Читать книгу Jaam üksteist - Emily St. John Mandel - Страница 8

MITTETÄIELIK NIMEKIRI:

Enam ei saanud sukelduda klooriveega basseini, mida altpoolt valgustatakse roheliste lampidega. Enam ei saanud prožektorite valgel palli mängida. Enam ei põlenud verandalambid, mille ümber tiirutasid suveöödel ööliblikad. Enam ei kihutanud linnade all elektrilise kolmanda rööpa jahmatava jõu varal rongid. Enam ei olnud linnu. Enam ei olnud filme, ainult harva, ainult nii, et generaatori müra mattis dialoogi enda alla, ja ka seda ainult lühikese ajavahemiku vältel päris alguses, kuni generaatorite kütus otsa lõppes, sest tavaline bensiin muutub paari-kolme aastaga kasutuskõlbmatuks. Lennukibensiin seisab kauem, aga seda oli raske leida.

Enam ei säranud hämaruses ekraanid, inimesed ei tõstnud enam telefone teiste pea kohale, et kontserdilava pildistada. Enam ei olnud kontserdilavasid, mida valgustavad värvilised halogeenlambid, enam polnud elektroonilist muusikat, punki ja elektrikitarre.

Enam polnud ravimeid. Enam polnud kindlustunnet, et sa jääd ellu, kui kriimustad kätt, lõikad õhtusöögiks köögivilju hakkides näppu või saad koeralt hammustada.

Enam polnud lennukiga sõitmist. Enam ei saanud taevast läbi lennukiakna näha vilksamisi linnu, värelevaid valgustäppe, enam ei saanud kolmekümne tuhande jala kõrguselt alla vaadata ja ette kujutada, mis elu seal just praegu nende tulede valguses elatakse. Enam polnud lennukeid, enam ei palutud reisijaid, et nad tõstaksid eesistme küljes olevad lauakesed üles ja kinnitaksid need – kuid ei, see pole tõsi, siin-seal oli veel lennukeid. Need seisid tegevusetult stardiradadel ja angaarides. Need kogusid tiibadele lund. Külmadel kuudel olid need ideaalsed toiduhoidlad. Suvel täideti viljapuuaedade läheduses seisvad lennukid puuviljakandikutega, et puuvili palavuse käes kuivaks. Teismelised ronisid lennukitesse seksima. Rooste lokkas ja kasvas vöötideks.

Enam polnud riike, piire ei valvanud keegi.

Enam polnud tuletõrjet ega politseid. Enam ei parandatud teid ega viidud prügi ära. Enam ei tõusnud Canaverali neemelt, Baikonuri kosmodroomilt, Vandenburgist, Plesetskist ega Tanegashimast õhku raketid, põletades endale raja läbi atmosfääri kosmosse.

Enam polnud internetti. Enam polnud sotsiaalmeediat, enam ei saanud üle ekraani kerida heietusi unistustest ja kartlikest ootustest, enam polnud lõunasöögifotosid, appihüüdeid, rahuloluväljendusi ja suhtestaatuse uuendusi, kus südameikoonid olid terved või murtud, plaane hiljem kokku saada, abipalveid, kaebusi, ihasid, pilte väikestest lastest, kellele oli Halloweeniks selga pandud karu- või paprikakostüüm. Enam ei saanud teiste elu kohta lugeda, seda kommenteerida ja seda tehes end veidi vähem üksildasena tunda. Enam ei saanud endale avatare luua.