Читать книгу Miljon Juunit - Emily Henry - Страница 11

„Kuidas nii, et ma läksin sisse pärast sind, aga olen nagu mingi viisteist minutit juba väljas olnud?” ütleb Nate mulle pooleldi karjudes, sest ta räägib kogu aeg pooleldi karjudes. „Tegin sulle pähe, plika.”

„Nii et te kohtusite,” kogeleb Hannah ja osutab käega Saulile ning mulle, kui me end veidi kohmetult tundes nendega liitume.

„Ei,” ütlen ma samal hetkel, kui Saul ütleb: „Jah.”

Ma vist eksisin; mul olid kõhus herilased, mitte liblikad, ja nüüd rändavad nad mu näo suunas. Sauli pilk kohtub minu omaga ja tema süsimustad kulmud tõmbuvad kortsu, tekitades tema otsaesisele vaod. Me pomiseme mõlemad midagi, mis kõlab nagu nii ja naa.

Nate hirnub naerda. „Te ei tunne teineteist?”

„Me ei ole ametlikult kohtunud,” vastab Saul. Ta ulatab mulle käe. „Mina olen Saul.”

„Oo, õige küll,” ütleb Nate. „Teie perekonnad vihkavad teineteist. Mees, see on Juunior.” Siis, justkui kardaks ta, et Saul võib ajada mind segamini mõne teise Juunioriga, kelle perekonda Angertid vihkavad, lisab Nate: „Tead küll, Jack O’Donnell IV.” Ja seejärel veel üks viimane selgitus: „Ta elab seal majas, kus kummitab.”

Saul teeskleb sarkastiliselt šokki. „Aa, see O’Donnell.”

Ma ei saa aru, kas ta teeb nalja minu või Nate’i üle. Tema pupillid kord suurenevad, kord kahanevad, kui ta mind silmitseb: pisikesed teleskoobid, mis keskenduvad kiskjale või äkki hoopis saagile. Olgu – hästi. Kui ta mind vihkab, on ka minul kergem teda vihata. Nagu mulle on ette nähtud.

Ta hoiab ikka veel kätt välja sirutatuna ja Hannah toob kuuldavale närvilise itsituse, nii et ma võtan lõpuks Sauli käe. Ma loodan, et tema peopesa on lodev, eelistatult higine või kleepuv. Selle asemel on tema käsi paljuski nagu tema hääl: nii kiitsakam kui ka karedam sellest, mida tema peaaegu steriilse välimuse põhjal arvata võiks.

Pole minu tüüp, mõtlen ma.

Sinu parima sõbranna lapsepõlvearmastus.

Sinu isa vihavaenlase poeg.

„Meeldiv sinuga tutvuda,” ütleb Saul.

Hääl, mis kahiseb nagu hilissuvised maisiaganad.

Naer, mis pulbitseb nagu valmiv kohv.

Käed, mis on nagu päikesest soojaks köetud liiv.

„Sinuga ka.”

Hannah naerab jälle närviliselt, mille peale Nate lööb käsi kokku ja haugatab: „Noh, see oli veits imelik.” Saul teeb temast vaevu välja ja mina silmitsen oma kinganinasid ning mõtlen, kuidas Nate suutis ta siia vedada, sest nad tunduvad olevat sellised sugulased, kes pole iialgi kohtunud. „Igatahes, mida te, lapsed, järgmiseks teha tahate? Vaateratas? Karussell? Lõbustuspargi toidu õgimine?”

Ma vaatan Hannah’ poole, saamaks kinnitust, et sel ajal, kui mina Peeglite Majas olin, polnud ta kogu meie õhtut Nate Baarsile lubanud. Ta kiigub kandadel edasi-tagasi, üks käsi puusas, lastes pilgul ringi käia ja vahtides kõike peale Sauli ja minu.

Issand jumal, ta oligi kogu meie õhtu Nate Baarsile lubanud!

„Tegelikult,” alustan ma, „mul… ee…” Ei lubata sinuga hängida.

„Karussell?” ütleb Hannah järsku, hääl peenike ja värisev. Ta näeb välja kergelt rohekas ja natuke rohkem kui kergelt õnnetu.

„Karuuuuuusselllll!” huilgab Nate ja – ma ei liialda – galopeerib röökides järjekorra suunas. Saul sammub meist mööda, käed taskus, heites meile üle õla tõsise pilgu. Ma haaran Hannah’l käsivarrest ja hoian teda ülejäänud pundiga kaasa minemast, saates talle altkulmu pilgu, mis hõõgub tuliselt nagu tuhat juunipäikest.

„Kuu ja tähed, Junie,” sisistab ta. „Ma võlgnen sulle kuu ja tähed, kui sa sellega praegu kaasa lähed.”

Vaadates kord tema, kord meie ees kõndivate poiste poole, tunnen ma, kuidas uudishimu mu kindlameelsuse põrmustab. „Olgu,” ütlen ma. „Kuu ja tähed, miljon dollarit ja üks korralik obadus Nate’ile kubemesse.”

Hannah veab mind neile järele ja me astume järjekorda just siis, kui Nate alustab ebavajalikult pikka jutustust oma nädalavahetusest, mille võib põhimõtteliselt kokku võtta järgmiselt: Ma ronisin kalju otsa. Ma hüppasin järve. Saul lihtsalt noogutab ebamääraselt kaasa, näoilmes puudumas igasugune huvi. Isegi see, kuidas ta liigub, näib kontrollitud, ettevaatlik ja läbi mõeldud, võrreldes Nate’i hüplemise ja ringikalpsamisega.

Ma üritan kujutleda viksi ja viisakat Saul Angertit Five Fingersi keskkooli parklas seisvate autode külge kinnitatud poriste rattaraamide ja päevinäinud süstade keskel, aga ei suuda.

Kuigi nad on mõlemad saledad ja tumedasilmsed ning neil on veidralt elegantne kehahoiak, on nende sugulust sama raske uskuda kui seda, et Sauli isa on Eli Angert, kelle mitut raamatut ma pidin eelmisel aastal Michigani kirjanduse moodulis lugema. Ema ja Toddy pakkusid, et kirjutavad mulle vabastuse („Nagu te teate, on meie tütar Angertite vastu allergiline…”), aga mul oli liiga piinlik.

Niisiis ma lugesin (ja väga sobilikult ka vihkasin) Eli raamatuid sellest, kuidas meestest saavad Mehed: lehekülgede kaupa kirjeldusi kristallklaasides loksuvast kangest pruunist alkoholist, metsavaikusele pühendatud lõike, pikki tiraade haavatud emashirvede halastustapust ja rohkem kui üks tekstilõik, kus eneserahuldamisstseeni kõrvutati looduse brutaalsusele pühendatud jutlusega.

Võiksime võtta keskmise Five Fingersi poisi, teha ta nelikümmend aastat vanemaks ja ligikaudne tulemus oleks Eli Angert. Aga ma ei saa aru, kuidas Sauli-sugune poiss sai sündida sellisesse kohta või mis teda pärast põgenemist siia tagasi tõi.

Karusselli järjekorra eesotsas kontrollib aukuvajunud põskede ja korratu hobusesabaga mees meie käepaelu ning mind tabab üllameelne inspiratsioonipuhang.

„Kuule, Saul,” ütlen ma seljakotti õlgadelt võttes, kui me neljakesi üle metallplatvormi karusselli vabade gondlite poole kõnnime. „Kas sa sõidaksid Hannah’ga? Ma tahan temast sõidu ajal pilti teha ja teisest gondlist on see lihtsam.”

Ta kehitab õlgu ja tõmbab käed taskust välja, aga paneb need kohe tagasi, kui mõistab, et tal pole nendega midagi teha. „Ikka.”

Hannah näeb välja, nagu tahaks ta piinlikkusest maa alla vajuda. See oli minust üsna emmelik tegu, ma tean, aga ma ei olnud esimene, kes selle õhtu ebamugavaks muutis.

„Ma sõidan ise sinuga, Han,” pakub Nate.

Hannah’ silmad lähevad suureks ja ta avab suu, justkui kavatseks ta kohe sellest sõidust üldse loobuda.

„Saul juba ütles, et ta sõidab Hannah’ga,” lausun mina ja haaran Nate’i parkunud küünarnukist, et vedada ta gondlisse, mis asub Hannah’ ja Sauli vastas. Ma tõstan seljakoti põlvedele, ja kui turvalatt sulgub, kaevun kotti telefoni järele, et pildistamise ettekääne ainult ettekäändeks ei jääks.

„Naeratage!” Kui ma üles vaatan, on Sauli pilk juba minule kinnistunud. Mu rinnus lahvatab soojusepuhang.

Oh ei. Ma arvan kohe kindlasti, et ta on kuum. Ja veel hullem, ma tahan, et ta mind vaataks.

Samal ajal teeb Hannah’ minu pildistamist oodates nägusid, nii et ma sunnin oma silmad ekraanile ja teen paar klõpsu. Saul ei naerata ühelgi fotol. Ta lihtsalt jõllitab pinevalt kaamerasse.

„Tuli välja?” hüüab Han mulle.

„Tuli küll.” Ma sunnin oma hääle rahulikuks. „Te näete välja, nagu oleksite just teada saanud, et peekonit ei ole enam olemas, nii et tuli küll välja.”

„Ma ei söö peekonit,” ütleb Saul. „Ma olen taimetoitlane.”

„Five Fingersis ei eksisteeri sellist asja nagu taimetoitlane,” lausun mina.

Ta tõstab ühe õla, tehes sellega maailma väikseima õlakehituse. „Ma tean. Seepärast mind eksiili saadetigi.”

Hannah naerab heledalt, mille peale manab Saul näole pooliku naeratuse. Kui tema silmad minu poole vilksatavad, põletavad need mu nahka ning ma tunnen õudu ja piinlikkust ja süüdlaslikku rõõmu.

Ma pöördun oma istmel Nate’i poole ja ootan, et puna mu põskedel taanduks ja südamelöögid aeglustuksid. „Naerata,” ütlen ma ja Nate näitab mu telefonile keskmist sõrme.

Karusselli metallist käed ärkavad kriiksudes ellu, õõvastav muusika läheb katkenud kohast edasi ja me hakkame keerlema. Ma kuulen müra sisse peidetud kareda naeru kaja.

Ma tunnen seda oma kõhus, samal ajal kui neoonvärvid meie ümber sähvivad.

Sest Saul Angert hakkas mulle kohe meeldima. Sest ma olen kohutav sõbranna ja reetsin just oma isa. Sest kui Angertid ja O’Donnelid kokku satuvad, juhtuvad halvad asjad.