Читать книгу Limonov - Emmanuel Carrère - Страница 5

Kui kaua aega polnud ma juba tema peale mõelnud? Saime tuttavaks kaheksakümnendate aastate alguses, kui ta oli Pariisi elama asunud ja nautis oma skandaalse romaaniga „See olen mina, Editška” kaasnenud edu. Tolles raamatus räägib ta oma vaesest ja samas imelisest elust New Yorgis pärast seda, kui ta oli Nõukogude Liidust emigreerunud. Juhuslikud tööotsad, virelemine räpastes hotellides ja vahel koguni tänaval, homo- ja heteroseksuaalne ulaelu, joomingud, röövimised ja kaklused: vägivaldsuse ja raevukuse poolest meenutas see Robert De Niro linnatänavatel uitamisi filmis „Taxi Driver”, energilisuse poolest aga Henry Milleri romaane, kuhu Limonov oleks oma paksu naha ja inimsööja rahuga suurepäraselt sobinud. Raamat oli üsna tugev ja ka autor ei valmistanud kohtumisel pettumust. Tol ajal oldi harjunud, et Vene dissidendid on tõsise näoilme ja viledate riietega habemikud, kes elavad raamatuid ja ikoone täis kuhjatud väikestes korterites, kus nad ööde kaupa muust ei räägi kui maailma päästmisest õigeusu kaudu; tema aga oli seksikas, lõbus, vaimukas, ta nägi välja nagu linnaloa saanud madrus või rokkstaar. Punk seilas parasjagu oma laineharjal, tema kangelaseks oli Sex Pistolsi liider Johnny Rotten ja Solženitsõnit nimetas ta silmagi pilgutamata vanaks jobuks. Selline teisitimõtlemise new wave mõjus värskendavalt ja kui Limonov Pariisi saabus, sisenes ta aplombiga sealsetesse kirjandusringkondadesse, kus minagi esimesi samme tegin. Ta ei kirjutanud puhast ilukirjandust, ta oskas jutustada ainult omaenda elust, aga see oli põnev ja ta jutustas sellest hästi, lihtsalt ja konkreetselt, ilma igasuguse kirjandusliku kenitlemiseta, energiliselt, nagu vene Jack London. Pärast emigrandielu kroonikat avaldas ta mälestused, milles kirjeldas oma lapsepõlve Ukrainas, Harkovi äärelinnas, seejärel elu noore kriminaalina ja hiljem, Brežnevi ajal, avangardluuletajana Moskvas. Ta rääkis tollest ajast ja Nõukogude Liidust lustliku nostalgiaga, otsekui mingisugusest lõbusate huligaanide paradiisist, ning tihti juhtus, et kui õhtusöök oli enam-vähem läbi ja kõik peale tema olid juba purjus (ta nimelt kannab alkoholi uskumatult hästi), hakkas ta Stalinit ülistama, mis pandi tema provotseerimislusti arvele. Teda nähti ööklubis Le Palace Punaarmee ohvitseri kuues. Ta kirjutas Jean-Édern Hallier’ ajalehes L’Idiot international, mis ei olnud ideoloogilises plaanis otseselt äärmusparempoolne, kuid kogus enda ümber säravaid antikonformistlikke mõtlejaid. Talle meeldis tüli norida, tüdrukute juures oli tal uskumatult hea minek. Tema vabameelsus ja seiklusrikas minevik avaldas meiesugustele noortele kodanlastele muljet. Limonov oli meie barbar, meie pätt, me imetlesime teda.

Asjad hakkasid imelikuks muutuma pärast kommunistliku režiimi kokkukukkumist. See tegi rõõmu kõigile peale tema – Gorbatšovile surmanuhtlust nõudes ei paistnud ta enam sugugi nalja tegevat. Vahetevahel kadus ta tükiks ajaks, käis Balkanil, kus ta, nagu me oma õuduseks avastasime, sõdis serblaste poolel – aga meie silmis olid serblased sama hullud nagu natsid või hutu massimõrvarid. Ühes BBC dokumentaalfilmis näidati, kuidas ta Bosnia serblaste liidri ja tuntud sõjakurjategija Radovan Karadžići heatahtliku pilgu all täristas kuulipildujast ümberpiiratud Sarajevo pihta. Pärast neid vägitegusid naasis ta Venemaale ja asutas seal erakonna, mille veetlevaks nimeks sai natsionaalbolševistlik partei. Vahel näidati mõnes uudislõigus Moskva tänavatel marssivaid paljakspöetud peaga mustas mantlis noormehi, kes andsid pooleldi hitlerliku (ettesirutatud käsivars) ja pooleldi kommunistliku (rusikas käsi) tervitusega au ja hõikusid näiteks selliseid loosungeid nagu „Stalin! Beria! Gulag!” (alltekstiga „nõuame neid tagasi!”). Lipud, mida nad lehvitasid, jäljendasid Kolmanda Reichi lippu, haakristi asemel sirp ja vasar. Ja kolonni eesotsas žestikuleeris elavalt nokamütsiga kõnemees – toosama lõbus ja veetlev poiss, kelle sõpruse üle me veel mõne aasta eest olime nii uhked olnud. See tekitas imeliku tunde, umbes nii, nagu oleksid teada saanud, et kunagisest koolivennast on saanud allmaailma autoriteet või et ta on terrorirünnakus õhku lastud. Sa mõtled tema peale, tuletad vanu aegu meelde, üritad ette kujutada asjaolude kokkulangevusi ja varjatud põhjuseid, mille tulemusel elu teda sinust nii kaugele on viinud. 2001. aastal saime teada, et Limonov võeti vahi alla, mõisteti süüdi ja istus vangis seoses mingite hämarate asjaoludega, kuhu oli segatud relvakaubandus ja riigipöördekatse Kasahstanis. Vähe oleks öelda, et Pariisis ei tormanud keegi eriti innukalt tema vabastamist nõudvale petitsioonile alla kirjutama.

Ma ei teadnud, et ta on vanglast välja saanud, ja ennekõike olin hämmingus, et teda just siin kohtasin. Ta ei näinud enam nii rokkari moodi välja kui varemalt, kaldus rohkem haritlase poole, kuid tal oli ikka sama mõjuv aura – jõuline, energiline, ka saja meetri peale selgesti tuntav. Jäin kõhklema, kas võtta sappa inimeste järele, kellele tema kohalviibimine ilmselgelt korda läks ja kes tahtsid teda austuse märgiks tervitada. Kuid siis kohtusid korraks meie pilgud ning kuna ta ei paistnud mind ära tundvat ja liiatigi ei olnud mul talle midagi erilist öelda, jätsin mõtte sinnapaika.

Sellest kohtumisest segadusse sattununa läksin hotelli, kus mind ootas uus üllatus. Üht Anna Politkovskaja artiklikogu lehitsedes avastasin, et ta oli kahe aasta eest kirjutanud kohtuprotsessist natsionaalbolševistliku partei kolmekümne üheksa liikme üle, keda süüdistati selles, et nad olid presidendi ametiruumidesse tunginud, seal vandaalitsenud ja hõikunud: „Putin, mine minema!” Selle kuriteo eest mõisteti neile rängad vanglakaristused ja Politkovskaja asus neid valjuhäälselt kaitsma: julged ja ausad noored mehed, peaaegu ainsad, kes riigi moraalse tuleviku seisukohast veel lootust andsid.

Ma ei uskunud oma silmi. Mulle tundus, et selles asjas on otsus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu: Limonov on jälk fašist, skinhead’ide poolsõjalise organisatsiooni ninamees. Siin aga rääkis naine, kes oli pärast oma surma pühaku staatusse tõstetud, temast ja neist noortest meestest kui Venemaa demokraatliku võitluse kangelastest. Sama laulu laulis internetis ka Jelena Bonner. Jelena Bonner! Lesk, kelle abikaasa oli olnud Andrei Sahharov, tuntud teadlane, tuntud teisitimõtleja, südametunnistuse lipulaev, Nobeli rahupreemia laureaat. Ka Jelena Bonnerile meeldisid natsbol’id – just tema teksti kaudu saingi teada, et Venemaal nimetatakse nõnda natsionaalbolševistliku partei liikmeid. Võib-olla, kirjutas Bonner, tasuks neil mõelda nimevahetusele, kuna mõne kuulaja kõrvadele võib see halvasti kõlada, muidu aga on nad igati suurepärased inimesed.

Mõne kuu pärast kuulsin, et sündimas on Drugaja Rossija ehk Teise Venemaa nimeline poliitiline koalitsioon, mille moodustavad Garri Kasparov, Mihhail Kasjanov ja Eduard Limonov – üks kõigi aegade paremaid maletajaid, Putini endine peaminister ja kirjanik, kellest meiesuguste hinnangul tuleks eemale hoida: kummaline ühendus. Miski oli ilmselgelt muutunud, Limonov ise võib-olla mitte, küll aga tema positsioon kodumaal. Ja sellepärast juhtuski, et kui Patrick de Saint-Exupéry, kellega olin tuttavaks saanud, kui ta oli Moskvas Le Figaro korrespondent, rääkis mulle reportaažiajakirjast, mida ta kavatses hakata välja andma, ja küsis, kas mul oleks esimese numbri tarvis mõni teema, vastasin ma pikemalt mõtlemata: Limonov. Patrick tegi suured silmad: „Limonov on ju tähtsusetu tegelane.” Vastasin: „Ei tea, seda asja tuleks uurida.”

„Olgu,” otsustas Patrick põhjalikumaid seletusi pärimata, „mine siis uuri.”

Jälgede ajamine võttis mul pisut aega, kuni lõpuks sain Moskva kirjastaja Saša Ivanovi käest Limonovi mobiilinumbri. Ja kui see käes oli, kulus veel aega, et number valida. Vaagisin, millist tooni tuleks kasutada, ja mitte ainult tema, vaid ka iseenda pärast: kas ma olen vana sõber või kahtlustav uurija? Kas rääkida tuleks vene või prantsuse keeles? Sinatada või teietada? Need kõhklused on mul meeles, kummalisel kombel aga olen unustanud esimese lause, mille ütlesin, kui ta kohe esimesel katsel ja teist helinat ära ootamata toru võttis. Ilmselt ütlesin oma nime, mille peale tema vähimagi kõhkluseta kohe vastas: „Ahaa, Emmanuel. Kuidas läheb?” Kokutasin üllatunult, et pole viga: me polnud kuigi lähedased, viimased viisteist aastat polnud me kohtunud, eeldasin, et pean talle meelde tuletama, kes ma olen. Tema aga jätkas kohe: „Te olite ju eelmisel aastal Dubrovka juures ka, seal tseremoonial, eks?”

Olin sõnatu. Mina olin teda saja meetri tagant põhjalikult silmitsenud, kuid meie pilgud kohtusid vaid hetkeks, ja tema poolt ei andnud miski, ei hetkeline seisatumine ega kulmukergituski märku, nagu oleks ta mu ära tundnud. Kui olin jahmatusest üle saanud, mõtlesin, et vahest oli meie kirjastajast sõber Saša Ivanov talle öelnud, et mul on plaanis helistada, kuid Dubrovkal käimisest ei olnud ma Sašale hinganudki, nii et saladus siiski jäi. Hiljem mõistsin, et mingit saladust polnudki, tal on lihtsalt imeline mälu ja niisama imeline enesekontroll. Ütlesin, et tahaksin temast kirjutada pikema artikli ja tema andis mulle otsekohe loa veeta kaks nädalat temaga koos: „Välja arvatud juhul,” lisas ta, „kui mind jälle kinni pannakse.”