Читать книгу Miljon Juunit - Emily Henry - Страница 9

„Kui kaua sellest möödas on, kui teda siin kandis viimati nähti?” küsib Hannah.

„Kolm aastat,” vastan ma automaatselt.

„Õige,” ütleb Hannah. „Muidugi.”

Kolm aastat tagasi muutus Angertite jaoks kõik, täpselt nagu kümme aastat tagasi muutus kõik minu perekonna jaoks.

Ma alustasin just keskkooli ja teisest klassist saati oli see meil esimene kord jälle ühes ja samas hoones õppida. Enne seda olime viimased neliteist aastat teineteist vältinud, ja kui paar juhuslikku kokkupuudet välja jätta, oli see meil hästi välja tulnud.

Mõte tema regulaarsest nägemisest muutis mind närviliseks, aga samas ajas ka veidi elevile. Mu vanemad polnud kunagi olnud erilised reeglite kehtestajad, nii et mida rohkem nad mulle pähe tagusid, et ma pean iga hinna eest Angertitest eemale hoidma, seda rohkem tegelesin ma nende järele luuramisega. Ma tahtsin teada kõike nende inimeste kohta, kellest ma ei tohtinud midagi teada. Saul ja tema kaksikõde Bekah olid mu isiklikud keelatud viljad, üks asi Five Fingersis, mida ma kunagi puutuda ei tohtinud.

„Issand, mis sa arvad, miks ta tagasi on?” küsib Hannah.

Raputan pead. Mul on jälle klomp kurgus. Praeguseks hetkeks on see juba rohkem umbsõlme moodi.

„Võib-olla sai jõuluvana mu kirja kätte,” pakub Hannah ja saadab siis minu poole vabandava naeratuse. Ta on olnud Saulist sisse võetud peaaegu sama kaua, kui minul on kästud poisist eemale hoida.

Üks minu varasemaid mälestusi on sellest, kuidas isa pani mind meie suviselt soojas köögis toolile istuma ja rääkis mulle Angertitest – mida nad O’Donnellitele ammu enne minu sündi tegid, kuidas nad meid ikka veel kohtlevad. Eriti aga sellest, mis juhtub siis, kui nad meie teele satuvad. Mul on veel hulgaliselt taolisi mälestusi, killukesi paanikast ja uudishimust, millal iganes ma ühte neist toidupoes või meie algkooli bussijärjekorras märkasin, hirmust ja piinlikkustundest, kui me naabruskonna ujulas kokku juhtusime ja ma nägin, kuidas isa nägu süngeks tõmbub.

Autoparklas loobitud sisisevad solvangud.

Harimatu kolkamölakas, ütleb Sauli isa Eli.

Elitistlik sitapea, kõlab minu isalt.

Kiire eemaldumine, kättpidi minematirimine.

Paukuvad uksed ja kummivilin.

Isegi aastaid pärast isa surma vedas ema Shadow’ ja Graysoni jäätisekohvikust ilma piimakokteilita minema, kui nägi, et kassas töötab Bekah Angert.

Niisiis veetsin ma suurema osa keskkoolile eelnenud suvest, valmistades end vaimselt ette selleks, et mul tuleb regulaarselt ja pikema aja vältel astuda silm silma vastu väidetava kurjuse kehastusega. Aga kui esimene koolipäev saabus, polnud Sauli kusagil.

„Me peaksime minema tere ütlema,” pakub Hannah ebalevalt, justkui ta ise ka ei usuks seda. Ta on O’Donnelli/Angerti perekonnatüli räpase saagaga kursis, aga nagu enamiku asjadega, mis talle meelehärmi valmistavad – ämblikud ja peplumtopid ja see Richard Harrise laul sulavast koogist^[1.] –, üritab ta ka sellest mitte välja teha.

„Hannah, ei.”

Kui ma pärast esimest koolipäeva bussi pealt maha tulin, uitasin Angertite suvemaja poole. Ma vaatasin metsa varjus, kuidas Saul eesuksest sisse-välja käis, tassides kinniteibitud pappkaste ja vinüülplaate täis karpe. Ta ei tundunud olevat nii ühes tükis kui praegu; ta nägi välja närbunud ja väsinud.

„Ma hakkasin juba tõesti leppima mõttega, et ei näe teda enam kunagi,” jätkab Hannah.

Seda olin minagi kolm aastat tagasi mõelnud: et kaste täis auto tähendas Angertite linnast lahkumist. Aga järgmisel päeval marssis mu kapi juurde seltskond vanemaid õpilasi – nende hulgas Mandy Rodriguez –, kes küsisid, kas mina olin selle taga, et Saul viimasel hetkel kooli vahetas. Tuli välja, et ta pidi veetma kaheteistkümnenda klassi internaatkoolis, selles peenutsevas kunstikoolis, mis asub meie linnast kahe tunni tee kaugusel lõuna pool.

Uudis levis kiiresti ja söögivahetunniks spekuleeris juba kogu kool, et Mandyl võib õigus olla. Meie perekondadele pöörati niigi tähelepanu. Kõik teadsid vihavaenust ja sellest, kui hoolikalt me teineteist vältisime, sest põhimõtteliselt olid isa ja Eli Angert kohalikud kuulsused: isa kirsside ja meie maja ümbritseva üldise maagia pärast, Eli sellepärast, et ta oli kirjutanud inimese võitlusest metsiku loodusega hunniku täiega igavaid romaane, mida The New York Times oli ülistanud, ja nad mõlemad sellepärast, millist rolli nende esivanemad olid Five Fingersi linna asutamisel mänginud.

Ma mõistsin, miks Sauli sõbrad arvasid, et Eli oli ta minust eemale hoidmiseks linnast ära saatnud, aga selles oli võimatu kindel olla. Lõppude lõpuks oli ka Angertitega paar kuud varem nende oma Väga Halb Asi juhtunud, ja isegi kõrvaltvaatajana oli näha, kuidas nende perekond aeglaselt koost laguneb. Mõni nädal enne Sauli lahkumist jättis tema ema Rachel oma töö kooli medõena ja kolis ilma Sauli isata Chicagosse – mis valmistas minu emale ja Toddyle suurt meelehärmi, sest viimane kolis seetõttu elama meie valdustega piirnevasse suvilasse.

Umbrohi võttis kunagise suursuguse aia kiiresti oma võimusesse, verandale kogunes nädalatega õllepudelite ja -purkide hunnik, tuppa toomata jäänud ja läbi vettinud ajalehed lebasid nende sissesõiduteel ning kui keegi kirjakasti posti otsast maha sõitis, ei vaevunud Sauli isa seda parandama.

Ma eeldasin, et asjad rahunevad maha ja Saul tuleb koju tagasi, vähemalt suveks. Aga ta ei tulnud, ja pärast kunstikooli läks ta kohe edasi Vanderbilti ülikooli, ilma et oleks isegi nädalavahetuseks kodus käinud. Siis võtsin ma tema käikude jälgimiseks appi salajased Google’i otsingud, kustutades pärast oma brauseri ajaloo, juhuks kui ema või Toddy peaksid kunagi mu arvutit kasutama. Aasta tagasi mainiti Sauli ajakirja New York artiklisarjas „10 alla kolmekümne”. Ja kuus kuud tagasi olin näinud, kuidas Toddy kohalikku ajalehte vihaselt köögis olevasse prügikasti topib, ning kui ma selle hiljem välja koukisin, vaatas mulle sealt vastu üks kohutav põhikooliaegne aastaraamatufoto Saulist ning selle kõrval oli artikkel, mis andis Five Fingersile teada, et meie oma Saul Angert oli müünud Simon & Schusteri kirjastusele oma pealkirjastamata esseekogumiku. Ma olin ikka oodanud, et see ilmub müüki netti või raamatupoodidesse, aga polnud sellest siiani midagi rohkem kuulnud.

Kolm aastat, ja kogu selle aja jooksul polnud ta kordagi koju tulnud. Ja nüüd on ta ometi siin. Seisab minust mõne meetri kaugusel väljaoksendatud popkornihunniku lähedal, justkui poleks ta kunagi lahkunudki.

„See on ime,” ütleb Hannah unelevalt. „Ime, mis viib meid tagasi kooliaega.”

Või tragöödia, mille ma olen pelgalt oma uudishimu jõul esile kutsunud. Mu mõte läheb pimedusele, mida ma enne väravavahi maja eest mööda triivimas nägin.

Nimetu asi on läinud, seda polnud kunagi olemaski. Sa kujutasid seda ette.

„Mis sa arvad, kauaks ta jääb?” küsin ma. „See tähendab, ta ei saa ju siia päriseks jääda, ega?”

„Mul pole aimugi, Junie.” Hannah’ hääl kõlab ärevuse ja elevuse tõttu pingutatult. „Seepärast ongi ülioluline, et me temaga täna õhtul hängime.”

Mu kõhust käib läbi uudishimu ja ärevuse põhjustatud terav jõnks. „Halloo? Hannah? See olen mina, June, sinu parim sõbranna, kellel on temaga suhtlemine keelatud.”

„Ma tean, ma tean!” vingub ta, vaadates kordamööda mind ja vaateratta all seisvat seltskonda. Nad on jälle tema ümber rivistunud, nii et Saul on näoga meie poole, ja ma pööran pilgu ruttu mujale, et ta ei näeks mind teda silmitsemas. „Aga,” alustab Hannah, „on suht kindel, et sellist võimalust ei pruugi enam kunagi tulla. Ära püüagi jätta muljet, nagu poleks sa uudishimulik.”

„Sa tead, mida uudishimu kassiga tegi.”

„Veenis teda aitama oma häbelikul kassisõbrannal tolle lapsepõlvearmastust ära sebida?”

Ma hakkan vastu tahtmist naerma. Ma ei saa Hannah’t hukka mõista selle eest, et ta minu perekonna riidu Angertitega tõsiselt ei võta. Isegi ema pööritas isa suunas silmi, kui me näiteks randa tulles Angertid sealt eest leidsime ning isa meid merest eemale ja tagasi auto poole kamandas. Parklast välja tagurdades ohkas ema alati tüdinenult, kui isa enda ette pomises: nad peavad end vaid sellepärast kõigist paremaks, et maksid tuhandeid mingi totaka ülikoolipaberi ja edevate kingade eest. Enne isa surma hoidsime Angertitest eemale ainult seetõttu, et isa seda tegi. Aga pärast hakkasime vist kõik mõtlema, kas tal oli äkki õigus: kas Angertite viha meie vastu oli tõesti mingil moel meie halva õnne põhjuseks.

Meie polnud ainsad, kes niimoodi arvasid. Sama juttu rääkis kogu linn – võib-olla ainult naljaga pooleks, aga siiski. Ükskord, kui ma olin põhikoolis, kuulsin isegi oma õpetajat seda puhketoas ühele asendusõpetajale selgitamas: need kaks perekonda vihkavad teineteist nii väga, et kui õnnetus üht räsib, siis tabab kuri saatus ka teist. Ja kui nad kokku satuvad? Noh, nad ei satu. Ja hea ongi.

Aga Hannah ei teinud seda kunagi kuulma. Halvad asjad juhtuvad, June, tavatses ta öelda. Lihtsalt juhtuvad. Kõigiga.

„Paaaaluuun,” ütleb ta nüüd üles-alla hüpeldes. „Ütleme lihtsalt tere.”

„Hannah, mu emal ja Toddyl on reaalselt ainult kaks reeglit: ei mingit ujumist Five Fingersi kose juures ega mingeid Angerteid. Sa tead seda.”

Ta pigistab mu käsivart ja lausub: „Anna andeks. Ma saan aru. Tõesti. Ma pean lihtsalt olema õnnelik teadmisega, et mõnes teises universumis, sellises, kus sinu perekond ei vihka Sauli oma, on meil täna õhtul täiega lõbus. Sinul, minul, Saulil ja…” – ta vaikib hetkeks ning nookab peaga vaateratta poole – „Nate’il.”

Ma vaatan sinnapoole, ja nagu tellitult märkab Nate meid. Ta lehvitab meile samasuguse elevusega nagu üksikule saarele sattunud hädaline, kes üritab mööda lendava helikopteri tähelepanu püüda.

„Kas sa teed nalja, Hannah? Sa mõtlesid just välja alternatiivse universumi ja tegid seal Nate Baarsist minu mitteametliku peika! Sa oleksid võinud valida ükskõik kelle!”

Ta naerab ja lehvitab Nate’ile vastu. „Ta ei ole nii hull,” ütleb ta. „Pealegi, ta on Sauli sugulane. Tänu temale ma üldse Sauli tunnengi.”

„Tundmine on päris kõva sõna kellegi kohta, kellega sa kunagi rääkinud pole. Vähemalt mitte mujal kui oma peas.”

Hannah lööb minu kommentaari peale ükskõikselt käega. „Sa arvasid kunagi, et Nate on täiega nunnu.”

„Viiendas klassis!” teatan mina. „Ta ei kõndinud siis veel niimoodi.”

„Ole nüüd, mis ajast ei meeldi sulle kutid, kes kõnnivad, nagu oleksid nad pärast viieteisttunnist sadulata ratsutamist just hobuse seljast maha tulnud?”

„Tal on ilmselt kroonilised hemorroidid.”

„Juunior,” ütleb Hannah süüdistavalt ja ma tean, et tal on tõsi taga, sest ta ei kasuta kunagi mu tegelikku nime. Või noh, mu tegelikumat nime. Hoolimata sellest, et ma olen tüdruk, on minu täisnimi Jack O’Donnell IV, minu isa ja tema isa ja vanaisa järgi, kes väidetavalt sai oma nime seepärast, et oli justkui oma isaisaisa Jacki ehk Jonathan Alroy O’Donneli, Five Fingersi asutaja ning maagiliste kirsside kasvataja suust kukkunud.

Ema kutsus mind vanasti Jackieks, isa aga alati Juunioriks või June’iks. Pärast tema surma hakkasid ka kõik teised mind nii hüüdma. „Issand jumal!” Hannah haarab mul uuesti käsivarrest. Tema nägu muutub kiiresti tulipunaseks. „Nad tulevad siiapoole. Anna andeks – ma vist kutsusin selle oma mõttejõuga esile. Issand jumal, kas ma olen nõid?”

Mu kõris hakkab jälle pitsitama ja ma heidan pilgu selja taha. Vaateratta seltskond hakkab laiali vajuma, aga Nate ja Saul on selgelt sammud meie poole seadnud.

„Pekki,” ütleb Hannah, nagu poleks ta hetk tagasi anunud universumilt just sellist sündmuste käiku. „Ta reaalselt tulebki siiapoole! Mida me teeme?”

Ma otsin kohta, kuhu peitu minna. Hannah, kes saab äkki aru, kui suur hirm tal tegelikult oma kauaaegse armuobjektiga rääkimise ees on, otsib samuti kohta, kuhu peitu minna. Ma sööstan Peeglite Maja poole ja ta kihutab mulle järele. Ma pööran järsku tagasi, süda puperdamas, kui mõtlen sellele, mida ma kohe teha kavatsen. „Oota.”

Hannah seisatab, silmad ehmatusest suured, ja ma heidan pilgu sissepääsu suunas, Sauli nägemisest tekkinud adrenaliinisööst mind edasi utsitamas. „Ma tahan üksi sisse minna,” ütlen ma ja Hannah’ nägu muutub murelikuks. „Sa tahad Sauliga rääkida; nüüd on sul see võimalus.”

Meie pilgud ristuvad jõllitamisvõistluses. Ma peaaegu näen, kuidas ta oma peas iseendaga vaidleb. „Hannah. Sa saad sellega hakkama. Sa suudad temaga rääkida.”

Ta heidab veel ühe pilgu üle õla ja hingab sügavalt. „Okei. Okei, mine.”

Ma suudlen oma nimetissõrme ja keskmist sõrme ning sirutan need tema poole. Hannah teeb sama ja meie sõrmed kohtuvad nagu tilluke käepigistus. „Kui ma tagasi jõuan, ole valmis mulle rääkima, millise laulu te oma pulmalauluks valisite.”

Hannah’ silmapööritus läheb üle laiaks naeratuseks ning ma keeran ringi ja astun pimedusse, kus kõik muutub minuks.

1 Ilmselt on viidatud Richard Harrise 1968. a hitile „MacArthur Park”, kus kõlavad sõnad „someone left the cake out in the rain” (keegi jättis koogi vihma kätte). [ ↵ ]