Читать книгу Jaam üksteist - Emily St. John Mandel - Страница 3

KUNINGAS SEISIS VANKUDES SINISE valguse sõõris. Oli talveõhtu ning Torontos Elgini teatris oli käimas „Kuningas Leari” neljas vaatus. Varem, kui vaatajad saali tulid, olid kolm väikest tüdrukut, kes kehastasid Leari tütreid lastena, mänginud laval plaksumängu ja nüüd tulid nad hullumeelsusestseenis tagasi hallutsinatsioonidena. Kuningas koperdas ringi ja sirutas nende poole käsi, samal ajal kui tüdrukud hämaruses siia-sinna vilksasid. Leari mängis Arthur Leander. Ta oli viiekümne ühe aastane ja tema juustes olid lilled.

„Kas tunned mind?” küsis Gloucesteri mängiv näitleja.

„Su silmi mäletan ma hästi küll,” vastas Arthur, Cordelia lapsversioon juhtis ta tähelepanu kõrvale – ja just siis see juhtuski. Arthuri ilme muutus, ta komistas, sirutas käe ühe samba poole, kuid hindas kaugust valesti ja lõi käeservaga kõvasti vastu sammast.

„Kentaurid on nad altpoolt vööd,” ütles ta ja see polnud mitte ainult vale repliik, vaid see kanti ette kähiseva, vaevukuuldava häälega. Ta surus käe vastu rinda nagu vigastatud lind. Edgarit kehastav näitleja vaatas teda pingsalt. Sel hetkel oli veel võimalik, et Arthur mängib, kuid parteri esimeses reas tõusis üks mees juba püsti. Ta oli saanud parameedikukoolituse. Tema tüdruksõber sikutas teda varrukast ja sisistas: „Jeevan! Mida sa teed?” Ja algul polnud Jeevan ka ise kindel, tagumistest ridadest sosistati, et ta istuks. Üks saalivalvur hakkas tema poole tulema. Laval hakkas sadama lund.

„Nii käblik teeb,” sosistas Arthur, ja Jeevan, kes teadis seda näidendit väga hästi, taipas, et näitleja on kaksteist repliiki tagasi hüpanud. „Nii käblik…”

„Härra,” ütles saalivalvur, „palun, kas te…”

Kuid Arthur Leanderi aeg hakkas otsa saama. Ta lõi vaaruma, tema pilk muutus ähmaseks ja Jeevan sai aru, et ta pole enam Lear. Jeevan lükkas saalivalvuri eest ja sööstis lavale viiva trepi poole, kuid mööda vahekäiku sörkis nende poole teine saalivalvur, nii et Jeevan oli sunnitud trepita läbi ajama ja otse lavale hüppama. Lava oli kõrgem, kui algul oli tundunud, ja Jeevan pidi esimese saalivalvuri, kes oli tal varrukast kinni haaranud, jalaga eemale tõukama. Lumi oli plastmassist, pani Jeevan äraolevalt tähele, see koosnes väikestest poolläbipaistvatest kiletükikestest, mis kleepusid tema pintsaku külge ja riivasid nahka. Edgari ja Gloucesteri tähelepanu oli pööratud temale ja saalivalvuritele, kumbki neist ei vaadanud Arthuri poole, kes toetus vineerist sambale, pilk tühi. Lava tagant kostsid hüüded, kiiresti lähenes kaks varju, kuid Jeevan oli juba Arthuri juurde jõudnud, püüdis näitleja kinni, kui see teadvuse kaotas, ja asetas ta õrnalt põrandale. Ümberringi langes kiiresti lumi, mis sätendas sinivalges valguses. Arthur ei hinganud. Kaks varju – turvamehed – olid paari sammu kaugusel peatunud, ilmselt oli neile kohale jõudnud, et Jeevan ei ole hullunud fänn. Saal oli üksainus lärmi, telefonikaamera välkude ja hämarusest kostvate arusaamatute hüüete segadik.

„Issand jumal,” pomises Edgar. „Issand küll.” Ta oli varem kasutatud briti aktsendi sinnapaika jätnud ja rääkis nüüd, nagu oleks ta pärit Alabamast, mida ta oligi. Gloucester oli tõmmanud eest marlisideme, mis oli katnud poolt tema näost – selleks ajaks näidendis olid tema tegelase silmad juba välja torgatud – ning tundus, et ta on paigale tardunud, ta maigutas suud nagu kala.

Arthuri süda ei löönud. Jeevan alustas elustamist. Keegi hüüdis mingi käskluse ja eesriie langes, kostis kanga tšahh ning vari eemaldas võrrandist vaatajaskonna ja kahandas valguse eredust laval poole võrra. Plastiklumi langes edasi. Turvamehed olid eemale tõmbunud. Valgus muutus, tuisu sinised ja valged toonid asendusid fluorestsentslampide heleda valgusega, mis tundus nüüd kollane. Jeevan töötas vaikides margariinikarva valguses ja heitis vahel pilke Arthurile näkku. Palun, mõtles ta, palun. Arthuri silmad olid kinni. Eesriie liikus, keegi patsutas väljastpoolt eesriidekangast ja otsis sellest avaust, siis laskus teisel pool Arthurit põlvili üks vanem hallis ülikonnas mees.

„Ma olen kardioloog,” ütles ta. „Walter Jacobi.” Tema silmi suurendasid prillid ja juuksed pealael olid hõredaks jäänud.

„Jeevan Chaudhary,” vastas Jeevan. Ta ei teadnud täpselt, kui kaua ta on Arthurit juba elustanud. Ümberringi liikusid inimesed, kuid kõik peale Arthuri ja nüüd selle teise mehe, kes oli nende juurde tulnud, tundusid kauged ja ähmased. Me oleme nagu tormi silmas, tuli Jeevanile mõte, tema ja Walter ja Arthur olid rahulikul lapikesel. Walter puudutas korraks õrnalt näitleja laupa, nagu rahustaks palavikus vaevlevat last.

„Kiirabi kutsuti välja,” ütles Walter.

Langenud eesriie muutis lava ootamatult intiimseks paigaks. Jeevan mõtles sellele, kuidas ta oli kunagi, nüüd juba mitu aastat tagasi, oma põgusa meelelahutusajakirjaniku karjääri ajal Arthurit Los Angeleses intervjueerinud. Ta mõtles, kas tema tüdruksõber Laura ootab teda veel esirea istmel või on fuajeesse läinud. Ta mõtles: palun hakka hingama, palun! Ta mõtles sellele, kuidas allalangenud eesriie sulges lava neljanda külje ja muutis selle toaks, kuigi selliseks toaks, millel on lae asemel tohutu ruum, süldade kaupa käigusildu ja prožektoreid, mille vahelt hing saab märkamatult läbi lipsata. See on naeruväärne mõte, ütles Jeevan endale. Ära mõtle tobedusi. Aga nüüd hakkas tema kukal kipitama, justkui vaataks keegi teda ülevalt.

„Kas ma võtan üle?” küsis Walter. Jeevan sai aru, et kardioloog tunneb end kasutuna, niisiis ta noogutas, tõstis käed Arthuri rinnalt ja Walter jätkas elustamist sama rütmiga.

See pole ikkagi päris toa moodi, mõtles Jeevan nüüd, kui laval ringi vaatas. See oli liiga ajutine, kõik need ukseavad ja tühjad kohad külgkulisside vahel ja puuduv lagi. See oli pigem terminali moodi, raudtee- või lennujaama moodi, kust kõik kiiresti läbi lähevad. Kiirabi oli kohale jõudnud, kaks parameedikut lähenesid läbi lume, mis jabural kombel langes ikka veel, ja nad olidki langenud näitleja kallal nagu varesed, tumedas vormis mees ja naine surusid Jeevani kõrvale, kusjuures naine oli nii noor, et teda oleks võinud teismeliseks pidada. Jeevan tõusis ja astus eemale. Sammas, mille vastu Arthur oli vajunud, oli sõrmeotste all sile ja lihvitud, puit oli värvitud nõnda, et see jätaks kivi mulje.

Igal pool olid lavatöölised, näitlejad, nimetud märkmeplokkidega asjamehed. „Jumal küll,” mühatas üks neist, „kas keegi ei saa seda neetud lund seisma panna?” Regani ja Cordelia osatäitjad seisid eesriide juures, hoidsid teineteisel käest ja nutsid, Edgar istus ristisjalu sealsamas lähedal põrandal, käsi suu ees. Goneril rääkis vaikselt mobiiltelefoniga. Kunstripsmed heitsid tema silmadele varje.

Jeevani poole ei vaadanud keegi ja ta taipas, et tema roll selles etenduses on täidetud. Paistis, et meedikutel ei õnnestu Arthurit elustada. Jeevan tahtis Laura üles otsida. Ilmselt ootab naine teda fuajees ja on endast väljas. Võib-olla – see oli hetkeline mõte, kuid käis ikkagi Jeevanil peast läbi – on Jeevani tegu tema meelest imetlusväärne.

Viimaks õnnestus kellelgi lumi kinni keerata, viimased läbikumavad ebemed langesid alla. Jeevan otsis parajasti lihtsaimat võimalust lavalt lahkumiseks, kui kuulis nuuksatust ja nägi tüdrukut, keda ta oli juba enne tähele pannud, väikest näitlejannat, kes kükitas laval järgmise vineerist samba kõrval Jeevanist vasakul. Jeevan oli seda näidendit varem neli korda näinud, kuid mitte kunagi laste osalusel, ja tema meelest oli see uudne nüanss. Tüdruk oli umbes seitsme- või kaheksa-aastane. Ta pühkis ühtelugu silmi liigutusega, mis määris grimmiviirge nii tema näole kui käeseljale.

„Eemale!” ütles üks parameedik ja teine tõmbus eemale, kui Arthuri kehale elektrišokk anti.

„Tere,” ütles Jeevan tüdrukule. Ta kükitas tüdruku ette. Miks keegi ei olnud last siit ära viinud? Tüdruk vaatas parameedikuid. Jeevanil ei olnud lastega mingit kogemust, kuigi ta oli alati ka endale paari last tahtnud, ja ta ei teadnud täpselt, kuidas nendega peaks rääkima.

„Eemale!” ütles parameedik jälle.

„Seda pole vaja vaadata,” lausus Jeevan.

„Ta sureb ära, eks ole?” Tüdruk hingas väikeste nuuksatustega.

„Ma ei tea.” Jeevan oleks tahtnud öelda midagi rahustavat, kuid pidi tunnistama, et asi ei paistnud paljutõotav. Arthur, kellele oli juba kaks korda elektrišokki tehtud, lebas liikumatult laval, Walter hoidis tal randmest ja vaatas süngelt kaugusse, oodates, et süda lööma hakkaks. „Mis su nimi on?”

„Kirsten,” vastas tüdruk. „Ma olen Kirsten Raymonde.” Tema lavameik oli kõhedakstegev.

„Kirsten,” küsis Jeevan, „kus su ema on?”

„Ta tuleb mulle alles kell üksteist järele.”

„Paneme kirja,” ütles parameedik.

„Kes siin sinu eest siis hoolitseb?”

„Tanya on meie karjus.” Tüdruk vaatas ikka veel ainiti Arthurit. Jeevan nihkus talle ette.

„Kakskümmend üks neliteist,” ütles Walter Jacobi.

„Karjus?” imestas Jeevan.

„Nii teda siin kutsutakse,” lausus tüdruk. „Tema hoolitseb minu eest, kui ma siin olen.” Lava paremast servast oli ilmunud üks ülikonnas mees ja rääkis nüüd midagi tungivalt parameedikutega, kes Arthurit rihmadega kanderaami külge kinnitasid. Üks parameedik kehitas õlgu, tõmbas katte alla ja pani Arthuri näo ette hapnikumaski. Jeevan taipas, et see näitemäng on ilmselt mõeldud Arthuri lähedaste kaitsmiseks, et nad tema surmast õhtustest uudistest teada ei saaks. Selline hoolitsemine liigutas teda.

Jeevan tõusis ja sirutas nuuksuvale lapsele käe. „Tule,” ütles ta, „vaatame, kus Tanya on. Ilmselt ta otsib sind juba.”

See tundus kahtlane. Kui Tanya oleks tõesti oma hoolealust otsinud, oleks ta selle nüüdseks juba kindlasti üles leidnud. Jeevan viis tüdruku külgkulisside vahele, kuid ülikonnas mees oli juba kadunud. Lava taga valitses kaos, lärm ja liikumine, kostsid hüüded, et tee vabaks tehtaks, kui Arthuri rongkäik mööda läks, Walter kanderaami juhtimas. Protsessioon kadus koridoris tagaukse poole ning selle kiiluvees paisus segadus veelgi, kõik nutsid või rääkisid telefoniga või kogunesid väikestesse salkadesse, et üksteisele juhtunust ikka ja uuesti rääkida – „Ma vaatasin sinnapoole ja ta vajus juba maha” –, või karjusid käsklusi või ei teinud teiste karjutud käsklusi kuulma.

„Nii palju rahvast,” pomises Jeevan. Talle ei meeldinud eriti rahvahulgad. „Kas sa Tanyat näed?”

„Ei. Teda pole kuskil näha.”

„Noh,” ütles Jeevan, „võib-olla me peaksime siis paigale jääma, et ta saaks meid ise üles otsida.” Talle meenus, et ta oli kunagi lugenud mingit sedalaadi soovitust ühest brošüürist, kus õpetati, mida teha, kui oled metsa eksinud. Seina ääres olid toolid ja Jeevan istuski ühele neist. Siit oli näha kulisside värvimata vineerist tagakülg. Lavatööline pühkis lund kokku.

„Kas Arthur saab terveks?” Kirsten oli Jeevani kõrval toolile roninud ja pigistas mõlema käega kõvasti oma kleidikangast.

„Ta tegi äsja seda,” vastas Jeevan, „mida ta maailmas üle kõige armastab.” Ta ütles seda intervjuu põhjal, mida ta oli kuu aega tagasi Globe and Mailist lugenud – „Ma olen terve elu oodanud, et saada nii vanaks, et võiksin Leari mängida, ja ma armastan üle kõige lavalolemist, seda vahetut kogemust…” – kuid nüüd, tagantjärele mõeldes, tundusid need sõnad õõnsad. Arthur oli ennekõike filminäitleja ja kes Hollywoodis tahaks vanem olla?

Kirsten oli vait.

„Ma tahtsin seda öelda, et kui näitlemine oli viimane asi, mida ta elus teha sai,” lausus Jeevan, „siis tegi see viimane asi ta õnnelikuks.”

„Kas see oli viimane asi, mida ta elus teha sai?”

„Ma arvan küll. Mul on kahju.”

Nüüd oli lumi küütleva hunnikuna, väikese mäena kulisside taga.

„Minule meeldib see ka maailmas kõige rohkem,” ütles Kirsten natukese aja pärast.

„Mis sulle meeldib?”

„Näitlemine,” ütles Kirsten ja siis ilmus rahva hulgast pisaraviirulise näoga noor naine, käed välja sirutatud. Naine ei vaadanud peaaegu Jeevani poolegi, vaid võttis Kirstenil käest. Kirsten vaatas korra üle õla tagasi ja oligi kadunud.

Jeevan tõusis ja läks tagasi lavale. Keegi ei üritanud teda peatada. Ta ootas pooleldi, et näeb Laurat sealsamas, kuhu ta oli jäänud, esirea keskel – kui palju aega on vahepeal möödunud? –, aga kui tal õnnestus sameteesriiete vahelt väljapääs leida, oli saal tühi, ainult saalivalvurid pühkisid ridade vahesid ja korjasid mahapillatud kavasid kokku, ühe istme seljatoele oli riputatud kellegi mahaunustatud sall. Jeevan suundus pillavalt uhkesse, punase vaibaga fuajeesse, hoidudes hoolega saalivalvurite poole vaatamast, ja fuajees oligi veel natuke vaatajaskonna jäänuseid, kuid Laurat nende hulgas ei olnud. Jeevan helistas talle, kuid Laura oli telefoni etenduse ajaks välja lülitanud ja polnud seda ilmselt veel sisse tagasi lülitanud.

„Laura,” ütles Jeevan Laura kõneposti, „ma olen fuajees. Ma ei tea, kus sa oled.”

Ta seisis naiste tualeti ukse lähedal ja hõikas teenindajale, kuid naine vastas, et tualetis pole kedagi. Jeevan tegi fuajees tiiru ja läks riietehoidu, kus tema mantel oli väheste viimaste seas, mis veel riidepuudel rippusid. Laura sinine mantel oli läinud.

Yonge Streetil langes lund. See jahmatas Jeevanit, kui ta teatrist välja astus, see ikka veel tema pintsaku külge klammerduva poolläbipaistva plastiklume kaja. Pool tosinat paparatsot olid terve õhtu lavaukse juures passinud. Arthur ei olnud enam nii kuulus kui varem, kuid pildid temast müüsid endiselt, eriti nüüd, mil tal oli käimas tuline lahutusprotsess modellist ja näitlejast, kes oli teda ühe filmirežissööriga petnud.

Alles väga hiljuti oli Jeevan ka ise kõmupiltnik olnud. Ta lootis, et saab oma endistest kolleegidest märkamatult mööda lipsata, kuid need olid mehed, kelle ametioskuste juurde käis mööda lipsata üritavate inimeste märkamine, ja nad olid tal silmapilk kallal.

„Sa näed hea välja,” ütles üks neist. „Päris peenike mantel.” Jeevanil oli seljas lühike mantel, mis ei olnud päris nii soe kui vaja, kuid aitas saavutada soovitud mõju ja vähendada tema sarnasust endiste kolleegidega, kes kippusid tavaliselt kandma puhvis joppe ja teksasid. „Kuhu sa vahepeal kadusid?”

„Ma töötasin baaris,” vastas Jeevan. „Ja õppisin parameedikuks.”

„Kiirabimeedikuks? Päriselt või? Kas sa tahad teenida elatist joodikute korjamisega kõnniteelt?”

„Ma tahan teha midagi, mis on oluline, kui sa seda teada tahtsid.”

„Ja-jah, olgu pealegi. Sa olid sees, eks ole? Mis seal juhtus?” Paar paparatsot rääkisid telefoniga. „Ma ütlen, et ta on surnud!” ütles parajasti üks neist, kes oli Jeevani lähedal. „Muidugi, lumi ei lasknud head pilti teha, aga vaata seda, mis ma äsja saatsin, vaata, milline nägu on tal selle pildi peal, kus teda kiirabiautosse pannakse…”

„Ma ei tea, mis juhtus,” vastas Jeevan. „Keset neljandat vaatust lasti lihtsalt eesriie alla.” Osalt ütles ta nii sellepärast, et ei tahtnud praegu kellegagi rääkida, võib-olla ainult Lauraga, osalt aga sellepärast, et paparatsodega ei tahtnud ta kindlasti rääkida. „Kas te nägite, kuidas ta kiirabiautosse pandi?”

„Ta toodi kanderaamiga lavauksest välja,” ütles üks fotograaf. Ta suitsetas kiirete närviliste liigutustega sigaretti. „Parameedikud, kiirabi – täismäng.”

„Kuidas ta välja nägi?”

„Ausalt ütlen või? Nagu kuramuse laip.”

„Üks asi on botox, aga see oli juba midagi muud,” ütles teine paparatso.

„Kas midagi ametlikult teatati ka?” küsis Jeevan.

„Mingi ülikonnas vend tuli ja rääkis meiega. „Kurnatus ja, las ma mõtlen hetke, veepuudus.”” Mitu fotograafi naersid. „Neil on alati kurnatus ja veepuudus.”

„Võiks ju arvata, et keegi ütleb neile,” lisas botoxit maininud mees. „Kui keegi leiaks südames niipalju halastust, et viiks paar sellist näitlejat korraks kõrvale ja ütleks: „Kuula nüüd, semu, ja räägi teistele ka: te peate vedelikke tarbima ja iga natukese aja tagant magama ka, eks ole?””

„Siis nägin ma kahjuks veel vähem kui teie,” ütles Jeevan ja tegi siis näo, et talle tuli tähtis kõne. Ta hakkas mööda Yonge Streeti minema, külm telefon vastu kõrva surutud, astus keset kvartalit ühte ukseorva ja valis uuesti Laura numbri. Laura telefon oli endiselt väljas.

Kui ta takso võtaks, saaks ta poole tunniga koju, kuid talle meeldis olla väljas karge õhu käes, inimestest eemal. Nüüd tuli lund veel tihedamalt. Jeevan tundis ülevoolavat, süüdlaslikku elurõõmu. See oli nii ebaõiglane, et tema süda tuksub veatult, samal ajal kui kusagil lebab Arthur külmalt ja liikumatult. Ta hakkas mööda Yonge Streeti põhja poole sammuma, käed sügaval mantlitaskutes ja lumi nägu torkimas.

Jeevan elas Cabbagetownis, teatrist kirdes. See oli sedasorti vahemaa, mille ta oleks kahekümneselt hetkekski mõtlemata ära käinud, mõni miil läbi linna, punased trammid mööda sõitmas, kuid juba mõnda aega polnud ta jalgsi koju läinud. Ta ei olnud kindel, kas ta seda praegugi teha tahab, aga kui ta pöördus paremale, Carlton Streetile, tundis ta mingit jõusööstu ja see kandis ta esimesest trammipeatusest mööda.

Ta jõudis Allan Gardensi parki, mis oli enam-vähem poolel teel, ja seal tabaski teda täiesti ootamatult rõõm. Arthur on surnud, ütles ta endale, sa ei suutnud teda päästa, sul pole mingit põhjust rõõmustada. Kuid teha polnud midagi, ta oli joovastuses, sest ta oli terve elu pead murdnud, millist ametit valida, nüüd aga oli ta kindel, täiesti kindel, et tahab olla parameedik. Hetkedel, kui teised suudavad ainult vahtida, tahtis tema olla see, kes astub ette ja tegutseb.

Ta tundis jaburat soovi parki joosta. Tuisk oli selle võõraks muutnud, seal olid ainult lumi ja hämarus, puude mustad siluetid, talveaia klaasist kupli justkui vee alt paistev läige. Kui Jeevan oli väike, meeldis talle lamada aias selili ja vaadata, kuidas lumi tema poole langeb. Mõne kvartali kauguselt paistis juba Cabbagetown, Parliament Streeti lumesajust tuhmiks muutunud tuled. Jeevani taskus hakkas värisema telefon. Ta jäi seisma ja luges Laura saadetud sõnumit: Mul hakkas pea valutama ja ma läksin koju. Kas sa saad poest piima võtta?

Ja nüüd kadus Jeevani kehast igasugune hoog. Ta ei suutnud kaugemale minna. Teatripiletid olid mõeldud romantilise žestina – „teeme midagi romantilist, sest muidu me ainult tülitseme kogu aeg” –, aga Laura jättis ta sinna, jättis lavale surnud näitlejat elustama, läks ise koju ja tahtis nüüd, et ta piima tooks. Jeevan oli seisma jäänud ja tal hakkas külm. Tema varbad olid tuimad. Kogu tuisu maagia oli kadunud ja rõõm, mida ta hetk tagasi oli tundnud, hakkas hääbuma. Õhtu oli pime ja liikumist täis, lumi langes kiiresti ja vaikselt, tänavale pargitud autod paisusid iseenda pehmeteks kujutisteks. Jeevan kartis seda, mida ta ütleb, kui koju Laura juurde läheb. Korraks tuli mõte otsida mõni baar, kuid ta ei tahtnud kellegagi rääkida, ja kui mõtlema hakata, ei tahtnud ta eriti ka purju jääda. Ta tahtis lihtsalt üksi olla, kuni otsustab, kuhu edasi minna. Ta astus pargi vaikusse.