Читать книгу Miljon Juunit - Emily Henry - Страница 8

Me pargime Hannah’ auto Meijeri tänava äärde ja ühineme üle kiirtee keskkooli suunas kulgeva lustliku rahvahulgaga. Armutunnelis käiav orelimuusika kattub kaootiliselt lõbustuspargimängude vuhhi ja kõll-kõll-kõlliga ning magusad rasvased toidulõhnad segunevad õhus männiokaste hõnguga.

Läheme mööda vonklevat rada, mis viib kooli parkla sissesõidu juures asuva punase-valgekirju piletiputkani, ja ma üritan jätta selja taha kõik mõtted sellest mustast olendist, mida enda arvates kodu juures nägin. See on läinud; see ei tule tagasi. Seda pole kunagi olnudki.

Hannah pigistab mu käsivart ja kiljub elevusest, kui me piletijärjekorda astume. Ta võib muidu olla kohutavalt häbelik, aga talle meeldivad rahvahulgad.

Meie sõprus meenutab vägagi teismeliste teleseriaalidest tuntud klišeed: Hannah Kuiper on häbelik, ent ekstravertne viiulit mängiv klassi priimus. Mina olen sotsiaalselt võimekas, aga samas rängalt introvertne kolmeline, kes võimaluse korral valiks nädalavahetuse väljasõiduks pigem retke üksikule saarele kui lõbustusparki. Tema on piitspeenike sinisilmne blond ja mina olen tumedate silmade ning veelgi tumedamate juustega brünett, kes kandis Hannah’ praegust riidesuurust seitsmendas klassis. Ema meelest on minul võrdlemisi lihaseline keha sellepärast, et ma ei püsi kunagi paigal nagu isagi.

Järjekorras edasi jõudes tõuseb Han kikivarvule ja kammib putkast kaugemal seisvat rahvahulka. „Ma näen vist Nate Baarsi.”

„Kuidas sa suutsid selles lühikeste pükste ja fliiside väänlevas puntras ühe kindla tedretähnilise isendi üles leida?” küsin ma.

„Miks inimesed on niimoodi tema ümber kogunenud?” küsib ta mind täielikult ignoreerides. Ma kissitan silmi ja suunan oma pilgu samuti vaateratta sissepääsu poole. Nate seisab seal koos tosina meie kooli inimesega, kellest enamik on juba lõpetanud.

„Imelik,” ütlen ma. „Ma pole kunagi varem näinud inimesi järjekorras seismas selleks, et kuulata, kuidas keegi oma kaenlaauguga peeruhäält teeb. Kas tema kõrval on Stephen Niequist?” Ma osutan vanamoodsat kampsunit kandvale ülikõhnale blondile poisile, kes on Hannah’ akadeemiline rivaal.

Tüdruk kehitab õlgu. „Kummaline küll, aga nad on sõbrad. Pole aimugi, millest neil kahel rääkida on, aga ma näen tihti Stepheni autot Nate’i maja ees.”

Nate ja Hannah elavad samal tänaval. Me käisime kolmekesi koos rattaga sõitmas, kui väikesed olime, enne kui keskkooli loomulik hoovus teda ja meid kahes väga erinevas suunas kandis. Üks neist suundadest viis ilmselgelt kõhugaasidel baseeruva huumori poole.

„Võib-olla saabub maailma lõpp ja Nate sai just teada, et ta võib valida ühe inimese, keda päästa,” pakun mina. Tõele au andes on Nate täpselt selline poiss, kes võiks enda ümber rahvahulga koondada – tal on päevitunud nahk ja läikivad šokolaadikarva juuksed –, kui ta ainult nii tobe poleks. Aga seda ta on, nii et see vaatepilt ei ole üldse loogiline.

„Võib-olla sai ta loto peavõidu,” ütleb Hannah, „ja nüüd on tal viiskümmend uut parimat sõpra, kes tahavad ka pirukast osa.”

Piletiputkas istuv kuivetunud naine viipab meid lähemale ja me vahetame kahekümnekad kärtsroosade käepaelte vastu. Me uitame mööda parempoolset vahekäiku edasi ja seisatame Peeglite Maja ees, jõllitades sissepääsu roosat võlvkäiku. „Kuule,” sõnab Hannah vaikselt ja haarab mul käest. Ta nõksatab lõuaga ukse suunas. „Äkki sel aastal?”

Peeglite Maja oli alati isa lemmik ja see on ka minu lemmik. Seal ringiekslemises ja seejärel väljapääsu leidmises on midagi tõeliselt põnevat – eriti kui koht, kuhu eksinud oled, hägustab piirid unenäo ja tegelikkuse, võimaliku ja võimatu vahel. Nagu meie maja ja meie maa. Nagu isa ise.

Tuleme Hannah’ga sellesse lõbustusparki igal aastal, aga ma ei ole pärast isa surma Peeglite Majas käinud.

„Mis sa arvad?” küsib Hannah mind pingsalt silmitsedes.

Ma raputan pead. Hannah pigistab mu kätt ja laseb siis lahti. „Võib-olla järgmisel aastal.”

Me seisame veel paar sekundit vaikides, nagu oleksime altari ees või haual, mitte paari meetri kaugusel mängust, kus saab veepüstolitest plastkloune tulistada.

„Oh,” ütleb Hannah mõtisklust katkestades. Ma heidan talle silmanurgast pilgu. Tema silmad puurivad jälle vaateratta all seisvat seltskonda. Nüüd, kui me oleme lähemale jõudnud, saab selgeks, et Nate ei ole tegelikult nende tähelepanu keskmes. Tema ja Stephen seisavad kõrval, teistest natuke tagapool, ja kui rühm kädistavaid põhikooliõpilasi neist mööda pressib, paljastab seltskonda tekkinud auk selle inimese, kellele nad kõik tunduvad keskendunud olevat. Alguses näen ma ainult tema selga. Ta on keskmisest pikem ja kõhnapoolne, aga ta võtab enda alla kuidagi rohkem ruumi, kui temasuurune inimene võtma peaks, justkui sunniks tema aura kõike enda ümber taanduma.

Ta pöörab end veidike ja ma näen osalist profiili, aga ma ei tunne teda ikka veel ära. Korralikult lõigatud tumedad juuksed, ühtlane habemetüügas. T-särk, mis on valgem, kui mina kunagi ühtegi T-särki olen hoida suutnud – selle vähese aja jooksul, mis kulub kassast ukseni jõudmiseks. Niisugused kitsad tumedad teksad, millega Five Fingersis võiks vabalt pulma minna.

Ma mõistan siis, et ta paistab meie järveäärse linnakese taustal nii eredalt silma seepärast, et ta näeb nii ebaloomulikult puhas välja. Isegi tema kahvatuid käsivarsi katvad tätoveeringud suudavad mingil moel paista puhtamad kui Five Fingersi elanike kaunistusteta nahk.

Hannah astub sammu, et paremini näha. „Kas see on…”

Paar inimest puhkeb naerma ja Nate Baars patsutab võõrast seljale. Võõras pöörab ringi, nii et ma näen tema täisprofiili, ja pressib näole naeratusevarju, enne kui vaikselt eemale nihkub. Seltskond sobitab end tema liikumise trajektooriga.

„Kas see on… mõõdukalt külgetõmbav võõras?” lõpetan ma Hannah’ mõtte. „Kõige tabamatum müüt kogu Five Fingersis?” Tundub, et Hannah ei kuule mind. „Han? Kas sa tunned teda?”

Mandy Rodriguez, kes lõpetas kooli kahe aasta eest, haarab poisil käsivarrest ja tõmbab ta enda embusse. Nende vahel toimub vestlus stiilis „tore sind näha” ja Hannah toob kuuldavale väikese naeruturtsatuse, mille järel ilmuvad tema põskedele punased laigud. „Mitte päris.”

Poiss pöörab ringi, et Mandyle lehvitada, kui too koos oma sõpradega õlis küpsetatud pirukaid müüva leti poole minema sammub. Tema nägu on nüüd täielikult näha.

Seda ei ole võimalik kellegi teisega segamini ajada.

„Issand jumal,” ahhetab Hannah. „Ongi. Ongi tema.”

„Saul Angert.”

See sumin, mida ma väravavahi maja juures tundsin, paisub nüüd mu sees. See pole herilane või tükike pimedust, mis mind piirab. See on kõikjal, see on kõik. See on Saul Angert. Saul Angert ja tõsiasi, et ta ei peaks siin olema.

Ja et mina ei peaks kohe kindlasti temaga koos siin olema.