Читать книгу Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud - Enn Vetemaa - Страница 2

See romaan oleks päris kindlasti kirjutamata jäänud, kui loostajal poleks olnud vastutulelikke abistajaid. Loen oma meeldivaks kohustuseks siinkohal tänada

Einar Meistrit ― filoloogiadoktorit, TTÜ Küberneetika Instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia labori juhatajat;

Ivar Leimust ― ajaloodoktorit, Eesti Ajaloomuuseumi numismaatika osakonna koguhoidjat;

Andres Ehinit ― luuletajat ja filoloogi;

Sulev Alajõed ― magistrit haldusõiguse alal.

Olulist teavet sain ka bioloogiadoktorilt Hillar Patalt ning oma tütrelt, majandusmagistrilt Maria Alajõelt.

Rõhutan, et siinne tänamine pole raasugi formaalne ega laenatud Ameerika nüüdiskirjanikelt, kelle raamatud algavad sageli hirmpikkade tänuregistritega. (Viimasena on tänatud isegi autori lemmikpapagoid, kes teda rasketel kõhklushetkedel olevat innustanud.)

Minuga on lood siiski palju tõsisemad.

Kirjutanud umbes kümme romaani, tundsin, et hakkan "inimhingede inseneri" ametist tüdima ning et tavaline nn psühholoogiline romaan mind enam ei ahvatle. Ei paelunud oma tegelaste hingeelude kinnaste kombel pahempidi pööramine. Seda ka siis, kui sealt isegi midagi ootamatut vastu võis vaadata… Kurb tõdemus, kui oled viiskümmend viis ega taha veel kirjanikuna lõpetada.

Viimases hädas otsustasin proovida millegi kriminaalromaani taolisega ― niisiis hingeeludes urgitsemise asemel eelkõige põnev süžee… Otsustasin ühe oma tegelase maa pealt ära koristada nakatades ta puukentsefaliiti, sest ega kriminalistid ju näiliselt loomulike surmade vastu huvi tunne. Ent asjatundmatu, nagu ma olin, pidin ma pöörduma viroloogide poole. Need lahked inimesed tutvustasid mulle oma laboreid ning juhatasid mu erialakirjanduse juurde (millest mul ekskeemikuna oli väljavaateid aru saada). Ei antud mulle lugemist aga mitte ainult puukentsefaliidist ning selle alaliikidest, vaid viiruste elutegevusest laiemalt; süstemaatikast, koguni nende haigustest…

Tollast teadusega põkkumist võrdleksin vooluringi sulgumisega: tundsin üle pika aja taas vaimselt ergastatud olekut ― äkki hakkasid loetu baasil sündima süžeed ja karakteridki ning mul tekkis vastupandamatu soov uusi ainevaldu estetiseerida ja belletriseerida. Ei küsinud ma endalt, kas sellel ka mingit mõtet on. Muudkui hakkasin peale.

Varsti asusin geneetikaromaani NEITSIST SÜNDINUD kallale, mille puhul materjalisse süüvimine ei võtnud oluliselt vähem aega kui kirjutamisprotsess ise. Ja vähem huvitav see ka polnud! Loomulikult jään ma riivamisi puudutatud teadusaladel pinnaliseks, kuid kuna enamasti olen suutnud vältida otseseid vigu, siis taluvad teadlased mind tänini kannatlikult, ning on vahel ilmutanud valmisolekut võhikut mööda mulle tundmatuid maastikke talutada.

Nüüd on teadustelt abi otsimine muutunud mu vägagi sagedaseks töömeetodiks (eeskätt romaanižanris). Põnevaim on valida valdkondi, milles oled täiesti tume. Nendin ilma igasuguse häbita, et on tore neil aladel targemaks saada! Ja kui seejuures valminud romaanivormis produkt kas või mõnelegi lugejale huvipakkuv on, siis on ju eriti tore!

Käesoleva raamatu kirjutamiseks kaevusin innukalt bakterioloogiasse, foneetikateadusesse, numismaatikasse ja soola-ajalukku. Et kogu kirju materjal ühe katuse alla saada, selleks tuli paratamatult aga uurida ka haldusõigust ja asjaõigusseadust.

Millist abi keegi ülalpool tänatuist mulle VANAHÄRRADE KUMMALISTE RÕÕMUDE komponeerimisel osutas, seda peaks saama välja lugeda minu tänuavalduses mainitud konsultantide erialadest ja kraadidest. Andres Ehin, esiotsa veel akadeemilise kraadita härra, lubas mul lahkesti kasutada oma mõnes mõttes "firmamärki", mida ta on tutvustanud ka sümpoosioneil ja luulekogunemistel väljaspool Eestit, kui juttu on tulnud meie keelest. Nii et see "Ao äia õe Õie uue oaõie-aia…" on Andrese vaimusünnitus, mille soovitaksin tal patenteerida.

Tänan veel kord abilisi, praegusel juhul peaaegu kaasautoreid!