Читать книгу Jaam üksteist - Emily St. John Mandel - Страница 9

7

KAKSKÜMMEND AASTAT PÄRAST LENNUREISIMISE lõppu liikusid Rändava Sümfoonia vankrid aeglaselt lõõskavkuuma taeva all. Oli juuli lõpp ja esimese vankri tahaotsa kinnitatud kahekümne viie aasta vanune termomeeter näitas 106 kraadi Fahrenheiti ja 41 Celsiuse järgi. Michigani järv oli lähedal, kuid ei paistnud siia. Puud trügisid teele mõlemalt küljelt peale ja sööstsid välja ka teepragudest, noored võsud paindusid vankrirataste all ning pehmed lehed paitasid nii hobuste kui Sümfoonia liikmete jalgu. Kuumalaine oli püsinud järelejätmatult nädal aega.

Enamik trupi liikmetest käisid jala, et vähendada hobuste koormat, kellel tuli lasta varjus puhata sagedamini, kui see kellelegi oleks meeldinud. Sümfoonia ei tundnud seda piirkonda hästi ja tahtis siit juba minema saada, kuid kiiresti liikumine ei olnud sellise palavusega võimalik. Nad kõndisid aeglaselt, relvad käes, näitlejad harjutasid oma repliike ja muusikud üritasid neist mitte välja teha, maakuulajad otsisid eest- ja tagantpoolt ohte. „See pole paha proovilepanek,” oli lavastaja hommikupoole öelnud. Gil oli seitsmekümne kahe aastane ja sõitis nüüd juba teisel vankril, kuna tema jalad polnud enam päris need mis enne. „Kui teil sõnad kahtlasel territooriumil meelde tulevad, on teil laval mureta.”

„Ilmub Lear,” ütles Kirsten. Kakskümmend aastat tagasi, elus, mida ta suuremalt jaolt ei mäletanud, oli tal olnud väike sõnatu roll ühes lühiealises „Kuningas Leari” lavastuses Torontos. Nüüd sammus ta, jalas autorehvist lõigatud taldadega sandaalid, kolm nuga vööl. Tal oli käes näidendi pehmekaaneline versioon, kus lavajuhised olid kollasega esile toodud. „Hullunud,” ütles ta ja jätkas: „Peas põllulilledest ja nõgestest pärg.”

„Kes aga tuleb sealt?” küsis Edgari osa õppiv mees. Tema nimi oli August ja ta oli alles hiljuti näitlemisega tegelema hakanud. Ta oli teine viiul ja salaluuletaja, mis tähendab seda, et Sümfoonias ei teadnud keegi peale Kirsteni ja seitsmenda kitarri, et ta luulet kirjutab. „Ei tervem aru ehiks iialgi… ehiks iialgi… minu repliik?”

„Nii imelikult oma isandat,” aitas Kirsten.

„Tänu. Ei tervem aru ehiks iialgi nii imelikult oma isandat.”

Vankrid olid kunagi olnud väikesed kastiautod, kuid nüüd vedasid neid hobused ja neil olid all terasest ja puidust rattad. Kõik osad, mis olid bensiini kadumisega kasutuks muutunud, olid ära võetud – mootor, kütusesüsteem, kõik teised komponendid, mida ükski alla kahekümneaastane inimene ei olnud kunagi töötamas näinud – ja nende kabiini katusele oli pandud pink juhi jaoks. Kabiinid olid tehtud tühjaks kõigest, mis lisas asjatut kaalu, kuid muidu terveks jäetud, nende uksed käisid kinni ja aknad olid raskestipurunevast autoklaasist, sest kui nad rändasid läbi ohtlike alade, oli hea, kui oli olemas suhteliselt turvaline koht, kuhu lapsed varjule panna. Vankrite põhiosa oli ehitatud autode kasti, raam oli kaetud presendiga. Kõigi kolme vankri katted olid värvitud sinakashalliks, nende mõlemale küljele oli kirjutatud suurte valgete tähtedega „RÄNDAV SÜMFOONIA”.

„Ei, müntimise pärast ei või nad minule midagi teha,” ütles Dieter üle õla. Ta õppis Leari osa, kuigi ta polnud tegelikult nii vana kui vaja. Dieter kõndis teistest näitlejatest natuke eespool ja rääkis pominal oma lemmikhobusega. Hobune Bernsteinil oli pool saba puudu, sest esimene tšello oli just läinud nädalal oma poognale uued jõhvid pannud.