Читать книгу Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud - Enn Vetemaa - Страница 6

Oma elu seitsmekümnendale verstapostile lähenev eraklike kommetega vanamees, Ärni Pruust nimeks, elas linnast kümmekond kilomeetrit eemal. Vanas, kõledas, külakoha kohta vast liiga suureski kollases puumajas, mille sadakond aastat tagasi oli ehitanud Pruusti jõukas vanaisa. Linna sõitis vana-Pruust oma päevinäinud rohekas-pruunil, koolerahaige rooja värvi ja parasjagu roostetanud Žigulil kord või kaks nädalas toidukraami ostma. Ärnit peeti poolhulluks, ka loomapiinajaks ja salajoodikuks (salajoodikuks seepärast, et vanamehel ühtelugu segane pilk silmis). Seda kõike Ärni Pruust mõneti ju oligi. Ka loomapiinaja, sest eks tema-mees bakteriuurijana oma laborihiiri, -rotte ja merisigu tõepoolest ka teravate nõeltega torkis, see tähendab süstis. Nakatas neid kõiksugu hulludesse tõbedesse. Et siis igasugu proove võtta ja neid mikroskoopidega uurida. Pruusti labor oli sisse seatud Ärni vanaisa kunagisse puutöö ja treipinkide tuppa. Selle uksel rippus kopsakas lukk ees; punaste tähtedega silt aga hoiatas-ehmatas õuele sattunuid: SISENEMINE KEELATUD! ELUOHTLIK! Vaat sedaviisi.

Ärni Pruust pidi kindlasti olema targem mees, kui esimesel pilgul välja paistis. Hull nüüd küll mitte. Kuulu järgi töötanud ta aastate eest Tartu ülikoolis kõrges õppetoolis. Käinud väljamaalgi loenguid pidamas. Tema nime ette võidi "doktor" kirjutada ― bioloogia doktor bakterioloogia erialal; nii et küllap vanamehel kõik need pidalid ja luuesed ja hirmsad katkud klaarid olid. Nende pisilasi ta seal oma kongis uuriski. Kõhe oli sellele mõelda. Mis siis saab, kui nood oma klaasidest välja peaksid pääsema?!

See oli tõesti kõik nii, aga ka mitte päriselt. Pidalitõbe ega luuest (uuemal ajal "süüfilis") Ärni Pruust ei uurinud. See-eest mitmete katkude, ennekõike aga tulareemiatõve, mõnel pool ka jänesekatkuks nimetatud haiguse tekitajatega oli ta tõesti tegelnud läbi kogu elu; neid uuris ta praegugi (sel moel seadusesätetele, mis nii ohtliku tööga ainult erilaborites tegelda lubas, lihtsalt nuusates). Ametliku töölepingu järgi oli emeriitprofessor Ärni Pruust siiski lähedal asuva sordiaretusjaama palgal ning tegeles herne ning oa juurtel elavate mügarbakterite ja teraviljade roosteseentega. Herne ja oa oma elupaigaks valinud olulisi, inimesele ohutuid pisimügarikke uuris ta teinekord köögiski. Siis, kui uni öösel ära läks, kui kopsakas kaalikakollane täiskuu aknast sisse kiikas ega magada lasknud. Siis, kui oli imelik või paha olla.

Pruusti metsistunud aias käisid poisikesed õunaraksus, tema majja oli seni sisse pääsenud aga ainult üks telegrammitooja. Too teadis rääkida, et vanamehel olla suures kivipõrandaga köögis üks riidega eraldatud nurk, mis kõiksugu mikroskoope ja luupe, pudelikesi ― ju mürgid! ― ja katseklaase täis. Katseklaasidel vatitropid ees, aga sees mingi soga. Küllap mõne hirmsa tõve tekitajad. Kogu see asjavärgindus ajas telegrammitoojale hirmu peale ja ta teinud kähku minekut. Toodud telegrammi sisu oli ta enne muidugi uurida tahtnud, kuid ei saanud sellest mõhkugi aru, telegramm oli kirjutatud võõramaakeeles ― ei saksa, ei vene, ei soome, vaid mingis muus.

Mida vana professori joomakirest räägiti, polnud tõsi. Õigemini, oli seda vaid osaliselt. Tõesti oli tal vahel ka raskete pohmellidega lõppevaid joomaperioode, mil koguni Jehoovat appi kutsuti; niisuguste hoogude peapõhjuseks oli see, et Pruustil praktiliselt ilma hinnata laboripiiritus kogu aeg vabalt käepärast võtta oli. Et ta sellest kiusatusest hoolimata enam-vähem viisakatesse piiridesse jäi, siis näitas see pigem mehe iseloomu tugevust kui nõrkust.

"Imelike silmadega" käis Pruust külavahel mõnikord ringi hoopis sellepärast, et ta pruukis kaunis tihti narkootilist ainet LSD-d, mida endale ise tegi. Nii-öelda ise pruulis ja ise pruukis.

See LSD kujutab endast kaunis lihtsat ühendit ― lüsergiinhappe dietüülamiidi nimelt (olgu see asjatundjatele täpsuse pärast ära öeldud), mille valmistamisega iga kangemat sorti keemik ka üsna algelises laboris hakkama saab, kui lähteained võtta on. Ja Pruust, mitte küll päris keemik, aga eks sinnapoole mees ikka, sai kah. Kuidas ja millest meelemürki tehakse, see ei tohiks päris kindlasti meie ega teie asi olla…!

Kummaline ühend on too kolme suure tähega märgistatav narkootiline aine, mille eest arstid meid väga-väga hoiatavad. (Eks hoiata nad meid üldse kõige eest, mis elu ilusamaks, natuke värvilisemaks teeb: viina ja tubaka ja kerge anniga naisterahvaste eest. Mis siis veel rääkida narkootikumidest.) Mõnuaine LSD tekitab tarvitajas meeldivtobeda tunnete virr-varri ehk moodsama sõnaga öeldult feeling’u, kannustab inimese fantaasiat, kütab üles vanadegi meeste unumahakkavad kihud ja kutsub neid tegema tegusid, mis rahva arvamist mööda sobivad, kui üldse, siis ikka palju noorematele. Aga ennekõike paneb LSD oma pruukija aina rääkima ja rääkima… Hirmusväga ja tuliselt tahate te siis sõna võtta ja oma arvamisi kogu ilmale kuulutada. Ja Kurat ja Jumal ja usk, millele te muidu suurt mõeldagi ei viitsi, saavad teile äkitselt väga tähtsateks.

Hea seegi, et fataalset sõltuvust LSD õnneks oma tarvitajale enamasti ei tekita. Ning suurt pohmakat kah mitte. Räägitud on küll tema ohust ajule, kuid pahad tulemused pidavat ilmsiks tulema nii umbes viie-kuue aasta pärast, kui üleüldse… Ühe sõnaga, ei tea sellest asjast ükski hing midagi päris täpset. Ja miks peaks vana professor muretsema millegi sellise pärast, mis ilmutab end alles siis, kui ta maisest ihust krematooriumiahju põrandal vaid peotäis anorgaanikat järele jäänud?!

Noh, ega see enese ära põletada laskmine veel päris kindel otsus ka ole. Võimalik on seegi, et Pruust end maamulda sängitada laseb. Mis tohiks bakterioloogil selle vastu olla, kui tema ihul ― heal toitepinnasel ― hakkavad levima Nobeli laureaadile ja suurele hallitustesõbrale Sir Alexander Flemingile nii väga meeldinud lustilised roisubakterid?! Tavalise valgusmikroskoobigi all on näha, kuidas need algloomakesed roiskuva söötme libedal rohetaval pinnal uljalt ringi kihutavad otsekui iluuisutajad liuväljal ― tore pilt! ― ning oma sätendavaid, lehvikuid või imelikke päevavarje meenutavaid vihureid vibutavad. Ja miks peaks neid keelama vana Pruusti laguneval ihul, tema silmakoopas või gaasidest punnis kõhul liugu lasta. Las need, kes seda meest eluaeg toitnud ― töö mõttes muidugi ― lustivad, kui neil see rõõmuaeg käes.

Kui emeritus Ärni Pruust LSD-d oli pruukinud, tundis ta end verinoore mehena jah, ning temalgi oli vastupandamatu soov kõnesid pidada. Kellele tahes. Kui Pruusti vana nimetu emakass laua taga nokitsevat ja mikroskoobisse kiikavat vanameest pikemalt vahtima jäi, kuulutati talle mürisevas kõrgstiilis:

"Oo, lugupeetavaim kasside seas, võtke lahkesti teatavaks, et nood pisikesed pambu moodi junnikesed selle kuivanud hernetaime juurte küljes, vaat just need, siin minu mikroskoobi all ― mis muide igati hea riist! ― on meile kõigile, ka teile, armulisim, sealhulgas ― palun seda mitte unustada! ― ülima tähtsusega…"

Ja kass sai teada, vähemalt võinuks teada saada, et kui poleks neid maailma ainukesi õhulämmastikku siduvaid bakterimügarikke, siis neelaksid taimed varsti mulla seest kõik lämmastikusoolad ära ning maa oleks aasta nelja-viiekümne pärast "tühi ja paljas" nagu enne Suurt Loomistööd. Millest on meile teada antud püha Piibliraamatu esimesel leheküljel.

"Tea, kass, et siis oleks varsti lõpp käes kõigil sõrakandjatel: lehmadel ja lammastel ja kitsedel, üldse kõigil, kes haljast rohtu mäletsevad ja sellest elutoidust saavad!" müristas emeriitprofessor Ärni Pruust, ning lisas seejärel vaiksemalt, hoiatavalt kõverdades oma sinaka ülipika küünega nimetamissõrme:

"Ning siis, kui on kadunud nood bakterimügarikud, poleks sul, sa väärikaim kõigi emakasside seas, enam piima, mida sa oma menüüs nii oluliseks suvatsed pidada, ja mida sa meie mõradega savikausikesest ikka ahnesti lakud, saba püsti kui lipuvarras." Jne.

Kass, kellel olid ilusad fosforjad kuulsilmad, jäi täiesti ükskõikseks, sest elokventsist ehk ilukõnest ei hooli kassid-pragmaatikud raasugi; kõuts liigutas tasakesi oma sabaotsa ja haigutas, nii et roosa keeleke vaatajale selgesti näha oli. (Koera keel ravib seitset tõbe, kassil seitse tõbe keele peal…) Üldiselt tundus, et emakass sellest narrist mehest, kes küll tema leivaisa, eriti ei pea. Aga ära ei ütle ka…

Kui Pruust end õhtul enne oma üksildasse külma poissmehevoodisse pugemist lahti riietas, siis oli kass, nimetu kass, kohe platsis, saba, nagu piimatassigi juures, püsti. Ta jälgis pingsalt prof emeritus Ärni Pruusti vabanemist dèshabillé’st ― nii kutsutakse peenema rahva seas koduriideid, mida külalistel näha ei passi. Olgu öeldud, et eksprofessor Pruust kandis kodus toakuube, mis oli algselt olnud erelilla (poksiilmas olevat lilla tšempionide värv! Pruust seda ei teadnud) ja millel olid mustad laiad atlassreväärid. Edeva, pigem tsirkusekunstnikule kui teadlasele sobiva (kust pidi Pruust seda teadma?!) toakuue oli ta ostnud kuuekümnendatel aastatel Pariisist, kui ta seal loenguid pidas. Ostis oma poole aasta pikkuseks hotellieluks.

Toakuuel oli maailma moepealinnas menu, sest Pruust käis selle väel tihti hotellibaaris ning ta mõjus seal otsekui särav vau pingviinide keskel. Kust pidi tema-mees teadma, et sellises riietuses numbritoast ei väljuta?! (Muidugi, kui see endast just mingit manifestatsiooni ei kujuta… Ent nii soliidselt härralt midagi seesugust loomulikult ei kardetudki.)

"Kuulus professor Nõukogude Liidust," sosistati lugupidavalt, ning loomulikult ei teinud prantslased talle mingeid märkusi. Teda imetleti. Ning omavahel arutleti vaikselt, kas see silmapaistev ihukate on rohkem elektrisinine või erelilla… Arutleti seni, kuni üks optik ütles, et selle hinnangu langetamine ei olene muust kui vaataja nägemistüübist.

Nüüd, täna, ei pimestanud vana kuub siin küll enam mitte kedagi; ta kirkus oli ammu kadunud; kuid üks omapära oli toakuuel siiski ― tuhmunud atlassreväärid andsid võrdlemisi täpse ülevaate vanahärra põhiliselt pudrudest ja munatoitudest koosnevast menüüst.

Pruust oli muide mitmel korral kaalunud oma toakuue hernehirmutisele kinkimist, kuid ikka edasi lükanud: kuuel oli mõnus soe vooder; särgiväel ringiliikumiseks oli maja aga suurema osa aastast liiga külm; "puhvaikas" hakkas küll soe, aga laboris liikusid sa selles ringi nagu elevant portselanikaupluses. Nii pidi hernehirmutis ikka veel oma garderoobi uuenemist ootama. Tol sõbraliku joomamehe väljanägemisega hirmutisel aias ülearu palju tööd ei olnud ka: valvas kaht vana mustsõstrapõõsast. Need põõsad kasvatasid ilusaid laiu tumerohelisi lehti, ideaalsed kurkide hapendamiseks, kuid ei kandnud juba ammu enam ühtegi marja. Lehtede vargust polnud Pruusti aias aga seni veel üritatud.

Jaa ― kuid kas me pole (aga võib-olla tegime seda nimme!) jätnud kassi juba ehk liiga kauaks professori striptease’i ootama?

Ent kass ei ilmuta rahutust, ta jälgib hoolega, kuidas majaperemees võtab suust hambad(!) Kõik ühekorraga! Ja paneb need veeklaasi.

Imetlusväärne! arvab kass.

Ent see on alles algus. Järgneb teine number.

Kui Pruusti naine veel elas, keeldus mees kandmast pikki aluspükse. Nüüd on ta neile ülearu truu. Tal on veel veneaegseid ― siis oldi nagu üleriiklikult kokku lepitud, et meeste aluspüksid olgu helesinised ja naistel roosad. Pruustil nii ongi, et helesinised. Ent Pruusti aluspükste helesinine optimism on suurest pesemisest ära pleekinud. Püksid ise aga jalge vahelt kergelt kolletama löönud.

Kuid värv pole tähtis: nende pükste jalast ärakiskumise juures on oluline miski muu, mida kass imetleb: sel mehel on peale ärakäivate hammaste veel ka topeltjalad! Vaat mis! Näe, võttis ühed, helesinised jalad ära, teised ― karvased, kõverad ja helevalged jäid ikka alles. Imemees!

Kass läks aegamisi ja mõtlikult plekkkausi juurde, et vägisi tekkinud kadedus piimaga alla loputada.

Suviti jaanipäeva-aegu, kui ööd imelühikesed ― päevast väsinud apelsinikarva päike vajub vaid korraks-korraks poolkuivanud kuuseheki taha ja ronib sealt varsti taas välja, peaaegu samast kohast, aga ise justkui uus, erk, silmipimestav, võiks koguni öelda lapsemeelne päike ―, jah, neil imelistel suveöödel Pruust voodisse ei kobinudki. Tukkus umbrohtunud aias narmendavas päevinäinud võrkkiiges. Vahtis taevasse ja pomises midagi enda ette. Aga ka augustis, kus tähed eriti kirkad ja imelised, lösutas Pruust kiiges. Just neid samu taevatähti vahtis vanamees, mis silla all ARMSA LAPSEGI sametistes pruunsilmades peegeldusid. Siis, kui telgi raskelt hingeldav peremees plika hapra ihu kallal oma himusid rahuldas.

Vana bakterimees vaatas öötaevasse. Unetukastused sünnitasid uitmõtteid. Goyal on gravüür "Uinuv mõistus sünnitab koletisi". Ent koletisi emeriitprofessori väsinud vana aju ei sünnitanud. Tukastustörtsatused viisid mõtted hoopis mujale; eriti siis, kui emeritus teatud narkootikumi oli tarvitanud, viisid need Alg-käivitajale ja Suurele Paugule ja inimese dimensioonile universumite määramatus päratuses.

Seal kusagil on Cassiopeia. Cassiopeia… Cassiopeia lõhn… Kassikuse lõhn on vist sel Cassiopeial. Miks kassikuse? Eks ikka nime pärast. Cassiopeia tagant piilub aga välja Demiurg ja itsitab nagu vallatu poiss. Ta on just saanud hakkama hirmsa jõmmkärakaga ― Suure Pauguga. Galaktikad tuhisevad sadulpinnalisse lõpmatusse. Eks nad ise tea, kuhu. Mingi punane nihkumine vist.

Ja viie miljardi aasta pärast sünnib vesinikuse ürgtaeva, hallroheka taeva all rammus tulikuum ürgpuljong, igasugu aminohapetest tiine; varsti hakkab ennast ellu punnitama esimene rakk, mis kõige elusa alus. Miks ta end ellu punnitab? Miks küll?

Sellele ajatule Ajale mõeldes tuli Ärni Pruustile, bioloogiadoktorile, peale kusehäda. Ta soristas oma ajutise mure mustsõstrapõõsasse. Tagasi tulles oli tal aga juba uus vaevus kallal ― Ärni tundis, et peab ennast varsti meili-vormis väljendama. Internet oli teinud temast nõudliku teadetesaatja ja ka arupärija. Ta oli arvutisõltlane. Kuid praegu suutis ta selle soovi siiski jõuga mõneks ajaks eemale tõrjuda.

Niisiis ― varsti tekkivad ürgpuljongis üksildased arhebakterid ja siis juba väävli- ja rauabakterid, kes elavad kuumas laavataolises solgis ilma eriliste muredeta. Seejärel tulevad ka keerukamad tegelased, kelle ilmumine justkui ennustaks helge tuleviku lähenemist. Aga mida peab üks sellistest, näiteks vaene katkubakter Yersinia kaheksa miljardit aastat enne esimese soojaverelise selgroolise ilmumist (inimeseni läheb veel rängalt aega!) seal kuumas puljongis tegema?… Hulbi ringi, aga kedagi pole nakatada. Aga eks temagi pea Algkäivitaja tahtmist mööda oma sugu tegema, selline ju käsusõnagi: tehke sugu! Tema ainus olelemisvõimalus on elamine teiste sees. Et seal sigida. Ja siis järglastes juba oma elu, meile täiesti arusaamatu mõttega ja meile koguni vaenulikku bakterielu, edasi elada. Aga ohvreid ju pole kusagilt võtta. "Sada aastat üksindust", ei, aastamiljardeid üksindust… Katkubakteri Yersinia pestis’e suur üksindus ürgpuljongis. Tulareemiabakteri Francisella tularensis’e suur üksindus ürgpuljongis. Ei jää muud üle kui kannibalism ― õgida oma liigikaaslasi või üritada tulutult rünnata sinivetikaid. Nemad kokku ongi see teistest varasem, niinimetatud kolmas eluriik.

Jumala dimensioon. Ja bakteri. Ja inimeselapse dimensioon… Inimese maine mõõt asub, ühelt poolt kosmiliste ja teiselt ― aatomimõõdetega võrreldes ― nagu täpselt keskel. Küllap on sellel oma tähtsus ja mõte. Aga Jumala mõõde ― kas seda ongi? Aga kui imekombel siiski on, miks ei võiks siis Issand Jumal olla äkki hoopis bakterisuurune, miks peaks ta tingimata olema tohutu? Sõnal ja mõistel "tohutu" pole tõeliselt mingit mõtet sees. Väga tore oleks päris tilluke käsitlematu bakterjumal. See Ärnile meeldiks. Aga mõistel "tilluke" pole ju kah mingit mõtet sees…

Mõnikord, kui vana Pruust võrkkiiges taeva palge all sedaviisi arutles, aeg-ajalt suigatas ― valminud õunad robinal sügisesse murru kukkumas ― ja ta neid imelikke mõtteid ― hägusaid ja kujutuid, aga ka kõveraid ja kruvijaid nagu tema uuritavad pisielukadki ―, jah, aina seda mõttesoga ja lõputuid arutlusi poolvastutahtsi esile manas (või tulid mõtted kusagilt ise? Kust?) ning nendega kaasa õõtsus, ärkas ta selle peale, et keegi nuhutas tema jalgu… See oli tema armas Pontuskoer ― end ketist lahti rebinud üleni õnnelik koer. Nii õnnelik, et, näe, ta lausa roomab ja niutsub rebenemisohus vana võrkkiige all. Roomab ja niutsub ja nuhutab. Ja siis keerab end selili, et ta kõhtu masseeritaks. Aga võrkkiigest ei saa ju kedagi masseerida ― käsi ei ulatu. Pontuskoer on endaga kaasa toonud pahvaka koeralõhna. Mis imeliselt küll lõhnab koer, kui augustiöös on pisitasa hakanud peent vihmakest tibutama…

Kindlasti on ka Ärni Pruustil endal Pontuse meelest erakordne lõhn. Huvitav, magus vanainimesehais. Eellagunemise püha ja õilis aroom. Noored nii huvitavalt ei lõhna. Lastel on titelõhn või piimalõhn juures. Suurematel plikadel pakitsevate hormoonide või ema tagant varastatud lõhnaõli ja poistel jälle esimese äratõmmatud suitsu lõhn man. Pruusti lõhna, selle tõelise lõhnade-lõhna ― ei, haisu! ― kõrval on noorte lõhnad magedad. Igapäevased tavalõhnad. Kuidagi lahtised, eksistentsiaalsete saladusteta lõhnad. Vana Pruust lehkab huvitavamalt. Palju.

Lähenev sügis annab endast juba märku ja vana-Pruust ei maga enam aias võrkkiiges. Ta nokitseb laboris või passib muidu niisama oma kõledas majas ja kütab suitsu sisse ajavat suurt ahju; seda ahju tuleb tal pea päev otsa kütta; aina tõusevad korstnast madala taeva poole hallid tokerjad suitsukoonlad. Tõusevad, lömitavad laisalt korstna kohal, siis hajuvad.

Nüüd oleks võidud rahumeeli Pruusti aias vargil käia. Aga ega sealt enam midagi varastada olnud ― Pruusti aias on suuremalt osalt varased õunad, ja need, tumepruunid mädaplekid küljes, vedelesid koltuvas märjas rohus, millesse öiti aina uusi ja uusi mutimullakuhje kerkis. Ei neid rämpsõunu tahtnud enam keegi. Ka mitte rotid-mutid.

Mõnikord oma üksildastel õhtutel hakkas imerohust hullutatud professor kaootiliselt mail’e saatma. Mõtted tõusid, käärisid, nõudsid väljapääsu.

IesusChristos@paradise.com

Kallis Taevaisapoeg! Sa pead karistama jõledat Svetlana Lihhoradi, kes oma hobused surnuks näljutas ja neile isegi juua ei viitsinud anda. Ja tema sai kohtus karistuse, mis miski karistus pole. Kui me Sinuga talle äkki katku kallale saadaks. Ma võiks välja uurida, kus see eit elab ja pidalit tema trepile või koerakuuti (kui tal on) sokutada. Aga mul on tunne, et Sina ei kiidaks mind selle eest.

Nüüd teisel teemal ka. On Sul aimu, kas maailmaruum sai ikka alguse Sinu Isa tehtud Suurest Paugust? Mul on vahel tunne, et pauk võis muidugi olla, kuid kogu selle krempli kokkuvarisemise vältimiseks on vaja kellegi pidevat, atlaslikku ponnistust. Üks hetk tal mitte enam luua, ja kõik kollapseerub… On nii või?

Sinu truu Ärni

* * *

Abimaterjal huvilistele. (NB! Abimaterjaliga tutvumine pole obligatoorne.)

Francisella tularensis ― näriliste katk, jänesekatk, põdrakärbsepalavik.

Gramnegatiivne väike, liikumatu, eosteta mikroob. Värvub hästi karboolfuksiini ja genitsiaalvioletiga. Paljunemiseks vajalik temperatuur 37 kraadi C. Kasvab vaid siis, kui söötmele on lisatud munakollast või verd. Šagräännahka meenutavad tihedad pesad. Eestis leitud Suur-Pakrilt, Väike-Pakrilt, Vigalast. Tõbe, mis on ülimalt nakkav, levitavad 50 putukaliiki ja 100 imetajat, neist üheksa kodulooma. Heinatolmustki on nakatutud.

Eriti just tüfoidne vorm on kõrge letaalsusega; iseloomulik: lümfisõlmede suurenemine, pustulid, mustad haavandid, mis ei parane.

Diagnoosimiseks on vaja fluorestsents­mikroskoopi. Kasutusel live vaccine strain. Suremus tüfoidsesse vormi oli enne streptomütsiini kasutuselevõttu viiendik.

Epidemioloogia. Inkubatsiooni­periood 1-14 päeva. Haigus algab tavaliselt palavikuga, külmavärinate ja oksendamisega.

Kliiniline pilt. Kemoteraapilise ravi leiutamise järel on suremus tulareemiasse vähenenud. Praegu esineb letaalseid juhtumeid harva. Vaktsiine kasutatakse inimeste puhul, kes disponeeritud nakatumisele ― eriti laboritöötajad ja jahimehed. Valikravimiks on streptomütsiin.

Eriti kõrge on olnud laboritest saadud nakkus, kuna puhang võib tekkida erakordselt väikese mikroobide kogusegi puhul ― alates umbes kümnest mikroobist.

* * *

Teadaolevat katkude /Yersinia pestis’e põhjustatute/ kohta.

PIIBEL:

I Saamueli raamat 5. peatükk /Vilistite katk./

9. Ja see sündis pärast seda, kui nad said Iisraeli kuninga laeka edasi viidud; siis oli Jehoova käsi linna vastu väga suureks jahmatuseks; ja ta lõi linna mehi nii pisukesi kui suuri, ja neile kasvasid pärasoolepaised.

12. Ja neid inimesi, kes ei surnud, löödi veel pärasoolepaisetega; ja linnarahva appikisendamine tõusis üles taeva poole.

Maailma on seni tabanud kolm katku pandeemiat:

1. algas keiser Justianuse valitsemise ajal VI sajandil, kestis 50-60 aastat;

2. XIV—XVII sajandil, kaasa arvatud Must Surm Euroopas 1349-1351, mis vähendas Euroopa elanikkonda kolmandiku võrra, ja millest Egon FRIEDELLILE tundub mõistlik alustada mõistega UUSAEG.

3. Viimane suurem katku pandeemia algas XIX sajandi keskel Hiinas, levis kogu Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, kuid ei puudutanud oluliselt Euroopat.

Eestis esines katku viimati Põhjasõja ajal 1710 — 1712.

WHO andmetel on aastatel 1968-1988 katku esinenud 26 riigis; sealhulgas kõrgelt arenenud USA-s tervelt ca 300 juhtumil.

Katku tekitaja avastasid sõltumatult ja samaaegselt Kitasato ja Yersin Hongkongis 1894. aastal. Pretendentide hulka on arvatud ka prof Brauell Tartu veterinaarkoolist, kes võttis kasutusele siberi katku praegu laialt levinud nime Bacillus anthracis.

Bakterid on ovoidsed, väikesed, liikumatud ja eosteta. Suurus 1,5 x 0,7 nanomeetrit. Värvuvad metüleensinisega. Liikumatud.

Kliiniline pilt. Katku jagatakse kolmeks suureks vormiks:

bubooni- ehk näärmevorm 85–90%;

septiline vorm 10–15%;

kopsuvorm ca 1%.

Ilma ravita on buboonikatku suremus ca 60%.

Kopsuvormi puhul ca 100%.

Kemoteraapia on vähendanud ülalmainitud katkuvormidest tingitud fataalsete juhtude arvu 5%-ni, mis on ülisuur edasiminek.

Valikravim streptomütsiin.

SirFleming@mailcom.uk

Sir, mul on tunne, et minu viimane läkitus oli suur kiidulaul Teile ja veel bakteritele üleüldse ka. Ärge seda ülearu tõsiselt võtke. Läksin natuke liiale, sest olin meilides juua täis. Muuseas viskist, mis suurim teie rahva leiutiste seas. Kui mina-mees natuke vinti jään, siis olen ma justkui kaitseingel, kes tahaks kaitsta kõiki olevusi maa peal; saati siis veel neid, keda läbi elu ise olen uurinud. Nagu Teiegi, Ekstsellents.

Aga mu jutul oli ikka mõte ka. Kui bakterite kallal niisugune globaalne hävitustöö korda saata, nagu üks hull kalifornlane ÜRO kõnepuldist äsja kuulutas, kuid mida on minu arvates õnneks täiesti võimatu korraldada, siis oleks olukord varsti hullem kui täna. Sest täiesti kindlasti tekkiksid uued, praegustele antibiootikumidele resistentsed tõved. Ei need kardaks, Sir, Teie avastet penitsilliini ega ka selle uuemaid tuletisi. (Muide just resistentsuse probleemidega ma praegu tegelengi. Katsetan lahjade penitsilliini ja streptomütsiini suspensioonidega.)

Mind huvitab ka niisugune veel olematu distsipliin, mille võiks nimetada bioloogiliseks termodünaamikaks. Kuidagiviisi peaks ju saama välja arvestada mistahes bakterite "elukõlvulisuse". Eks keemikud suuda kaunis täpselt ennustada, milline keemiline ühend on püsiv ja milline mitte. Suudavad prognoosida ka nende reaktsioonivõimelisust (mis sisuliselt muidugi sama). Aimavad ära, millal viievalentne fosfor on oma võimukast olekust tüdinud ja ihkab üheseks tagasi… Keemia ja bioloogia on ju naaberteadused. Ning nukleiinhapped on ennekõike ikka keemilised ühendid. Nii et mingi üldine termodünaamiline teooria peaks olema ka siin võimalik. Niisugune teooria, mille alusel saaks ennustada kas või sedagi, mis siis juhtub, kui siirata mõnele tuntud viirusetüvele mõni uus geen, mille toime meile hästi teada. Tulemi võimalikud omadused ja elukõlvulisuse peaks saama entroopiale ja aine siseenergiale tuginedes välja arvutada. Igatahes kui meie uus lootustandev linnugripp H5N1 suudab paari oma lüli n-ö kohendada, elegantselt välja vibutuda ja selle tulemusena saavutada stereomeetriline täiuslikkus (mateeria ihast selle järele on kirjutanud ju stereokeemia isa, Nobeli rahupreemia laureaat Linus Pauling), siis võime ehk oletada, et seda antropozooviirust võib oodata suur tulevik. Stereomeetriline täius ja ühendi püsivus käivat ikka käsikäes.

Nojah, aga mis ma sellest kõigest tean. Edvistan, ei enamat. Ega ma oma õhtuste lapsemeelsete arvutamistega kuhugi välja jõuda loodagi ― pole ma ja ei molekulaarbioloog ega geneetik, termodünaamika korralikust tundmisest rääkimata ―, aga äkki leian mõne teeotsa, mida mööda noorem ja targem edasi minna mõistab.

Kogu see asi on tähtis, sest kui termodünaamika midagi lubab, siis varsti see looduses ka tekib. Vabandust veel kord tülitamast.

Prof.emerit.Proust

P.S. Puhake rahus, Sir! Loodan, et muld on Teile kerge.

toit&tervis@mail.ee

NB! Syldi sees ei tohi liiga palju kõõluseid olla! Ja paks rasvakiht syldi peal on puha küllastatud rasvhapetest. See pole alati kõhule hea. Parem oleks küllastamata. Aga Pontusele meeldib ka nii.

Pruust, bakterioloog, suur syldisõber