Читать книгу Limonov - Emmanuel Carrère - Страница 11

Ta on igas seltskonnas alati kõige noorem, kõige väiksem, ainus prillikandja, kuid see-eest on tal alati taskus kokkukäiv nuga, mille tera on pikem kui tema käelaba laius, mis tähendab, et see ulatub läbi rinnakorvi südameni ning et järelikult saab sellega tappa. Pealekauba oskab ta juua. Seda ei õpetanud talle mitte isa, vaid üks naabrimees, endine sõjavang. Tegelikult, ütleb too naabrimees, ei saagi jooma õppida: sul peab olema kaasasündinud terasmaks, ja Eduardil on. Mõned nipid on siiski samuti: enne joomingut tuleb pitsike õli hinge alla visata, et torud seestpoolt määritud oleksid (sama õpetati mullegi: mu emale oli selle tarkuse pärandanud üks vana Siberi papp), ja süüa samal ajal ei tohi (minule õpetati vastupidist, mistõttu soovitan sellesse nõuandesse suhtuda ettevaatusega). Tänu kaasasündinud andele ja õpitud tehnikatele suudab Eduard juua liitri viina tunnis, see tähendab 250 grammise klaasitäie veerandtunni jooksul. Tolle seltskondliku talendiga suudab ta muljet avaldada isegi aseritele, kes tulevad Bakuust siinsele turule apelsine müüma, ning võita kihlvedusid, millega ta endale taskuraha teenib. Samuti võimaldab see tal vastu pidada joomamaratonidel, mille kohta venelased ütlevad zapoi.

Zapoi on tõsine asi, mitte mingi ühe-õhtu-võtmine, mille eest tuleb järgmisel päeval tasuda pohmelliga. Zapoi tähendab, et mitu päeva järjest kaineks ei saadagi, jõlgutakse paigast paika, istutakse rongidesse, teadmata, kuhu need sõidavad, räägitakse juhututtavatele välja oma kõige intiimsemad saladused ja unustatakse hiljem, mida öeldi ja mida tehti: ühesõnaga on see teatavat laadi reis. Nii juhtuski ühel ööl, et kui Eduard ja tema parim sõber Kostja olid hakanud viina võtma ja kütus otsa sai, otsustasid nad ühte toidupoodi sisse murda. Neljateistkümneaastane Kostja, kelle hüüdnimi on Kõuts, on relvastatud röövi pärast juba noortekoloonias istunud. Selle vägeva kogemuse pinnalt õpetab ta Eduardile, oma jüngrile, murdvarga kuldreeglit: „Tegutse julgelt ja otsustavalt, ära jää ideaalset olukorda ootama, sest ideaalset olukorda ei ole olemas.” Nad vaatavad kiiresti vasakule-paremale veendumaks, et tänav on tühi. Nad mähivad rusika jaki sisse. Ühe konkreetse löögiga purustavad nad keldriakna ja ongi korras, nad pääsevad sisse. Poes on pime, tuld ei või mitte mingil juhul põlema panna. Nad topivad seljakotid viinapudeleid täis ja kangutavad siis kassa lahti. Häda ja viletsus, ainult kakskümmend rubla. Juhataja kabinetis on ka seif, aga ole mees ja tee seif noaga lahti. Kostja üritab siiski ja kuni tema seifi kallal jändab, uurib Eduard, mida veel saaks pihta panna. Nagis ripub karakullkraega mantel: noh, selle saab küll maha müüa. Sahtlipõhjast tuleb välja poolik Armeenia konjak, kindla peale juhataja isiklikest varudest, kuna oma proledest klientuurile ta niisugust napsi ei müü. Eduardi ühiskonnapildis on kõik kaupmehed kurjategijad, aga tuleb tunnistada, et nad teavad, mis on hea. Äkki kostab kusagilt lähedalt hääli, sammumüdinat. Tal tõmbab sisikond hirmust kokku. Ta laseb püksid alla, tõstab varastatud mantli hõlmad üles, kükitab maha ja laseb põrandale soru vedelat sitta. Valehäire.

Natukese aja pärast, kui poisid on poest tuldud teed kaudu välja roninud, peatuvad nad ühel neist süngetest mänguväljakutest, mis töölislinnakute loojatele väga meele järele on. Nad istuvad räpasel niiskel liival, liumäe kõrval, mis on nii roostes, et vanemad ei julge oma lapsi selle peale lubada, sest kardavad teetanust, nad rüüpavad konjakipudeli tühjaks ja Eduard, kellel oli esiti pisut häbi, hakkab kiitlema, et sittus juhataja kabineti täis. „Ma vean kihla,” ütleb Kostja, „et see närukael kasutab sissemurdmist ära ja kirjutab avaldusse ka neid summasid, mis ta on ise kõrvale pannud.” Pärast lähevad nad Kostja juurde, kus sõbra ema, sõduri lesk, hakkab hurjutama ja hädaldama, kui nad ennast Kostja tuppa kinni panevad ja seal edasi joovad. „Jää vait, kuradi lipakas,” vastab poeg elegantselt läbi ukse, „muidu tuleb mu sõber Edik ja keerab sulle taha!”