Читать книгу Miljon Juunit - Emily Henry - Страница 7

Ma silmitsen oma magamistoa aknast, kuidas kummitus võbeleb. Ta liigub ja väreleb pimedas aias, kumades kuuvalguses roosakalt. Ma mõtisklen selle üle, kas ta vaatab taevas säravaid tähti või on ehk näoga farmi poole ning jälgib meid. Võib-olla ei ole temasugustel olevustel silmi. Võib-olla ekslevad nad pimedana mööda maailma.

Lagendiku serval korraga sahisema ja rappuma löövad oksad tõmbavad mu pilgu kummituselt eemale. Paar mulle tuttavat kümnendikku murrab itsitades põõsastest välja ja jääb hetkeks kõheldes seisma, uurides küngast, millel meie maja seisab.

Nad ei näe helklevat roosat vaimu, vaid keskenduvad hoopis meie veranda ees kõrguvale kirsipuule. Puu on sama vana kui meie linn, selle istutas minu vana-vana-vana-vana-vanaisa Jonathan „Jack” Alroy O’Donnell, kui ta siia elama tuli. Temal nagu minu isalgi oli imetabane oskus veenda taimi kus iganes juuri ajama, aga osa põhjusest, miks Jonathan Five Fingersisse pidama jäi, oli sellel künkal kasvavate kirsside maitse. Nagu maapealne paradiis, oli isal kombeks öelda, nagu hääletu maailm enne seda, kui kõik valesti läks.

Juba mõni kuu pärast saabumist pani Jack aluse siit paari miili kaugusel asuvale farmile, mis oli veele lähemal ja kus muld segunes liivaga. Kahe inimpõlve jooksul ehitasid O’Donnellid üles juurtest ja okstest koosneva pärandi. Ja veel neli põlve on möödunud sellest, kui minu perekonna verivaenlased Angertid farmi ära ostsid. Aga sellest mullast pärinevad kirsid on toidupoodides ja turgudel, festivalidel ja laatadel ikka veel müügil, käsitsi maalitud siltide ning vinüülist loosungite all, millel ilutseb kiri Jacki hapukirss.

Kümnendikud Molly Malone ja Quincy Northbrook jooksevad nüüd puu poole, koogutades, justkui oleksid nad kinos ja püüaksid võimalikult vähe ekraani varjata. Mitte kumbki neist ei näe kummitust, aga mõlemad judisevad temast läbi astudes ning Molly peatub ja heidab pilgu selja taha. Quincy on poolel teel puulatva ja üritab tühjadest okstest saaki maha raputada. Ta sisistab Mollyle ja tüdruk kiirustab puu alla seisma, venitades oma särgisaba enda ees lahti nagu poekoti, kui paar krimpsus kirssi alla kukub.

Siis on kuulda kruusa krudinat ja meie pikale sissesõiduteele langeb auto esitulede valgusvihk. Quincy kangestub puu otsas nagu pesukaru, keda on tabatud prügikasti rüüstamiselt, aga Molly on koos saagiga juba jooksus, poolel teel metsa. Kähisevat autosignaali kuuldes hüppab Quincy puu otsast alla ning paneb tüdruku järel ajama.

Hannah krutib Subaru akna alla ja hüüab: „Jah, täpselt nii! Jookske aga jookske, pätid!” Ta vangutab pahameelt teeseldes pead ja vaatab siis üles minu poole, tehes näo, nagu oleks üllatunud. „Kuid vagusi!” hõikab ta. „Mis valgus aknas helgib?”^[1.]

„See olen mina!” hüüan vastu.

„Oot-oot. June? Sa ju lausa särad. Ma arvasin, et oli ida seal ja sina päike.”

„Jah, mul on parajasti ovulatsioon. Neid kahte on kerge sassi ajada.”

„Noh, vea oma hõõguvad munasarjad siia. Surmalõksud ja tundmatut päritolu frititud objektid ootavad.”

Ma tõmban tennised jalga, viskan nahast seljakoti õlale ja kustutan tuled. Aga miski sunnib mind koridoris veel kord pilku heitma oma toale, kus laes paistavad kahvaturohelistest tähekleepsudest moodustatud väljamõeldud tähtkujud, mille me isaga sinna kleepisime, kui ma olin kuueaastane. Ma uskusin siis, et nad helendavad igavesti – et mitte miski, mida isa puudutab, ei saa hääbuda.

Emal oli lausa kombeks öelda: „June, sinu issi on päike.”

Ja ta oligi. Ta oskas kõike kasvama panna. Ta soojendas iga tuba, kuhu sisse astus. Kui ta puudutas mõnd looma, heitis too pikali ja jäi magama. Ta isegi lahkus talvel, nagu päike tihti teeb, ning temata muutus maja külmaks ja letargiliseks.

Tema surmast on möödunud peaaegu kümme aastat ja ükski tähekleeps ei helenda enam. Aga mõni inimene on liiga elav, et päriselt surra, tema lugu liiga tähtis, et hääbuda, ja isa oli üks neist. Ma näen igal pool meie maagilises majas temast jälgi. Ma kuulen teda kriiksuvates ja kääksuvates põrandalaudades, kui suveööd neid venitavad, näen teda oma voodi jalutsis istumas ja lausumas: Teistel majadel on tugitalad ja vundament. Meie omal on luustik ja tuksuv süda.

Ma panen silmad kinni ja kuulatan, kuidas maja ümiseb ning haigutab, sirutab ja kokku tõmbub. Hannah laseb õues signaali ning ma sulgen ukse ja jooksen alla korrusele.

Köögi sumedas valguses kihistavad minu ema ja kasuisa Toddy teineteist kõdistades naerda nagu esimesel kohtingul olevad teismelised, valides samal ajal külmikust valget veini. Shadow ja Grayson seisavad elutoas diivanil ning mängivad gladiaatoriteemalist videomängu, käes liikumisanduritega puldid.

„Han on siin,” teatan ma ning Grayson karjub üle mu sõnade midagi, mis kõlab nagu atsaaaaa, ja teeb õhus võiduka jalalöögi.

Ema kiljatab naerust ja sipleb Toddy käte vahel, pöörates oma sädelevad sinakasrohelised silmad minu poole. Isa ütles alati, et need olid ema juures esimene asi, millesse ta armus. Nad kohtusid siit kaugel, aga ta tähistas isa jaoks tükikest kodu, nii et isa haaras ema kaasa ja tõi siia, sest tahtis, et kogu tema kodu oleks ühes kohas.

Ema sikutab T-särgi üle oma uskumatult vormis kõhu uuesti alla. „Tervita Hannah’t!”

Toddy põimib käed ema piha ümber ja toetab oma lõua tema pealaele. „Junie, kui te pärast lõbustusparki kuskile edasi lähete, siis pead meile teada andma,” lisab ta. „Vaadake, et te, tüdrukud, pahandustesse ei satu.”

„Mitte kunagi.” Ma teesklen nördimust ja hakkan mööda kitsast koridori välisukse poole minema.

„Armastan sind, kullake!” hüüavad mõlemad.

Väljas lendab õuelampi ümbritsev ööliblikate parv minu ümber laiali. Kanad magavad päevinäinud kanakuudi taga rohus nagu tavaliselt, tundmata vähimatki muret. Hannah’ auto eesistmele ronides tundub kõik mingil seletamatul moel kuidagi eriti õige. Nagu oleks kogu maailm harmoonias.

Maja, mets, kanad. Hannah oma lillelises minikleidis ja mina rääbakas suvetopis ja lühikestes pükstes. Ning vaim.

Ma piidlen aeda, et tabada mingitki märki sellest laperdavast roosast asjandusest. „Ma nägin kummitust,” ütlen ma Hannah’le.

Hannah paneb tüki nätsu suhu ja ulatab siis paki mulle. „Millist?”

Heatahtlik roosa olevus pole ainus, kes hõljus meie hoovis juba siis, kui mind veel olemaski polnud. „Sulekest,” vastan ma.

Hannah närib huult. „Tore.”

Teine kummitus – varjudesse mähkunud tume kogum, kellele me pole nime andnud ja kelle vastu puutudes tunned iiveldust ja külma – ilmub ainult siis, kui kohe juhtub midagi halba. Isegi kui me polnud seda mustjat asja päriselt näinud, teadsime, et ta oli siin käinud, sest kõik meie valduste loomad olid endast väljas. Alati rahulikud kanad hakkasid tiibadega rapsima, nokkima, murdsid oma tiibu ja vahel isegi tapsid üksteist. Tavaliselt armulikud koiotthundid^[2.] rappisid jäneseid ja varblasi ning jätsid nende söömata laibad meie künkaveerele, laiali pillutatult nagu hirmsad ended. Viimane kord käis ta siin kolm aastat tagasi, ööl enne seda, kui meie veranda kokku kukkus ja ma jala murdsin, aga näinud ei ole ma musta kummitust juba kümme aastat.

Mitte pärast kõige hullemat Halba Asja.

Hannah hakkab künkast alla metsa poole tagurdama. „Oeh, sinu maja paneb mind alati igasugu tundeid tundma. Ma vannun, et pole olemas ühtegi kohta, mis tekitaks rohkem nostalgiat kui see länguvajunud palgihunnik.”

Ma noogutan ja vaatan aknast välja.

„Kas ta on praegu siin?” küsib Hannah aeglaselt mööda sissesõiduteed alla tagurdades. „Suleke?”

Ma näitan näpuga ühele punktile metsa veerel kaarduval lagendikul, kus ma suudan vaevu eristada kuuvalgust peegeldavat roosat lainetust. „Seal,” ütlen ma Hannah’le. Ta vaatab selle koha suunas, näol rahulolev unelev naeratus, ja jätkab siis mööda teed alla tagurdamist. „Ma soovin, et sa saaksid ka teda näha.”

Hannah kehitab üht õlga. „Mulle lihtsalt meeldib teada, et ta on seal. Kuule, kõigil ei ole parimat sõpra, kellel on kaitse… kummitus.”

„Han, kui ta oleks minu kaitsekummitus, kas sa ei arva, et ta oleks vahele seganud, kui ma endale tuka lõikasin?”

„Kes ütleb, et kaitsekummitustel puudub huumorimeel?”

Kui me väikesed olime, nägin ma roosat kummitust kogu aeg. Hannah ei näinud, aga ta tundis teda. Mõnikord ajasime seda võbelust mööda aeda taga ja jooksime sellest läbi, justkui oleks see vihmutist paiskuv veepilv. Ta tundus pehme ja lopsakas, nagu jookseksime läbi tuhandete langevate sulgede, ja sealt sai ta ka oma hüüdnime. Isa kutsus teda alati metsavaimuks, ja kui ema talle kahtlevaid pilke saatis – sa ei peaks lapsi niimoodi lollitama –, pilgutas isa silma ja ütles: „Tead, Léa, taevariiki pääsemiseks pead sa taas lapseks saama.”

Siis ema naeratas ja läks tagasi pesu kuivama riputama või jahuga kaetud laual tainast rullima või tuules lainetavaid kardinaribasid sõrmitsema ning sõnas: „Five Fingers armastab oma lugusid.”

Nagu enamikul siia kolinud inimestel oli emal raske uskuda kõiki meie mail juhtuvaid kummalisi asju, pidades neid vaid suvekuumusest segi läinud inimeste luuludeks linnas, kus kõigile meeldis liialdada.

Five Fingers armastas oma lugusid, aga isa lood olid tõesed. Meie maja on maagiline, mingil väikesel moel. Kitsad koridorid ja tapeeditud toad, meie küngast ümbritsev pahklike puudega mets – koos teevad nad kõiksugu võimatuid asju. Kogu mu elu on lapsed öösiti meie valdustesse hiilinud, et võlusoove lausuda ja vaime otsida või varastada kirsse esimese Jacki hapukirsipuult, lootes, et need aitavad kahandada nende koera kasvajat, ravida nende vanavanema melanoomi ja panna ehk koguni nende akne taanduma.

Kui me keerame minu sissesõiduteelt metsaga ääristatud teele, võbeleb miski minu silmanurgas: liikuv vari, mingi tintmust lainetus väravavahi maja ees.

Veri hangub mu soontes. Mu kõht tõmbub krampi, kurgus pitsitab ja süda jätab löögi vahele. Aga kui ma tahavaatepeeglisse pilgu heidan, ei ole seal midagi. Ei mingit varjukogu, ei mingit pimedust.

See on läinud, kinnitan ma endale. See on juba kolm aastat läinud. See ei tule tagasi.

Hannah nipsab sõrmega minu teksašortside hargnevat äärt. „June?”

„Mäh?”

„On kõik korras? Sa tundud kuidagi… rahutu.”

Ma raputan pead. „Vabandust, ma olen lihtsalt hajevil.”

See on läinud.

Siiski on tänase õhtu õige tunne häiritud. Midagi valet sumiseb õhus, otsekui lendaks üksik herilane minu peas ringiratast, jäädes kogu aeg silmale varjatuks.

1 Tsitaat William Shakespeare’i näidendist „Romeo ja Julia”, Georg Meri tõlge. Tsitaat jätkub parafraasina ülejärgmisel real: „On ida seal – ning Julia on päike!” – Siin ja edasipidi tõkija märkused. [ ↵ ]

2 Inglise keeles coywolf. Koioti ja hallhundi hübriid. Mitteametlik termin. [ ↵ ]