Читать книгу Miljon Juunit - Emily Henry - Страница 12

Selleks ajaks, kui oleme karusselli pealt maha roninud, ei ole ma endiselt kindel, kas Hannah on Saulile korrakski silma vaadanud, ning tema piinatud olek on muutunud veelgi ilmsemaks. Ma haaran tal küünarnukist ja küsin: „Kas sa tuleksid minuga vetsu?”

„Issand jumal, jaa.”

Kohe, kui oleme põiganud teisaldatavate välikäimlate vahelt läbi varjulisse parklasse, prahvatab Hannah: „See tuletab mulle meelde aega, kui mul oli see kuum hambaarst.”

„See, kelle kätt sa kogemata lakkusid?”

„Saul üritab kogu aeg vestlust arendada, aga mul oleks nagu suus mingi hiiglaslik käsi ja ma olen järsku täiesti veendunud, et ma kannan ikka veel breketeid.”

„Tee suu lahti,” ütlen ma. Hannah torkab keele välja. „Oi pekki, Hannah, need on tagasi! Su breketid on tagasi! Su suus kummitab!”

Ta ohkab. „See on kohutav. Ma olen käivitanud ahelreaktsiooni, mis lõpeb sellega, et ma suren üksi mingis heegeldatud linikuid täis korteris, ajalehest välja lõigatud sooduskupongide kuhja alla mattunud.”

Ma põlvitan asfaldile ja kaevun oma seljakotti isa vana plasku järele. Hannah’ pilk käib närviliselt plasku ja välikäimlate taha jääva inimsumma vahet, seejärel hõõrub ta oma otsaesist. „Kas see ajab mind ropsima?”

Ma näitan käega sildi poole, millel ilutseb kiri friteeritud! kommid! „Siin ajab kõik ropsima.”

Ta ohkab, haarab minult plasku ja võtab kiire lonksu. „Okei, pane see nüüd ära, enne kui meid arreteeritakse.”

Ma naeran, kuigi olen üsna kindel, et ta ei tee nalja, ja võtan ise ka suure sõõmu, enne kui plasku kotti tagasi pistan.

„Mis mul arus oli?” ütleb Hannah. „Ma ei saa tema juuresolekul isegi rääkida. Ei saanud siis ka, kui me lapsed olime.”

„No kui aus olla, siis kui meie lapsed olime, oli tema nagu umbes kolmkümmend kaheksa.”

„Juuuuuune,” Hannah pooleldi naerab, pooleldi oigab. „Ta on kakskümmend üks! Mina saan varsti kaheksateist – siin pole midagi imelikku.”

„Mida iganes. Lähme tagasi su kommionu juurde ja vaatame, et ta su oma testamenti sisse kirjutaks, enne kui on hilja.”

„Ma vihkan sind.”

„Mina armastan sind ka.” Ma suudlen oma sõrmi ja sirutan need tema poole. Ikka veel pead vangutades teeb ta sama. „Muide,” küsin ma, kui me liigume tagasi sinnapoole, kus poisid meid põrkeautode juures ootavad, „kui te abiellute, kas ma pean siis Sauli isaks kutsuma?”

„Jack O’Donnell IV,” teatab Hannah, „sa oled koduarestis.”

Võib-olla on asi viskilonksus, võib-olla taevas sädelevas langevate tähtede sajus; võib-olla on asi viiendikes, kes istuvad kõnnitee äärel puntras koos ja vaatavad unise imetlusega üle musta laotuse sööstvaid valgussähvatusi, või selles, kuidas öine õhk jaheneb ja hõreneb, aga sellest hetkest alates muutub lõbustuspargi melu kuidagi õrnemaks.

Muusika muutub rahulikumaks, hääled tasasemaks. Puud õõtsuvad, justkui kiigutaksid nad end unelaulu rütmis. Ja kui me neljakesi ühelt atraktsioonilt teisele uitleme, ei ole Hannah enam nii pinges ja käitub jälle nagu tema ise. Ta muljetab koolist ja räägib Saulile, kuidas ta viiulit mängima hakkas. Ta küsib poisilt küsimusi Tennessee, Vanderbilti ja suvise kirjutamispraktika kohta, mille Saul just York St. Johnis^[1.] lõpetas. Ta isegi naerab heasüdamlikult, kui Nate teeb nalja või lihtsalt midagi, millega meie tähelepanu püüda, nagu näiteks hüppab ilma mingi põhjuseta üle prügikasti.

Iga kord, kui Nate oma nate’ilikkusega liiale läheb, taban ma end Sauliga pilke vahetamast, nagu oleks see meie järjekordne omavaheline nali. Seda juhtub nii palju kordi, et ma otsustan veidi eemalduda ja teiste järel kõndida, lihtsalt selleks, et takistada end pilkudega flirtimast.

Ma sunnin Hannah’t ja Sauli järjest koos atraktsioonidele, et „saaksin pilti teha”, aga pärast Kamikazet – pendli põhimõttel töötavat atraktsiooni, kus metallist käsi kiigutab sind ringiratast – ei pea ma neid enam sundima. On selge, et see paar on iseseisvalt kinnistumas, ning see täidab mu pea uduga ja paneb selgroo valutama mingit sorti senitundmatust ning südant pahaks ajavast armukadedusest.

Viisteist minutit enne sulgemist võtame sappa viimase atraktsiooni juurde, milleks on vaateratas.

„Okei, mitte et mulle ei meeldiks Juuniori ainult endale hoida,” ütleb Nate, „aga ma nõuan üht sõitu Hannah’ga.”

Hannah punastab ja vaatab silmanurgast Sauli poole, kes noogutab ja ütleb: „Muidugi.”

Ma vihkan seda. Ma vihkan seda, et Hannah küsis just Saulilt luba Nate’iga koos sõitmiseks, ja veel rohkem vihkan ma seda, et ma seda vihkan. Ma ei tohiks hoolida.

Ma ei tohiks siin isegi olla. Ma oleksin pidanud lahkuma kohe, kui teda nägin.

Me jõuame järjekorra etteotsa ning Nate ja Hannah ronivad esimesena peale. Nende iste tõuseb üles ja metallrambile jõuab järgmine. Saul sirutab käe välja, näidates, et ma esimesena peale astuksin. Ma teen seda. Vaikides. Kohmetult. Õnnetult.

Ta libistab end minu kõrvale ja ootab, et ma oma seljakoti sülle võtaksin, enne kui kulunud toru alla, meile ette tõmbab. Me istume tummalt, samal ajal kui meie tool üles tõuseb, et all järgmisele ruumi teha. Me mõlemad vaatame mõnda aega ringi, silmitsedes kõike peale teineteise. Võimalus, et meie iste lahti tuleb ja vastu betooni kukub, ei häiri mind nii palju kui otsene mure sellepärast, et ma olen temaga kahekesi, et ma tunnen Saul Angerti puusa enda oma vastas.

„Kas ta pressis selle sult välja?” küsib ta.

Ma vaatan lõpuks tema poole ja ta nägu on tõsine. „Mis asja?”