Читать книгу Limonov - Emmanuel Carrère - Страница 10

Kui Stalin 1953. aasta 5. märtsil sureb, on Eduard kümneaastane. Tema vanemate ja kõigi nende eakaaslaste elu on möödunud Stalini varjus. Igale küsimusele, mis neil tekkis, oli tal valmis lühike ja konkreetne vastus, mis ei võimaldanud mingit kahtlemist. Nad mäletavad neid hirmu- ja leinapäevi, mis järgnesid Saksamaa rünnakule 1941. aastal, ja sedagi päeva, mil ta esimesest jahmatusest üle sai ja raadios sõna võttis. Pöördudes oma kaasmaalaste, meeste ja naiste poole, ei öelnud ta neile mitte „seltsimehed”, vaid „sõbrad”. „Sõbrad”: see sõna, nii lihtne, nii lähedane sõna, mille soojus oli juba meelest läinud ja mis tohutu katastroofi ajal hinge paitas, oli venelastele niisama tähtis nagu olid meile Churchilli ja de Gaulle’i sõnad. Kogu riik leinab meest, kes selle kuuldavale tõi. Koolilapsed nutavad, sest nad ei saa anda elu, et pikendada tema oma. Eduard nutab koos kõigi teistega.

Tol ajal on ta armas väike poiss, tundlik, pisut nõrga tervisega, ta armastab oma isa ja kardab oma ema ja mõlemad on temaga väga rahul. Ta on pioneer, oma klassi rühmanõukogu esimees, igal aastal kirjutatakse tema nimi autahvlile, nagu ohvitseri pojale kohane. Ta loeb palju. Tema lemmikud on Alexandre Dumas ja Jules Verne, kes on mõlemad Nõukogude Liidus väga populaarsed. See on meie muidu nii erineva lapsepõlve ühine joon. Ka minu eeskujuks olid musketärid ja krahv Monte-Cristo. Ma tahtsin saada kütiks, maadeavastajaks, meremeheks – või täpsemalt öeldes vaalapüüdjaks, selliseks nagu Ned Land, keda romaani „Kakskümmend tuhat ljööd vee all” järgi vändatud filmis mängis Kirk Douglas. Oma triibulise särgi all pungitavate rinnalihaste ja tätoveeringutega, lõõpiva oleku ja hea enesevalitsemisega oli ta füüsiliselt jõult üle nii professor Arronaxist kui ka süngest kapten Nemost. Samastuda võis ühega kolmest: teadlase, mässaja või tegudeinimesega, kes on ühtlasi rahvamees, ja kui mulle oleks antud valida, oleksin tahtnud olla viimane. Aga mulle ei antud valida. Vanemad tegid mulle üsna varakult selgeks, et ei, vaalapüüdja ei tule kõne allagi, et parem on saada teadlaseks – ma ei mäleta, et kolmas variant, mässaja, oleks tol ajal üldse jutuks tulnud –, seda enam, et ma kannatasin tugeva lühinägelikkuse all: katsuge ise, prillid peas, vaalale harpuuniga pihta saada!

Prille pidin ma kandma kaheksandast eluaastast peale. Eduard samuti, aga tema kannatas selle pärast rohkem kui mina. Sest temale tegi see puudus võimatuks mitte ameti, mis on lihtsalt lapse fantaasia, vaid töö, mis pidi olema tema loomulik osa. Silmaarst, kes ta läbi vaatas, ei andnud vanematele kuigi palju lootust: nii halva nägemisega oli äärmiselt tõenäoline, et nende poega sõjaväkke ei võeta.

Temale on see diagnoos tragöödia. Ta ei ole iial tahtnud saada kellekski muuks kui ohvitseriks, aga nüüd öeldakse talle, et teda ei võeta isegi sõjaväkke, et temast peab saama inimene, kelletaolisi teda on lapsest saadik õpetatud põlgama: tsivilist.

Võimalik, et see olekski temast saanud, kui maja, milles elasid NKVD ohvitserid, ei oleks lammutatud, elanikke laiali saadetud ja Savenkosid suunatud uude Saltovi linnajakku, mis asub kaugel Harkovi servas. Saltov – täisnurga all ristuvad tänavad, mille asfalteerimiseks pole jagunud kas aega või raha, ja viiekorruselised betoonkastid, mis on äsja ehitatud, aga juba laokil, ning milles elavad kolme vabriku (Turbiin, Kolb ning muidugi Sirp ja Vasar) töölised. Tegemist on Nõukogude Liiduga, kus proletaarlase staatusel ei ole ju põhimõtteliselt viga midagi, ent ometi on enamik Saltovis elavaid mehi kirjaoskamatud alkohoolikud ning enamik lapsi tuleb viieteistaastaselt koolist ära ja läheb vabrikusse tööle või, mis veelgi tõenäolisem, hakkab niisama linna vahel aega surnuks lööma, jooma ja kaklema, ning raske on ette kujutada, mismoodi võinuksid Savenkod oma pagendamist isegi klassideta nõukogude ühiskonnas tunnetada teisiti kui madalamale astmele viimisena. Raja meenutab esimesest päevast peale kibedusega Punaarmee tänavat, ohvitseride kogukonda, mille liikmed olid uhked, et kuulusid samasse kasti, raamatuid, mida üksteisele lugeda anti, ja õhtuid, mil mehed, valge alussärk lahtinööbitud vormipintsaku alt paistmas, tantsitasid oma noori naisi Saksamaalt kaasa toodud plaatidelt kõlava fokstroti- või tangomuusika järgi. Ta aina tänitab Venjamini kallal, toob talle näiteks hakkajamaid kaaslasi, kes on samal ajal, kui tema vaevaliselt alamleitnandist leitnandiks sai, ametiredelil kolm astet kõrgemale tõusnud ja saanud korralikud kesklinnakorterid, sellal kui nemad kolm peavad piirduma ühetoalise korteriga selles jubedas äärelinnas, kus mitte keegi ei loe raamatuid ega tantsi fokstrotti, kus haritud naisterahval pole mitte kellegagi rääkida ja kus tänavad pärast iga vihmasadu mustja poriga kattuvad. Ta ei hakka välja ütlema, et oleks pidanud parem mõne kapten Levitiniga abielluma, kuid nii ta mõtleb, kohe vägagi, ning väike Eduard, kes isa, tema saapaid, vormiriietust ja püstolit ometi nii kangesti imetles, hakkab teda haletsema, mõtleb, et isa on aus ja kergelt kohtlane. Tema uued sõbrad ei ole mitte ohvitseride, vaid tööliste pojad, ja need, kes talle meeldivad, ei taha saada mitte töölisteks nagu nende vanemad, vaid kriminaalideks. Nagu sõjaväes, nii on ka kuritegelikus maailmas oma eetikakoodeks, väärtused ja moraal, mis teda köidab. Ta ei taha enam isa moodi olla, kui ta kord suureks saab. Ta ei taha ausat ja kergelt kohtlast, vaid vaba ja ohtlikku elu: tõelise mehe elu.

Selles suunas teeb ta otsustava sammu päeval, mil satub kaklema ühe klassivennaga, Jura-nimelise suurt kasvu siberlasega. Tegelikult ei kakle mitte tema Juraga, vaid pigem võib öelda, et Jura peksab ta vaeseomaks. Ta talutatakse koju kergelt uimasena, üleni sinikaid täis. Tema ema jäi truuks sõjaväeliku stoitsisimi põhimõtetele, ei haletsenud ega lohutanud teda, vaid ütles, et Jural oli õigus, ja see oligi väga hea, leiab Eduard ise, kuna see päev muutis tema elu. Ta mõistis midagi äärmiselt olulist – on kahte tüüpi inimesi: ühed, keda võib peksta, ja teised, keda ei saa peksta, kusjuures mitte sellepärast, et nad oleksid tugevamad või paremini treenitud, vaid sellepärast, et nad on valmis tapma. See ongi see üks ja ainuke saladus, ning väike armas Eduard otsustab astuda teise leeri: temast saab mees, keda ei lööda, sest kõik teavad, et ta võib tappa.

Pärast seda, kui Venjamin natš­kluba koha pealt lahti lasti, käib ta sageli mitme nädala kaupa komandeeringus. Mida seal komandeeringus tehakse, jääb segaseks, ja Eduard, kes hakkab tasapisi oma elu elama, ei tunne selle vastu ka erilist huvi, kuid ühel päeval, kui Raja ütleb, et loodab teda õhtusöögil näha, sest isa tuleb Siberist koju, tuleb talle mõte isale vastu minna.

Juba on tal tekkinud harjumus, mis jääb külge kogu eluks – ta jõuab varem kohale. Ta ootab. Viimaks jõuab Vladivostok-Kiievi rong jaama. Reisijad tulevad maha, suunduvad väljapääsu poole, ta on valinud koha, kus ainuski rongilt tulija ei saa kahe silma vahele jääda, kuid Venjamini ei paista. Eduard uurib, küsib kinnitust rongi saabumisaja kohta, mille puhul eksimisvõimalus on seda suurem, et Vladivostoki ja Leningradi vahel on üksteist ajavööndit ning et kõigis jaamades näidatakse rongide väljumis- ja saabumisaegu Moskva aja järgi – nõnda on see tänaseni, ajavahe peab välja arvutama reisija ise. Pettunult longib ta keset jaamahoone tohututelt klaaspindadelt vastu kajavat müra mööda perroone ringi. Pearäti ja viltidega mutikesed, kes üritavad reisijatele otse ämbrist kurki ja pohli müüa, tõrelevad temaga. Ta ronib üle depoosse viivate rööbaste ja jõuab sektorisse, kus toimub kaupade mahalaadimine. Ja seal, ühes jaama eraldatud nurgas, kahe peatunud rongi vahel, satub ta niisuguse pildi peale: ehmunud olekuga tsiviilriietes mehed, käed raudus, astuvad kaubavagunist maha; sinelites sõdurid, täägid püssi otsas, tõukavad nad jõhkralt musta veoautosse, mille kongil pole aknaid. Operatsiooni juhib üks ohvitser. Ühes käes on tal paberipatakas, mida hoiab alusel kinni metallklamber, teine käsi toetub püstolikabuurile. Ta hõikab tuhmil häälel nimesid.

See ohvitser on tema isa.

Eduard püsib peidus, kuni viimane vang on veoautosse roninud. Seejärel läheb ta koju, ta on segaduses, tal on häbi. Mille pärast siis? Mitte sellepärast, et tema isa on koletu repressiooniaparaadi käsutäitja. Süsteemist pole tal vähimatki ettekujutust, nime Gulag pole ta iial kuulnud. Ta teab, et on olemas vanglad ja laagrid, kuhu kurjategijad saadetakse, ja sellega seoses pole tal kellelegi mingeid etteheiteid. Küll aga on toimumas midagi, millest ta ise hästi aru ei saa ja mis seletab tema segaseid tundeid: tema väärtushinnangud on muutumas. Kui ta väike oli, siis seisid ühel pool sõjaväelased ja teisel tsivilistid ning ehkki tema isa polnud rindel käinud, vääris ta sõjaväelasena siiski austust. Saltovi poiste seas, kelle hulka temagi tahab kuuluda, on ühel pool pätid ja teisel mendid, ning just nüüd, hetkel, mil ta on valimas pättide leeri, avastab ta, et tema isa ei olegi sõjaväelane, vaid pigem ment, kusjuures veel kõige madalama kategooria oma: vangivalvur, tähtsusetu korrakaitseametnik.

Stseenil on ka järg, mis leiab aset öösel. Pere ainukeses magamistoas paikneb Eduardi voodi vanemate oma jalutsis. Ta ei mäleta, et oleks neid kunagi armatsemas kuulnud, küll aga on tal meeles üks poolihääli peetud jutuajamine, kui vanemad arvasid, et ta magab. Masendunud Venjamin rääkis Rajale, et seekord ei saatnud ta süüdimõistetuid Ukrainast Siberisse nagu tavaliselt, vaid tõi Siberist tagasi suure hulga vange, kes pidi maha lastama. Niisugune vahetussüsteem seati sisse selleks, et laagrites töötavate valvurite meeleolu liiga ära ei vajuks: ühel aastal hukatakse kõik Nõukogude Liidu surmamõistetud ühes vanglas, järgmisel aastal järgmises. Otsisin Gulagi käsitlevatest raamatutest asjatult selle ebatõenäolisena tunduva süsteemi jälgi, ent kui Eduard saigi isa jutust valesti aru, siis igatahes on kindel, et need mehed, keda isa nimepidi vaguniuksele kutsus ja kelle nimede järele ta linnukese tegi, kui nad veoautosse sisenesid, olid surmaminejad. Üks neist, rääkis Venjamin oma naisele, jättis talle sügava mulje. Tema toimikusse oli kantud märge „eriti ohtlik”. Tegemist oli noormehega, kes jäi alati rahulikuks ja viisakaks, rääkis elegantset vene keelt ning leidis nii kongis kui ka kaubavagunis alati võimaluse igapäevaseks võimlemiseks. Tollest stoilisest ja väärikast surmamõistetust saab Eduardi kangelane. Ta hakkab unistama, et kord on temagi samasugune, ta pannakse vangi ja ta sisendab aukartust mitte ainult viletsapalgalistesse mentidesse, vaid ka naistesse, pättidesse, tõelistesse meestesse – ja nii nagu kõik oma lapsepõlveunistused, teeb ta ka selle teoks.