Читать книгу Jaam üksteist - Emily St. John Mandel - Страница 7

MIRANDA OLI MALAISIA LÕUNARANNIKUL, kui kõne tuli. Miranda oli ühe laevandusfirma juhtivtöötaja ja ta oli nädalaks Malaisiasse saadetud, et „maa peal toimuvat jälgida”, nagu tema ülemus ütles.

„Maa peal?” küsis Miranda.

Leon muigas. Tema kabinet oli Miranda kabineti kõrval ja selle akendest avanes samasugune vaade Central Parkile. Nad olid juba kaua koos töötanud, rohkem kui kümme aastat, ja koos olid nad üle elanud kaks firmasisest ümberkorralduslainet ja kolimise Torontost New Yorki. Nad ei olnud otseselt sõbrad, vähemalt mitte selles mõttes, et nad oleksid väljaspool tööd kokku saanud, kuid Miranda pidas Leoni oma kõige sõbralikumaks liitlaseks. „Õigus, see kukkus viletsalt välja,” ütles Leon. „Tegelikult muidugi merel toimuvat.”

See oli aasta, mil 12 protsenti maailma kaubalaevadest olid Malaisia lähedal ankrus, majanduse kokkuvarisemine oli konteinerlaevad niisama seisma sundinud. Päeval paistsid võimsad alused hallikaspruunide häguste kogudena taeva piiril. Igal laeval oli kaks kuni kuus meest, ainult hädapärane meeskond, kes kõndisid tühjades kajutites ja koridorides, sammud kajamas.

„Siin on üksildane,” ütles üks neist Mirandale, kui ta maandus helikopteriga ühe laeva tekil, kaasas tõlk ja kohalik meeskonnaülem. Nende kompaniil oli siin ankrus kümmekond laeva.

„Nad ei tohi seal niisama lulli lüüa,” oli Leon öelnud. „Kohalik meeskonnaülem on ka päris hea, aga mehed peavad teadma, et kompanii hoiab olukorral silma peal. Mulle kangastuvad paratamatult ohjeldamatud peod laeva pardal.”

Kuid mehed olid tõsised ja viisakad ja kartsid piraate. Miranda rääkis ühe mehega, kes ei olnud kolm kuud maale saanud.

Samal õhtul rannal oma hotelli ees haaras Mirandat korraga üksildustunne, mida ta ei osanud seletada. Ta oli arvanud, et teab selle jäänuklaevastiku kohta kõike, mida on võimalik teada, kuid ta ei olnud valmis selle iluks. Laevadel põlesid tuled, et vältida kokkupõrkeid pimedas, ja kui Miranda neid vaatas, tundis ta, nagu oleks ta üksikul saarel, silmapiiril lõõmav valgus oli tulvil salapära ja tundus uskumatult kauge nagu muinasjutukuningriik. Mirandal oli telefon käes, sest ta ootas ühe sõbra kõnet, aga kui telefon värisema hakkas, ei tundnud ta ekraanile ilmunud numbrit ära.

„Hallo?” Lähedal vestles üks paar hispaania keeles. Miranda oli mõne viimase kuu seda keelt õppinud ja sai igast kolmandast või neljandast sõnast aru.

„Miranda Carroll?” Mehe hääl, peaaegu tuttav ja väga tugeva briti hääldusega.

„Jah, kellega ma räägin?”

„Ma usun, et te ei mäleta mind, aga me kohtusime mõne aasta eest ühel peol Cannes’is. Mina olen Clark Thompson. Arthuri sõber.”

„Me kohtusime pärast seda ka,” ütles Miranda. „Te käisite ühel õhtusöögil Los Angeleses.”

„Jah,” nõustus mees. „Õigus muidugi, kuidas ma võisin unustada…” Aga loomulikult ei olnudki ta unustanud, taipas Miranda. Ta oli lihtsalt taktitundeline. Mees köhatas. „Miranda,” lausus ta, „kahjuks helistan ma halbade uudistega. Sa peaksid võib-olla istet võtma.”

Miranda jäi seisma. „Räägi,” ütles ta.

„Miranda, Arthur sai eile õhtul infarkti ja suri.” Tuled mere kohal muutusid ähmaseks, nendest sai kattuvate häguste valguslaikude rida. „Tunnen südamest kaasa. Ma ei tahtnud, et sa sellest uudistest kuuleksid.”

„Aga ma nägin teda äsja,” kuulis Miranda end ütlemas. „Ma olin kahe nädala eest Torontos.”

„Seda on raske mõista.” Clark köhatas jälle. „See on vapustus, see on… mina tunnen teda kaheksateistkümnendast eluaastast peale. See tundub ka mulle võimatu.”

„Palun,” ütles Miranda, „kas sa tead midagi lähemalt?”

„Tegelikult, noh… ma loodan, et see ei tundu lugupidamatu, kui ma pakun, et tema enda arvates võis see olla kohane surm, aga ta suri laval. Ma kuulsin, et ta sai infarkti „Kuningas Leari” neljanda vaatuse ajal.”

„Kas ta varises lihtsalt kokku…?”

„Saalis olevat olnud kaks arsti, nad tulid lavale, kui taipasid, mis oli juhtunud, ja üritasid teda päästa, kuid ei saanud midagi teha. Kui ta haiglasse jõudis, kuulutati ta surnuks.”

Niimoodi see siis lõpebki, mõtles Miranda pärast telefonikõnet, ja selle labane lihtsus trööstis teda miskipärast. Sulle helistatakse välismaalt ja niisama lihtsalt tuleb välja, et inimene, kellega sa lootsid kunagi koos vanaks saada, on maa pealt lahkunud.

Tema lähedal hämaruses jätkus hispaaniakeelne vestlus. Laevad särasid endiselt silmapiiril, ikka veel polnud tuuleõhkugi. New Yorgis oli hommik. Miranda kujutas ette, kuidas Clark Manhattanil oma kabinetis toru hargile paneb. See toimus selle ajastu viimasel kuul, mil oli veel võimalik lihtsalt telefonil nuppe vajutada ja rääkida inimesega, kes asub teisel pool maakera.