb kummardusi, palvetab ja läheb seepeale minema.

Vahepeal hakkas koitma. Isa ja ema uurivad, kas nende tütar on veel elus või on tõepoolest surnud. Noorik ei kõnele, ei liiguta ja on silmadki sulgenud, et mees kartma lööks. Aga mees ei lasknud end hirmutada, vaid sosistas jälle naisele kõrva:

„Ära tembuta, naine! Kohe panevad nad su lautsile ja löövad kella. Ärkad seal, kuhu sul polnud kavatsustki jõuda.”

„Ütle siis, et hein!”

„Need olid tõesti õled.”

Noorik pandi lautsile. Isa-ema ja loendamatu hulk vanemaid õdesid hakkasid itkema. Löödi kella. Kohale voogas rahvameri – seegi nuttis.

Tuleb papp, peab jutluse. Kirst suletakse. Mees kummardub kirstu kohale:

„Ärka üles, naine, muidu on su elul lõpp. Kohe viiakse sind surnuaiale.”

„Ütle siis, et hein!”

„Need olid tõesti õled!”

Rongkäik asus teele surnuaiale. Kirst pannakse haua äärele maha. Seatakse valmis köis, et kirstu alla lasta. Mees sosistab veel kord:

„Kohe aetakse haud kinni, naine! Ärka juba üles! Muidu ei tule sa sealt enam enne maailma otsa välja.”

„Ütle siis, et hein!”

„Need olid tõesti õled!”

Surnumatja laseb kirstu hauda, heidab mulda peale. Leinajad lähevad laiali. Nüüd äkki taipab noorik, et ta on siiski rumalasti talitanud. Ta ohkab kibedalt:

„Kurat mind võtku!”

Kui ta oli seda öelnud, kuuleb ta, et üleval keegi kaevab. Ja naine rõõmustab, et küllap on mees mõistuse pähe võtnud ning kaevab hauda lahti. Aga ei, see polnud tema, vaid kurat. Kaevas, kaevas, tegi kirstu ilusasti lahti ja ütles noorikule:

„Noh, kui kutsusid mind, siis läki! Istu mu turjale!”

Noorik istub ja hoiab kõvasti kinni. Nad ronivad üles maapinnale.

„Nüüd roni maha!” hüüdis kurat.

„Mi-ina?” küsis noorik.

Seepeale istus ta veel kõrgemale kuradi kukile ja andis talle kõvasti kannuseid, et ta teda kiiresti koju viiks.

„Roni maha, hei!” hüüdis kurat.

„Mi-ina?”

Ei roninud noorik maha, vaid virutas kuradile paremalt ja vasakult vastu kõrvu, kannustas teda, rappus ta seljas, kihutas teda igati tagant. Kurat ehmus, jooksis nagu tormituul ühelt künkalt teisele. Noorik hoidis kõvasti kinni, klammerdus kord ta juuste, kord kõrvade külge, lõi, peksis, tõukas, kolkis:

„Jookse, kurat! Jookse, kurat!”

Ja vaeseke kihutaski, nii et keel rippus vööni. Ning ta kirus mägilase noorikut, nagu kurat ei ole veel inimest kirunud. Aga see ei aidanud midagi. Kurat nuttis vaeva käes ja ta silmist langesid nii suured pisarad, et ta jäi päris lombakaks, kui paar tükki neist talle jala peale kukkusid.

Ta püsis veel vaevu jalul, kui nad kohtasid uhket husaari.

„Vabasta mind, vapper husaar!” anus kurat. „Vabasta mind sellest noorikust. Tasuks teen su rikkaks.”

„Roni maha, õeke!” püüdis husaar algul noorikut heaga veenda.

„Kuni ma elan, ei tule ma siit maha,” vastas see.

„Noh, kui sa tervelt ei taha maha tulla, siis tuled maha tükkhaaval.”

Aga seda ei jäänud noorik ootama, kuni husaar ta tükkideks raiub. Ta hüppas kuradi seljast maha ja kihutas suure jooksuga kodu poole.

Õhtuks jõudis ta pärale. Mees sõi parajasti õhtust.

„Ütle ometi, et hein!” lausus ta tervituseks.

Selle peale kohkus mees nii ära, et hakkas sealsamas pomisema:

„Hein, hein, hein, hein.”

Võib-olla pomiseb ta seda veel praegugi, kui ta vahepeal surnud ei ole.

Aga mis sai husaarist ja kuradist?

„Noh, husaar, punase mütsiga husaar,” sõnas kurat, „hea eest tasun ma heaga.”

Husaar ei lausunud midagi, vaid jäi ootama, milline on tasu.

„Ma lähen nüüd,” jätkas kurat, „lähen kuningakotta ja poen kuninganna sisse. Sina tule sinna ja ütle ainult: „Lase jalga, vennike!” Aga ära aja mind Tema Majesteedist kuningannast enne välja, kui kuningas on tõotanud anda sulle oma tütre ja pärast surma kogu riigi.”

„Hästi,” vastas husaar, „aga ühest riigist mulle ei aita. Mul on vaja kolme riiki.”

„Sa oled selle ära teeninud,” nõustus kurat. „Ma poen siis veel teise ja kolmandagi kuninganna sisse. Eks aja mind ka nendest välja.”

Kurat pidas oma sõna ja puges veel sama päeva õhtul kuningannasse. Küll hädaldas ja viskles see vaeseke! Ei söönud, ei joonud, ei maganud – nii haigeks jäi.

Kuningas laskis kogu riigis trummi lüüa: kõik arstid, nii palju kui neid on, ilmugu kohale. Kogunes ning tuli igalt poolt kokku õpetatud arste, aga kõik oli asjata: keegi ei suutnud kuningannat ravida.

Ilmus husaar – tema teeb kuninganna terveks, aga ei hakka enne peale, kui kuningas pole lubanud talle oma tütart ja pärast surma kogu riiki.

Kuningal polnud midagi teha – lubas.

Husaar juhiti kuninganna magamistuppa. Seal nuttis, nuuksus ja nuutsus kogu kuninglik sugukond. Pisaraid voolas ojana; husaar kahlas pahkluudeni vees. Ta läks voodi juurde, katsus kuninganna pulssi ja tegi, nagu mõtleks ta sügavasti.

Ta mõtles natuke, pomises siis natuke ja lausus lõpuks valju häälega:

„Lase jalga, vennike!”

Silmapilk ronis kurat kuninganna seest välja, aga keegi ei näinud seda. Kuningannal hakkas kohe parem.

Kuningas oli aumees, kirjutas kohe kogu riigi husaari nimele ja andis talle oma tütre.

Kurat aga, nagu ta oli lubanud, puges teise kuninganna sisse. Ei osanud teda aidata ei arstid ega posijad. Aga selle aja peale oli husaar juba üldise kuulsuse omandanud. Saadeti tema järele.

Husaar leppis kuningaga kokku, et see pärandab pärast oma surma talle kuningriigi ja annab talle kümme vankritäit kulda – seda aga otsekohe. Ta katsus kuninganna pulssi. Siis mõtles ta natuke, pomises natuke. Seejärel lausus valju häälega:

„Lase jalga, vennike!”

Kurat lahkus, kuninganna paranes, husaar aga läks koju oma naise juurde ja jäi ootama, et teda kutsutakse kolmanda kuninganna juurde. Tal ei tulnud kaua oodata. Hõbedast tõld saadeti talle järele – kurat oli vahepeal pugenud kolmandagi kuninganna sisse.

Aga siin oli kurat leidnud sellise mugava peavarju, et tal ei olnud tahtmist välja kolida. Ta mõtles, et husaaril on kahestki riigist küllalt ja et ta ei lase end aina tagant kihutada ning tõugata.

Husaar jõudis kohale. Ta leppis kuningaga kokku, et saab pärast ta surma tema riigi. Peale selle tingis ta endale veel kümme vankritäit kulda välja.

Siis astus ta kangelasesammul haige kuninganna voodi juurde. Katsus kuninganna pulssi. Mõtles natuke, pomises natuke, ja lausus siis valju häälega:

„Lase jalga, vennike!”

Aga kurat ei liigutanudki ennast. Ta vaikis nagu kurt siga rukkis.

„Lase jalga, vennike!” käskis husaar.

Kurat naeris pihku ega kõssanudki, rääkimata siis jalgalaskmisest.

Seepeale sai husaar vihaseks:

„Korista end siit, muidu toon mägilase nooriku!”

Rohkem ei olnud kuradile vaja, ta hüppas kuninganna seest välja nagu jänes ja jooksis, jooksis – nii suure hirmuga, et ta pole võib-olla tänaseni seisma jäänud.