Читать книгу Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud - Enn Vetemaa - Страница 4

Kuna käesoleva loo peamiseks tegevuspaigaks on meie maakonnalinnake, eks tule siis selle kirjeldamisest ka alustada.

Linnakese kohta tuleb tunnistada, et eriti ilus ta ei ole. Ja ega lähe ilusamaks ka. Aga ka mitte nii inetu pole meie tegevuspaik, et teda häbeneda tuleks. Pigem vastupidi, kaugemas minevikus ― ja midagi on sellest ikkagi ju alles jäänud ― kujutas ta endast rahumeelsele rahvale päris ilusat ja kodust elupaika: enamasti madalate ühe- või kahekorruseliste värvirõõmsate puumajadega pitoreskset, idüllilist, rohke rohelusega nukulinnakest ― olemuselt sõbralikku, avatut, lapsemeelset.

Mererand, karussell, just parajasse puusani-sügavasse vette viivad laudrajakesed, kust supelsaksad iseennast julgustavate uljaste hüüatuste saatel lainetesse kargasid. Pühapäeviti kõlas meie parkide põlispuude all koguni promenaadimuusika. Oo, see oli muljet avaldav!

Kui orkester lähenemas, kuuldi kõigepealt pikolo väledaid kilgatusi-passaaže, järgmiseks eristas kõrv trianglitilksatusi ja trummipõrinat, seejärel juba aga ka helikoni võimsaid krooksatusi. Toda võimukat vaskpilli saab mängija-marssija helikoni ovaalse kuju tõttu mugavalt üle vasaku õla kanda. Bassiteemad piirduvad tavaliselt vaid kolme-nelja noodiga, ei hiilga nad ka üllatuste ega lennukusega, kuid need vähesed pumps-pumps-pumpsud kannab vaskpillide monarh ette väärikalt, pühalikult, täie pühendumuse ja vastutustundega. Tal on, mida öelda. Tühjadest muidu-ludistamistest on tema üle.

Ja juba hakkame ka neid teisi, ludistavamaid pille kuulma: flööte, ülemistes registrites kilkavaid klarneteid; seejärel aga peagi kõiki teisigi pille: nukrat oboed, tõsiromantilisi metsasarvi ja flüügelhorne neile nii omase kaheksateist­kümnenda sajandi rõõmsalt lihtsameelse posti­poisivaimuga.

Näe, sealt puude tagant pillimehed välja marssisidki, päikesesärast justkui üle kullatud. Ning mängijate nägusid vaadates võis öelda ― oma tähtsust tunnetati.

Jah, kuid selline promenaadimuusika elab täna veel vaid kauge kajana eakamate linnaelanike südames; uus aeg eelistab rahutumat, kriiskavamat, lubatud detsibellide piiri kaugelt ületavat tümpsu, ihukarvu turri ajavat heavy metal’it, mis inimesi võrdsustavalt nüristab ja nivelleerib. See muusika on olemuslikus kooskõlas kärarikaste ja pealetükkivate müügimeeste armeega, kes teile kuulutavad COLGATE’i või FAIRY võimu ja väge ning ülistavad uute pesupesemis­vahendite mingeid eriti intelligentseid kerakesi. Oh taevas küll, kuidas nad ära tüütavad!

Meie linnas on hulganisti inetuid planke ja lagedaid määrdunud seinu, mida mõned graffitimaalijad küll on elustanud, võimalik et natuke estetiseerinudki, kuid nende sõnumid on triviaalsed ja väga harva saadakse neis läbi FUCK’ideta. Samal ajal ei kohta me tänapäeva isetegevuslike kalligraafide loomingus pea kunagi vanu häid, end läbi sajandite säilitanud matsiroppusi ― ei genitaalide kohta käivaid nimisõnu ega ka nende elundite asjakohase rakendamisega seotud tegusõnu ―, milliseid nii hoolega korjas usin keelemees Wiedemann. Päris kadunud on aga suure idanaabri x-y-algebra.

Muutuvas maailmas globaliseeruvad niisiis isegi roppused.

Ent siiski ei tohi me oma linnale ka liiga teha. Muudatused võivad olla suured, kuid alati jääb eelnenust jälgi. Jäi Trooja linnastki. Nii võib teadjam inimene ikka veel leida pargipinke, mis on pisiheki või mõne lumemarjapõõsaga laiematest pargiteedest lahutatud ning võivad pakkuda meeldivat omaette-paika. On selliseid kaitstud nišikesi vana linnamüüri ääres ja mujalgi.

Lausa uskumatu on aga see, et isegi jultunud, ligimese suhtes hoolimatul kaasajal peetakse nende separee-pinkide kasutamise osas siiski omamoodi mitteametlikku ajagraafikut: hommikul jäetakse nad delikaatselt neile mitte just parimate elukommetega meestele, kes, näod möödunud ööst loppis, põõsaste varju peidetud pingil õlut kulistades pohmelli ravivad.

Siis, päikese kõrgemale tõustes, ilmuvad vanaemad lapsevankritega. Nüüd valitsevad idüllilisi rahupaiku nemad; lõuna paiku veerevad lapsevankrid kodude poole. Nii võivad pingid natukeseks ajaks koguni tühjaks jääda, sest meie linnakodanikke iseloomustab kadestamisväärt töökus ― nad on üliinnukad isegi tegevustes, mille mõtet ei pruugi taibatagi. Küllap ka seepärast, et too mõte tihtipeale puudub. Nad on oma firmadele ja pankadele truud. Lõunatundi nemad enamasti ei peagi. Ega me mingi amanharahvas ole. Eestlane on töökas!

Teada on seegi, et sügaval pärastlõunal, eriti just reedeti ja teisipäeviti maandub ühele kindlale pingile istuma ja mõtteid vahetama linnarahva enamiku silmis mingil määral kummalisevõitu, kuid siiski teatud lugupidamist vääriv seltskond.

Kes siis on nood inimesed, kellega siin eriti suvekuudel kuidagi iseenesestmõistetavalt arvestatakse? Paljud linnaelanikest neid isiklikult ei tunne, kuid vanemad ja kultuuriteadlikumad siiski: enamik neist on eakad teadlased, kes eri aegadel ja erinevatel põhjustel on kolinud elama Linnukese tänava mikrorajooni väikestesse maalilistesse, ajaloo-hõngulistesse puumajadesse. Nendel kunagistel sakste suvemajadel, mille arhitektuur veel tsaariaegse aristokraatia maitset hõngab, on olnud vanematele teaduse­inimestele külgetõmmet. Ebapraktilisteks peetavad humanitaarid said, kes kuidas, ja vastavalt rahatasku paksusele ning käte oskustele, toime küllaltki keerukate töödega; kõigepealt majad soojustati, nii et neis talvitigi elada saaks.

Kas on nii, et veidrad kohad meelitavad ligi ka veidraid inimesi? Ei, ärgem nii vara üldistama hakakem. Aga mingi tõde on selles siiski, sest ega möödunud sajandi kaheksakümnendate tavainimesed sellistesse mineviku­majadesse elama minna tahtnudki; siis eelistati juba linnapilti ilmunud lihtsaid, laiade akendega sirgeid ja kõrgeid paneelmaju ― just nagu väljamaal, selliseid, mida me nüüdseks oleme jõudnud põlgama hakata. Ja juba hakkas ilmuma ka boksmaju, mida ihalesid rikkamad. Tollane noor linlane muigas õpetatud meeste üle, kelle mõtted veel nii sügavas minevikus või siis oma teaduses kinni, et meie elu edukäiku ja arhitektuuri uusi suundumusi mitte ei märkagi.

Tänaseks on kõik muutunud, ja kiivalt vahivad neid maju, uskumatult merele lähedale ehitatud põneva väljanägemisega maju, just rikkurid. Oo millisteks neid annaks sisekujunduslikult muuta! Eriti uhked on Linnukese mikrorajooni majade üle aga muidugi meie muinsuskaitsjad. Iseenesest on see hea ― linnavalitsus võib rahadega remonti toetada, odavamalt värve müüa ja nii edasi kuid teiselt poolt: kui majaelanik tahab natuke ust kohendada, ei tohi ta omapäi naelagi seina lüüa.

Jah, kuid nüüd on räägitud rohkem Linnukese tänava kandi majadest kui inimestest. Kes need inimesed siis ise on, kes seal elavad ning kes siia pargipingile kindlatel aegadel uudiseid vahetama kogunevad?

Seltskonna hingeks võib pidada meie linna aukodanikku, rahvusvahelise kuulsusega soola-ajaloouurijat, võiks öelda koguni "soolafilosoofi" Peep Piipuud. Tema naine Elizabeth on spetsialiseerunud maitseainete ajaloole ja vürtsiteadusele. Mehe erialast mitte just kauge tööpõld.

"Linnukese-rahva", nii neid kutsutakse, hulka kuulub kartliku loomuga, pisut lapsemeelne foneetik Vootele (passis ja ID-kaardil Vooteleid) Pootmann, tuntud vokaalideuurija. Lapsemeelne küll, aga oma erialal kõva tegija. Tema uurib ja kirjeldab häälikute sügavamat olemust riistaga, mis meenutab mõnevõrra ostsillograafi. Ent eks tal ole muidki riistu. Vootele on suhteliselt noor mees, alles pealt viiekümne, ja kuna vokaalide uurimisest keegi ära ei ela (kui just akadeemik ei olda), siis töötas ta varemalt aastaid kohalikus keskkoolis eesti keele õpetajana. Kunagi ammu leidis Vootele oma tubli naise Vilmagi õpilaste hulgast. Too neiu nimelt paistis silma absoluutse taipamatusega väldete osas ning Vooteleid töötas temaga kahekesi tihtipeale ka pärast tunde.

"Inimesel, kes välteid ei tunne, pole tulevikku," veenis ta tüdrukut. "Ei saa sinust niiviisi muud kui jäätisemüüja, riietehoiumutt või siis kõige madalama palgaga raamatukogutöötaja. Täna jätan meid kahte peale tunde, vaat mis! Teeme koos tööd!" Noh, tüdrukul ei saanud suuremat rõõmu ollagi.

Niisugune visa nelja-silma-all-töö viib kergesti ka "keeleväliste suheteni"; neid kahte viis koguni pulmadeni. Mõned arvasid, et küllap teeskleb Vilma nimme oma andetust, kuid Vilmat pisutki enam tundvad inimesed teadsid, et teeselda too aus tüdruk ei oskagi.

Intellektuaalide seltskonna ainus liige, kes ise päris siin ei ela (tema maja ei asu siiski kaugel), kuid muidu oma vaimulaadilt igati seltskonda kuulub, on Ärni Pruust ― bakteriuurijast bioloogiadoktor, emeritus, kellest lehtedeski kirjutatud, ja kes oma roostes autol aeg-ajalt siia säästumarketisse logistab, et toiduvarusid täiendada. (Mõned räägivad, et vana, seitsmekümnele lähenev mees siinsele rahvale hästi teatud sillaaluse-Katjat enda juures külmematel aegadel kui kodulitsi pidavat, heatahtlikumad ja mõistvamad on siiski kindlad, et ju professor tüdrukule lihtsalt varjupaika annab ja tal virtinatöid teha laseb.)

Tihtipeale võime vanemate härrade keskel lugupidavalt istuva ja kuulavana kohata veel üht nooremat meest, pensionärieelikut, kellel Ao Koit nimeks. On talle ikka veider sünonüümikultuslik nimi pandud! Niisugune nimi võib kandjagi imelikuks teha. On natuke teinudki. Aga Ao Koit on oma looduslikud eeldused kenasti rakkesse pannud ja sürrealistiks hakanud. Tema on meie linna esisürrealist (aga ega siin teisi pole ka), maalib unenäolisi pilte ja luuletab värsse, mida üldiselt kiidetakse, aga vaevalt et eriti palju loetakse. Teatakse siiski, et Ao on "maailma luuleilmas" üsna tuntud mees. Teda on tõlgitud pea kõigisse tähtsamatesse kultuur­keeltesse, kuid ka šotlaste, kõmride, iirlaste ja koguni svaasimaalaste keelde. Viimati mainitud Svaasimaal on Aol koguni maalinäitus üles pandud olnud ning seal on ka ta luuleraamat "17 kõige kaunimat laulu" svaasi keeles ära trükitud; selle pisiriigi ― Eestimaast ligi kolm korda väiksem, aga rahvaarv peaaegu sama ― pealinnas Mbabanes olevat ta kui luulesõbraliku kuninga isiklik sõber väga lugupeetud mees ja justkui oma inimene, sest svaaslaste maailmanägemine olevat juba aegade algusest saati sügavalt sürrealistlik. Ainult ühest asjast ei saavat ei svaasimaalased ega nende rõõmsameelse loomuga kuningas Mswati Kolmas aru: miks küll ei taha Ao endale mõnest verinoorest svaasitarist liignaist. Et tema oma lihane naine sellele vastu on, seda ei usu mitte keegi…

Võidakse küsida, kuidas saab inimesest sürrealist. Aost sai kuidagi väga loomulikult. Ühel sügisel vahetati tema õuel vana kõdunemis-märkidega elektripost (siinkandis öeldakse "telefonipost") uue vastu. See oli aga korralikult liipriõliga läbi immutamata jäänud ja, ennäe hullu, ajas endale kogunisti juured alla. Järgmisel kevadel kasvatas post kõigepealt väikesed oksakesed ja läks seejärel veel uhkesti lehte ka. Ilusad, piklikud, hõbepaju moodi lehed… Ao oli tolle ajani kirjutanud realistlikku loodusluulet arbujate laadis. Ta jäi ka seda puud kirjeldades realismile truuks, luuletades ― ju suurest üllatusest ― vanamoodsamalt kui muidu:

Üks post mul kasvab õues; ta kaunilt lehtedes. See telefonipost on mu armas abimees.

Tol luuletusel oli suur menu, ning ka mahedas tuules salapäraselt lehti sahistavat telefoniposti käidi massiliselt vaatamas; paljudele meie linnakese kodanikele oli tõeliseks avastuseks, et luule võib vahel kajastada elutõde. Minipoeemi vägev läbilöök ― ta ka viisistati ning teda kandsid ette meie armastatuimad rokkansamblid ― pani Ao kohe luuletama uues laadis ― talt lihtsalt oodati seda, rahvas nõudis! Sotsiaalne tellimus, nagu ennemuiste öeldi. Algul Ao veidike küll kordas ennast: luuletas õideläinud põrandaharjavarrest, kuid kordamine on tarkuse ema, ei pandud talle seda pahaks ühtigi.

Sellest kõigest tegi arukas mees oma targad kontseptuaalsed järeldused luule ja tegelikkuse üsnagi ambivalentsete vahekordade kohta ning esines, nagu kombeks, ka manifestiga "Mina, metarealist." See "meta" unustati ära, kuid Aod ennast mitte; ta anne lõi õitsele, luuletaevas sai tavatähest supernoova. Muudkui ela ja sära! Ao nii tegigi, kuid upsakaks ei läinud ja sõpru ei unustanud. Ongi nii, et meie esiluuletaja polegi suur jutumees, pigem väga hea kuulaja. Aga ta fantaasia on, eriti just pärast telefoniposti fenomeni, saanud julgeks, sõltumatuks, lennukaks: Aole pole mingi probleem ühendada üheks mõttekäiguks-luulekujundiks näiteks lameuslased, kukulinnud, polügaamia ja mõiste semikoolon.

Sürrealist olemine annab inimesele teatud eelised.

Tegelikult pole Ao Koit mitte üksi luuletaja, vaid on ka polüglott, kes mõistab peale paljude Euroopa keelte koguni Siberi poolenisti välja surnud inimsööjate samojeedide ja jukagiiride keeli. (Või oskas noid keeli siiski tema naine? Ei, naine oskab idamaakeeli; ju siis paneb vabalt samojeedi ja jukagiiri ikka Ao ise.)

Vahel on meie Vaba Vaimu Vennaskonna ― nii hakkas aastate eest seda seltskonda kutsuma linnavalitsuse naiivsevõitu kultuuriosakonna juhataja ― kogunemispaigal platsis ka kogukas, joviaalne, ikka heas tujus olev arheoloog ja numismaatik Andreas Berend von Uexküll, kes Lüübekist üheksakümnendate aastate keskel siia elama asus ning soodsate hindadega kokku ostis hulga maadest, mis olid kunagi kuulunud tema suguvõsale. Miks ta seda tegi, seda ei tea keegi, sest too imelik härra, kes täiesti arusaadavat eesti keelt räägib (siiski mõnevõrra kummalist eesti keelt, tuleb märkida), ei tunne mingit huvi põllumajanduse vastu. Oma maadel on ta pisut kaevanud küll ja kuulu järgi leidnud ka paar vana kalmet. On räägitud koguni sedagi, nagu olla parun Uexküll esiisade maast rahapadasid välja sikutanud. Miiniotsija abiga. Ent rahapadadest on palju pläratud, aga kas te teate ka mõnda meest, kes sellise paja ise on üles kaevanud?!

Noh, maa-ost pole ka rahapadadeta just halb rahapaigutamise viis (kui sul seda raha ikka on), sest maad võib kunagi kasudega edasi müüa. Ei need maahinnad Euroliidus lange.

Samasse Linnukese rajooni, ühte väikesesse nikerdatud luukide ja pitskarniisidega, sügaval tsaariajal ehitatud majja, mille looja oli inspiratsiooni ammutanud ilmselt kulinaaria hiilgeaegade pagarikunsti meistriteostest ning mida rahvas Präänikumajaks kutsuski, kolis parun sisse pärast seal elanud üleliidulise tähtsusega pensionärist tuumateoreetiku ja kvarkidega tegeleja Ants Tamme surma.

Suviti, mil arheoloogia teda välitöödele viib, nähakse härra Uexkülli linnas harva (ka foneetik Pootmann reisib murdeid kogudes suve ajal palju ringi), kuid septembrist-oktoobrist maikuuni on parun ikka kodus ja korrastab oma vägevat kolme-neljasaja-aastast numismaatikakogu, mis on Uexküllide perevara.

Kuis nii palju õpetatud mehi pisilinnas koos? Mis siin imestada ― haritud vaim ei tüki suurlinnade mellu. Ja pealegi on Tallinn, kui teda vaja peaks minema, siit ainult tunnipikkuse autosõidu kaugusel.

Aga ega me kõiki oma linna silmapaistvaid inimesi veel nimetada jõudnudki. Kas või Metuusala-eas David Rubinit, kes on siianigi pidulikel puhkudel sinisele valgemummulisele kikilipsule truuks jäänud, ja kelle paljulubav vandeadvokaadi karjäär juba esimeses Eesti Wabariigis algas. Jõuame temanigi ― juura grand old man’ini. Oma loo lõpuosas ei saa me targa seadusetundjata kuidagi läbi. (Pargipingil istumas ja lobisemas ei käi ta eeskätt kõrge ea tõttu peaaegu üldse.) Too vanahärra on oma isalt, tsaariaegselt notarilt pärinud maja, mis teistest lähikonna majadest erineb: endisaegseid mustrilisi puust pitse-satse siin ei kohta; pigem on Tondilossi (kui ta lühemat aega pooltühjalt seisis, siis saigi ta poistelt selle nime) arhitektuuris tunda juugendstiili mõju, võib-olla ka eelaimusi veel sündimata art deco’st, aga seda teatud baltisaksa maitselisandiga juba preembrüonaalselt.

Nimi Vaba Vaimu Vennaskond ― kunagise kultuuriosakonna teadlasi ja kunstirahvast kummardava juhataja naiivne katse Linnukese-rahvas ühise nimetaja alla koondada (väljend mingist juubelikõnest vist) ― ajas vennaskonna liikmed muigama. Õnneks nimi neile külge ei jäänud. Linnarahvast lõbustas "proffuste" elukoha tänavanimi Linnukese põik palju enam: "Paras nimi neile" naerdi, "vanamehed kõik ise kah "linnukesega"".

Siinloetletud härrasid tutvustame lugejale edaspidi palju põhjalikumalt, elame kaasa nende rõõmudele ja muredele, kuid enne nendeni jõudmist jäi meil jutt linnakese pinkide kasutajatest pooleli. Jätkame seda. Elutõe nimel tulebki pajatada nüüd neist, kes nood öö eel vallutavad. Loomulikult on need meie linna armunud. Mis tulevikku saakski olla armunuteta linnal? Kas selliseid linnu üldse ongi?!

Niisiis ― hilistel õhtutundidel ja öösi kuuluvad salapingid loomulikult paarikestele. Ning võib oletada, et neil pinkidel mitte ainult ei istuta ega õhata. Tehakse tegusidki!

Ei pane aga heatahtlik linnakodanik noortele midagi pahaks. Kus vaestel lastel neid armupaiku ikka nii väga võtta on…? Ainult pargivaht Jorss ― mees, kes on oma vuntside poolest just kui tsaariarmee ratsaväekindral ―, kuri, kuid samas ka heasüdamlik vanamees, ei ole meie noorrahvaga päris rahul. Aga eks temast või ka aru saada: pikk erekollane suusakepp käes, peab too mees ju tegema varahommikuti oma ametiringkäiku ― korjama konisid, pudeleid ja muudki. Ja aeg-ajalt pahandab ta päris häälekalt: "Kõik kohad jälle neid va türakübaraid täis!"

Ning õel kepiteravik suskub veel niiskesse, elualgmeid täis kondoomi. See lennutatakse plekkämbrisse, kus sajad tuhanded potentsiaalsed elukäivitajad oma üürikese eksistentsi lõpetama peavad. Memento mori! Või kuidas?

Kas on midagi olulist meie linnast veel rääkimata. Muidugi on. Riivamisi sai mainitud sillaaluse-Katjat, ent temast tuleks pikemalt rääkida.