Читать книгу Jaam üksteist - Emily St. John Mandel - Страница 5

JEEVAN UITAS ÜKSI ALLAN Gardensi pargis. Ta laskis talveaia jahedal valgusel end lähemale meelitada nagu majakal, kuigi nüüd ulatusid lumehanged talle juba poole sääreni ja talle meenus lapsepõlv, mil oli rõõm teha lume sisse esimesed jalajäljed. Kui ta talveaeda vaatas, trööstis teda seal õilmitsev paradiis, uduse klaasi tagant hägustena paistvad troopikalilled, palmilehed, mille kuju meenutas Jeevanile ammust puhkust Kuubal. Ta otsustas, et läheb venda vaatama. Ta tahtis väga Frankile rääkida tänasest õhtust, nii Arthuri surma õudusest kui ilmutuslikust taipamisest, et ta tahab hakata just nimelt parameedikuks. Enne tänast ei olnud ta selles päris kindel olnud. Ta oli juba väga kaua endale õiget ametit otsinud. Ta oli olnud baarmen, kõmufotograaf, meelelahutusajakirjanik, siis jälle kõmufotograaf ja siis jälle ka baarmen – ja seda kõike ainult viimase kümmekonna aasta jooksul.

Frank elas klaasist tornmajas linna lõunaservas, kust avanes vaade järvele. Jeevan lahkus pargist ja ootas natuke aega tänava ääres, hüpates ühe koha peal, et sooja saada, läks siis trammi peale, mis ujus ööhämarusest välja nagu laev, ja toetas lauba vastu akent, kui tramm liikus aeglaselt mööda Carlton Streeti, samas suunas, kust Jeevan oli äsja tulnud. Tuisus ei näinud enam peaaegu sammu kauguselegi, tramm liikus jalakäija kiirusel. Jeevani käed valutasid Arthuri tõrksa südame kokkusurumisest. See oli nii kurb, Jeevanile meenus, kuidas ta Arthurit Hollywoodis palju aastaid tagasi pildistas. Ta mõtles tüdrukust, Kirsten Raymonde’ist, kelle näol oli hele grimm; hallis ülikonnas kardioloogist, kes põlvitas Arthuri kõrval; kortsudest Arthuri näos, tema viimastest sõnadest – „Nii käblik…” –, ja see viis tema mõtted lindudele, Frankile, kes vaatas binokliga neil vähestel kordadel, kui nad koos linde vaatlemas olid käinud, Laura lemmik-suvekleidile, mis oli sinine, kollaste papagoide segadikuga, Laurale ja sellele, mis nende suhtest saab. Praegu oli veel võimalik, et Jeevan läheb pärast koju või siis helistab Laura ja palub vabandust. Nüüd oli Jeevan jõudnud peaaegu alguspunkti tagasi, paari kvartali kaugusel lõuna pool paistis suletud ja kustutatud tuledega teater. Tramm peatus natuke enne Yonge Streeti ja Jeevan nägi, et üks auto on keset trammiteed toppama jäänud, kolm inimest lükkavad seda, aga auto rattad käivad lumes tühjalt ringi. Jeevani taskus värises jälle telefon, kuid helistaja ei olnud Laura.

„Tere, Hua,” ütles Jeevan. Ta pidas Huad oma parimaks sõbraks, kuigi nad nägid teineteist harva. Nad töötasid pärast ülikooli paar aastat koos baaris, kui Hua õppis meditsiinikooli sisseastumiseks ja Jeevan üritas edutult pulmafotograafina kanda kinnitada, siis läks Jeevan ühe teise sõbra järel Los Angelesse, et hakata näitlejaid pildistama, Hua aga läks meditsiinikooli. Nüüd tegi Hua pikki päevi Toronto keskhaiglas.

„Kas sa uudiseid oled vaadanud?” küsis Hua kummaliselt tungivalt.

„Tänaõhtuseid või? Ei, meil olid teatripiletid võetud. Tead, sa ei usu ilmaski, mis juhtus, ma…”

„Kuula nüüd, ütle mulle täiesti ausalt, kas sul tuleb jälle paanikahoog, kui ma räägin sulle midagi väga halba?”

„Mul pole juba kolm aastat ärevushooge olnud. Arst ütles, et see kõik oli ajutine ja stressi pärast, sa ju tead küll.”

„Olgu siis, kas sa Gruusia gripist oled kuulnud?”

„Muidugi,” vastas Jeevan, „sa ju tead, et ma üritan uudistega kursis olla.” Eelmisel päeval oli laineid löönud lugu uuest ärevakstegevast gripiviirusest Gruusia Vabariigis, teated haigestunute suremusprotsendi ja juba hukkunute kohta olid vastukäivad. Üksikasju oli lünklikult. Nimi, mille uudisteagentuurid olid haigusele valinud – Gruusia gripp – tundus Jeevanile relvitukstegevalt armas.

„Mul on intensiivraviosakonnas üks patsient,” jätkas Hua. „Kuueteistaastane tüdruk, tuli Moskvast lennukiga eile õhtul, täna varahommikul toodi gripinähtudega erakorralise meditsiini osakonda.” Alles nüüd kuulis Jeevan Hua hääles kurnatust. „Tema väljavaated on viletsad. See selleks, aga hommikupoolikul oli meil samade sümptomitega veel kaksteist patsienti ja tuleb välja, et nad olid kõik sellesama lennu peal. Kõik ütlevad, et neil hakkas juba lennukis paha.”

„Sugulased? Esimese patsiendi sõbrad?”

„Nad ei ole esimese patsiendiga kuidagi seotud. Nad kõik läksid Moskvas lihtsalt sama lennu peale.”

„Ja see kuueteistaastane… ?”

„Ma ei usu, et ta sellest välja tuleb. Niisiis on meil esialgne grupp patsiente, kes tulid sama lennuga Moskvast. Täna pärastlõunal tuli aga veel üks patsient. Samade nähtudega, kuid tema ei olnud sellel lennul. Tema on lihtsalt lennujaamatöötaja.”

„Ma ei saa vist aru, mida sa…”

„Letiteenindaja,” ütles Hua. „Ma tahan öelda seda, et tema ainus kokkupuude teiste patsientidega oli siis, kui ta seletas ühele neist, kust lähevad bussid hotelli.”

„Aa,” tegi Jeevan. „Kõlab tõesti halvasti.” Tramm oli endiselt auto taga kinni. „Sa pead siis täna kaua tööl olema?”

„Kas sa SARS-iepideemiat mäletad?” küsis Hua. „Mäletad, kui me sellest rääkisime?”

„Ma mäletan, et ma helistasin sulle Los Angelesest ja kuulsin, et sinu haigla on karantiini pandud, aga ma ei mäleta, mida ma selle peale täpselt ütlesin.”

„Sa läksid endast täiesti välja. Mul kulus sinu maharahustamiseks tükk aega.”

„Nojah, eks ma seda vist mäletan jah. Aga enda kaitseks pean ma ütlema, et sellest jäeti päris…”

„Sa ütlesid, et ma sulle helistaksin, kui peaks puhkema päris epideemia.”

„Mäletan.”

„Täna, hommikust saadik, oleme me haiglasse võtnud üle kahesaja gripihaige,” ütles Hua. „Sada kuuskümmend neist viimase kolme tunni jooksul. Viisteist inimest on surnud. Erakorraline on uusi juhtumeid täis. Meil on haigete voodid juba koridoris. Riiklik Terviseamet teeb varsti avalduse.” Jeevan mõistis, et Hua hääles ei ole mitte ainult kurnatus. Hua oli hirmul.

Jeevan tõmbas märguandenööri ja hakkas tagaukse poole suunduma. Ta avastas, et vaatab vilksamisi teisi reisijaid. Noor naine ostukottidega, ülikonnas mees, kes mängis mobiiltelefonis mingit mängu, vanapaar, kes vestles vaikselt hindi keeles… Kas mõni neist tuleb lennujaamast? Jeevan tajus, kuidas nad kõik tema ümber hingavad.

„Ma tean, kui paranoiline sa vahel oled,” ütles Hua. „Usu mind, sa oled viimane inimene, kellele ma helistaksin, kui arvaksin, et asi pole tõsine, aga…” Jeevan kolkis peopesaga vastu ukseklaasi. Kes on seda ust enne teda puutunud? Juht vaatas kurjalt üle õla, kuid laskis ta ikkagi välja. Jeevan astus välja tuisu kätte ja uksed sihisesid tema selja taga kinni.

„Aga sa arvad, et asi on tõsine.” Jeevan kõndis mööda kinnijäänud autost, mille rattad pöörlesid lumes kasutult. Yonge Street oli siinsamas.

„Ma olen kindel, et asi on tõsine. Olgu, ma pean jälle tööle hakkama.”

„Hua, kas sa oled terve päeva nende patsientidega töötanud?”

„Minuga on kõik korras, Jeevan, minuga ei juhtu midagi. Ma pean lõpetama. Pärast helistan.”

Jeevan pani telefoni taskusse ja läks läbi lume edasi, pöördus lõunasse, Yonge Streetile, järve ja tornmaja poole, kus tema vend elas. Kas sinuga on ikka kõik korras, Hua, vana sõber, ja kas sinuga ei juhtu tõesti midagi? Jeevanil oli väga kõhe tunne. Eespool, siinsamas lähedal, olid Elgini teatri tuled. Teatri sisemus oli juba pimedaks tehtud, plakatid reklaamisid endiselt „Kuningas Leari”, Arthur vaatas pildil üles sinisesse valgusse, lilled juustes ja surnud Cordelia lõtv kogu kätel. Jeevan vaatas natuke aega plakateid. Siis sammus ta aeglaselt edasi, mõeldes Hua kummalisele kõnele. Yonge Street oli peaaegu inimtühi. Jeevan peatus hingetõmbamiseks ühe poe ees, kus müüdi kohvreid, ja vaatas, kuidas üks takso aeglaselt mööda puhtakslükkamata tänavat edasi rühib, valgustades esilaternatega tuisku, ja see vaatepilt, lumi valgusvihkudes, viis Jeevani hetkeks tagasi kunstlikusse lumesajusse Elgini teatri laval. Ta raputas pead, et peletada silme eest pilt Arthuri tühjast pilgust, ning läks kurnatushägus edasi, läbi varjude ja oranžide tulede Gardineri kiirtee all Toronto klaasise lõunaserva poole.

Queensi kaldapealsel oli tuisk metsikum, tuul tuli otse üle järve. Jeevan oli viimaks juba Franki majani jõudnud, kui Hua helistas uuesti.

„Ma mõtlesin vahepeal sinu sõnadele,” ütles Jeevan. „Kas see on tõesti…”

„Kuula,” katkestas teda Hua, „sa pead linnast ära sõitma.”

„Mis? Veel täna või? Mis siis lahti on?”

„Ma ei tea, Jeevan. See on lühike vastus. Ma ei tea, mis lahti on. See haigus on gripp, niipalju on selge, aga ma pole kunagi midagi sellist näinud. See mõjub nii ruttu. Paistab, et see levib nii kiiresti…”

„Kas asi läheb hullemaks?”

„Erakorraline on täis,” vastas Hua, „ja see on halb, sest nüüd on juba pooled erakorralise osakonna töötajad ise ka nii haiged, et ei saa tööd teha.”

„Kas neile hakkas patsientide haigus külge?”

Franki maja vestibüülis lehitses valvur ajalehte, tema taga hõõgus seinal valgustatud hall ja punane maal, nii valvur kui maal peegeldusid viirgudena poleeritud põrandal.

„See on kõige lühem peiteperiood, mida ma olen näinud. Ma nägin ühte patsienti, ta töötab sanitarina siinsamas meie haiglas ja oli hommikul tööl, kui esimesed gripihaiged hakkasid sisse tulema. Mõni tund pärast vahetuse algust hakkas tal halb, ta läks varem koju, kaks tundi tagasi tõi tema peigmees ta autoga siia tagasi ja nüüd on ta juba hingamisaparaadi all. Kes sellega kokku puutub, jääb mõne tunniga haigeks.”

„Kas sa arvad, et see levib väljapoole haiglat… ?” Jeevanil oli raske selget mõtlemist säilitada.

„Ei, ma tean, et see on juba väljaspool haiglat. Tegu on täiemõõdulise epideemiaga. Kui see siin levib, levib see järelikult ka linnas ja ma pole kunagi midagi sellist näinud.”

„Kas sa tahad öelda, et ma peaksin…”

„Ma tahan öelda, et sa peaksid kohe linnast lahkuma. Või kui sa ei saa ära minna, varu toitu ja püsi kodus. Ma pean veel mõnele helistama.” Hua lõpetas kõne. Valvur vestibüülis keeras ajalehe lehekülge. Kui seda oleks rääkinud keegi teine, mitte Hua, ei oleks Jeevan seda uskunud, kuid ta ei teadnud ühtki inimest, kellel oleks suurem anne asju leebemas valguses näidata. Kui Hua ütleb, et lahti on epideemia, ei ole „epideemia” veel piisavalt tugev sõna. Jeevanit rabas äkiline kindel mõistmine, et käes on tähtis hetk, see haigus, millest Hua rääkis, jagab kõik selleks, mis oli enne, ja selleks, mis tuleb pärast, see on joon, mis jagab tema elu kaheks.

Jeevanile torkas pähe, et tal ei pruugi olla kuigi palju aega. Ta pöördus ringi, jättis Franki maja selja taha, möödus pimedast kohvikust muulil, tillukesest lahest, mis oli täis paksu lumekorra alla mattunud lõbusõidujahte, ja läks supermarketisse teisel pool sadamat. Kui ta sisse astus, jäi ta korraks seisma ja pilgutas valguse käes silmi. Poe vahekäikudes liikus ainult paar ostjat. Jeevanil oli tunne, et ta peaks kellelegi helistama – aga kellele? Hua oli tema ainus lähedane sõber. Venda näeb ta mõne minuti pärast. Nende vanemad olid surnud ja Lauraga rääkima ei suutnud ta end sundida. Ta otsustas, et ootab, kuni jõuab Franki poole, vaatab seal uudiseid ning võtab siis läbi kõik nimed telefonis ja helistab kõigile tuttavatele.

Filmiilmutusleti kohale oli paigutatud väike televiisor, kus jooksid uudised. Jeevan suundus selle poole. Pildid reporterist, kes seisis lumes Toronto keskhaigla ees, valge tekst peast mööda kulgemas. Keskhaigla ja veel kaks kohalikku haiglat olid karantiini pandud. Kanada Terviseamet kinnitas Gruusia gripi epideemia puhkemist. Mingeid numbreid veel ei avaldatud, kuid öeldi, et juba on surmaga lõppenud juhtumeid ja lähem info tuleb mõne aja pärast. Anti mõista, et Gruusia ja Vene võimude info sealse kriisi tõsiduse osas ei olnud päris läbipaistev. Siinsed võimud palusid, et kõik püüaksid rahu säilitada.

Jeevani arusaamad katastroofiks valmisoleku osas põhinesid täielikult märulifilmidel, kuid teisest küljest oli ta märulifilme näinud väga palju. Ta alustas veest, täitis ühe suuremat sorti ostukäru nii suure hulga kastide ja pudelitega, kui ta sinna mahutada suutis. Rasket käru kassa poole lükates tekkis korraks kõhklusehetk – kas ta pingutab üle? –, kuid ta oli otsuse teinud, nüüd oli juba hilja ümber mõelda. Kassapidaja kergitas kulmu.

„Mu auto on siinsamas väljas,” ütles Jeevan. „Ma toon käru tagasi.” Kassapidaja noogutas väsinult. Ta oli noor, ehk natuke üle kahekümne, ja tumedate juuksekahludega, mida ta pidi kogu aeg silme eest ära lükkama. Jeevan rühkis uskumatult raske käruga välja ning pooleldi lükkas, pooleldi libises läbi lume. Kaldtee läks alla väikesele pargitaolisele platsile, kus olid pingid ja lillekastid. Allamäge sõites kogus ostukäru kiirust, siis takerdus sügavas lumes ja libises küljetsi vastu ühte lillekasti.

Kell oli kakskümmend minutit üksteist läbi. Supermarket pidi neljakümne minuti pärast kinni pandama. Jeevan kujutas ette, kui kaua läheb, et ostukäru Franki korteri juurde viia ja tühjaks laadida, kui palju aega nõuab seletamine ja tüütu kinnitamine, et tema mõistusega on kõik korras, enne kui ta saab tulla tagasi poodi uute varude järele. Kas sellest on midagi, kui ta jätab käru korraks siia? Tänaval ei olnud kedagi. Tagasi sisse minnes helistas Jeevan Huale.

„Mis nüüd toimub?” Jeevan liikus kiiresti läbi poe, samal ajal kui Hua rääkis. Veel üks kast vett – Jeevanil oli mulje, et vett pole kunagi liiga palju – ja siis tohutu hulk konservtoitu, kõik tuunikalaja oa- ja supipurgid riiulitelt, makaronid, kõik, mis võiks kauem vastu pidada. Haigla oli gripihaigeid täis ja teistes linna haiglates oli täpselt samasugune olukord. Kiirabi ei suutnud töökoormusega toime tulla. Nüüd oli surnud juba kolmkümmend seitse patsienti, nende hulgas kõik, kes olid olnud Moskva lennul, ja kaks EMO õde, kes olid olnud valves, kui esimesed patsiendid tulid. Jeevan seisis nüüd juba jälle kassa juures, müüja skaneeris tema purke ja pakke. Hua ütles, et oli helistanud naisele ja öelnud talle, et ta võtaks lapsed ja lahkuks linnast juba täna, kuid mitte lennukiga. See osa õhtust, mis oli möödunud Elgini teatris, tundus nüüd pärinevat justkui mõnest teisest elust. Kassapidaja tegutses väga aeglaselt. Jeevan andis talle krediitkaardi ja neiu uuris seda piinliku hoolega, nagu polekski seda kõigest kümne minuti eest näinud.

„Võta Laura ja vend,” ütles Hua, „ja lase linnast kohe täna jalga.”

„Ma ei saa jalga lasta, igatahes mitte vennaga. Ma ei saa nii hilja kusagilt ratastooliautot rentida.”

Vastuseks kostis ainult mingi summutatud heli. Hua köhis.

„Kas sa oled haige?” Jeevan lükkas käru ukse poole.

„Head ööd, Jeevan.” Hua lõpetas kõne ja Jeevan oli jälle üksi lumes. Tal oli tunne, nagu oleks temasse asunud mingi vaim. Järgmine kärutäis oli tualettpaberit. Sellest järgmisesse läksid jälle konservid, lisaks külmutatud liha ja aspiriin, prügikotid, pesuvalgendi, kleeplint.

„Ma töötan ühes heategevusorganisatsioonis,” ütles ta kassaneiule, kui kolmandat või neljandat korda läbi kassa läks, aga neiu ei pööranud talle eriti tähelepanu. Ta heitis kogu aeg pilke väikesele televiisorile filmiilmutusleti kohal ja piiksutas Jeevani oste masinlikult läbi. Kuuendal retkel läbi poe helistas Jeevan Laurale, kuid sattus jälle kõneposti peale.

„Laura,” alustas ta. „Laura…” Ta arvas, et on parem rääkida Lauraga otse, pealegi oli kell juba peaaegu kümne pärast kaksteist ja tal polnud aega raisata. Ta täitis järjekordset käru toiduga, liikus kiiresti läbi leiva- ja lillelõhnalise maailma, peaaegu kadunud paiga, mõeldes Frankile, kes on oma kahekümne teise korruse korteris, kõrgel keset tuisku oma unetuse ja raamatuideega, oma eilse New York Timesiga ja Beethoveniga. Jeevan tahtis meeleheitlikult vennani jõuda. Ta otsustas, et helistab Laurale hiljem, mõtles siis ümber ja helistas lõpuks, kui ta seisis jälle kassa juures, tavatelefonile, üritades kassapidajale mitte silma vaadata.

„Kus sa oled, Jeevan?” Laura hääl oli pisut süüdistav. Jeevan ulatas kassapidajale krediitkaardi.

„Kas sa uudiseid vaatad?”

„Kas peaksin vaatama?”

„Puhkenud on gripiepideemia, Laura. Asi on tõsine.”

„Kas sa mõtled seda haigust seal Venemaal või kus iganes see oli? Sellest ma juba tean.”

„Nüüd on see meile ka jõudnud. Olukord on hullem, kui keegi arvata oskas. Ma rääkisin äsja Huaga. Sa pead linnast lahkuma.”

Ta tõstis pilgu täpselt õigeks ajaks, et veel näha pilku, mille kassaneiu talle heitis.

„Pean? Mida? Kus sa oled, Jeevan?” Jeevan andis krediitkaardikviitungile allkirja ja suunas ostukäru vaevaga väljapääsu poole, kus lõppes poes valitsev kord ja algas tormimöll. Käru oli raske ühe käega juhtida. Pinkide ja lillekastide vahele oli jäetud, kuidas juhtus, juba viis ostukäru, nüüd olid need kerge lumekorraga kattunud.

„Pane uudised käima, Laura.”

„Sa tead, et mulle ei meeldi enne magamaminekut uudiseid vaadata. Kas sul on paanikahoog?”

„Mida? Ei! Ma lähen venna poole ja vaatan, kas temaga on kõik korras.”

„Miks ei peaks olema?”

„Sa ei kuula üldse, mida ma räägin. Sa ei kuula kunagi.” Jeevan teadis, et nii on tõenäolise gripipandeemia eel väiklane öelda, aga ta ei suutnud end tagasi hoida. Ta sõitis käruga teiste kärude keskele ja sööstis tagasi poodi. „Uskumatu, et sa teatrist ära läksid ja minu sinna jätsid,” ütles ta. „Sa jätsid mu teatrisse surnud näitlejat elustama.”

„Jeevan, ütle, kus sa oled.”

„Ma olen poes.” Kell oli üksteist viiskümmend viis. Viimane kärutäis oli puhtalt selline kaup, mis pole hädavajalik: köögiviljad, puuviljad, kotitäied apelsine ja sidruneid, tee, kohv, küpsised, sool, kauasäilivad koogid. „Laura, ma ei taha tülitseda. See gripp on tõsine ja levib kiiresti.”

„Mis levib kiiresti?”

„Gripp, Laura! See levib väga kiiresti. Hua rääkis. See levib väga kiiresti. Ma arvan, et sa peaksid linnast jalga laskma.” Viimasel hetkel pani Jeevan kärusse veel kimbu nartsisse.

„Mida? Jeevan…”

„Inimesed on nii terved, et lähevad lennukile,” katkestas teda Jeevan, „aga päev hiljem on juba surnud. Ma lähen oma venna juurde ja jään sinna. Ma arvan, et sa peaksid kohe asjad pakkima ja ema poole minema, enne kui kõik teada saavad ja teed ummistuvad.”

„Jeevan, sa teed mind murelikuks. Mulle tundub sinu jutt paranoiline. Anna andeks, et ma su teatrisse jätsin, mul hakkas pea tõesti valutama ja ma…”

„Palun pane uudised käima,” ütles Jeevan. „Või loe netist või kuskilt.”

„Jeevan, palun ütle, kus sa oled, ja ma…”

„Tee seda, Laura, palun!” ütles Jeevan ja lõpetas kõne, sest ta oli viimast korda kassas ja Lauraga rääkimise hetk oli möödas. Ta pingutas väga, et mitte Huale mõelda.

„Me paneme varsti kinni,” märkis kassapidaja.

„See on mul viimane kord,” vastas Jeevan. „Kindlasti te peate mind segaseks.”

„Olen hullemaid näinud.” Jeevan taipas, et oli kassiirile hirmu nahka ajanud. Neiu oli kuulnud mõnda tema telefonikõnet ja televiisorist tulid kõhedakstegevad uudised.

„Ma üritan lihtsalt valmistuda.”

„Milleks?”

„Kunagi ei tea, millal midagi katastroofilist võib juhtuda,” vastas Jeevan.

„Te mõtlete seda?” Neiu osutas televiisori poole. „Sellega läheb samamoodi nagu SARS-iga,” ütles ta. „Nad lõid selle pärast nii palju lärmi, aga see vaibus nii ruttu.” Paistis, et ta ise ei usu seda päriselt.

„Sellega ei lähe nii nagu SARS-iga. Te peaksite linnast jalga laskma.” Jeevan oli tahtnud ainult aus olla ja neiut võib-olla natuke aidata, kuid ta mõistis kohe, et oli teinud vea. Neiu oli hirmul, kuid ühtlasi pidas ta teda hulluks. Ta vaatas Jeevanit tühja pilguga, kui viimaseid asju läbi laskis, ja hetk hiljem oli Jeevan juba jälle lumes ning lõuahabemega noormees köögiviljaosakonnast pani uksed tema järel lukku. Jeevan seisis väljas koos seitsme tohutu suure ostukäruga, mis oli vaja läbi lume venna korterisse toimetada, ise higist läbimärg ja samal ajal külmetav, tal oli tobe ja natuke hullumeelne tunne ja hirm ning kõigi tema mõtete serval oli Hua.

* * *

Tal läks peaaegu tund, et lükata ostukärud ükshaaval läbi lume venna maja juurde, siis läbi fuajee ja manööverdada need kaubalifti, mille kokkuleppimata kasutuseks pidi Jeevan valvurile altkäemaksu andma, ning need lõpuks mitme käiguga üles kahekümne teisele korrusele viia. „Ma kogun varusid, et tsiviliseeritud maailma lõpus ellu jääda,” seletas Jeevan.

„Teiesuguseid siinkandis eriti ei ole,” tähendas valvur.

„Sellepärast ongi siin selle jaoks eriti hea koht,” vastas Jeevan natuke segaselt.

„Milleks on siin hea koht?”

„Ellujäämiseks.”

„Aa, selge,” pomises valvur.

Kuuskümmend dollarit hiljem seisis Jeevan üksi venna korteri ukse taga, ostukärud koridoris reas. Võib-olla oleksin ma pidanud ette helistama, kui poes olin, mõtles ta. Kell oli üks neljapäeva öösel, koridoris olid ainult suletud uksed ja vaikus.

„Jeevan,” lausus Frank, kui uksele tuli. „Ootamatu rõõm.”

„Ma…” Jeevan ei osanud seda kuidagi öelda, niisiis astus ta lihtsalt kõrvale ja osutas mannetu liigutusega ostukärude poole. Frank manööverdas ratastooliga ettepoole ja kiikas koridori.

„Ma näen, et sa oled poes käinud,” märkis ta.