Читать книгу Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud - Enn Vetemaa - Страница 5

Viimased aastad oli see jumal-teab-kust välja ilmunud tüdruk elanud silla all. Paigas, mille kohta võinuks meie linnakese põliselanik ehk nentida, et siit on linnale koguni päris kena vaade ja et keskus asub vaid põgusa jalutuskäigu kaugusel… Ent too kõhn, aastat viie-kuueteistkümnene isemoodi plika, kellel oli varblaslikult vilgas käitumine, teravad õlad ja abaluud, kuid kelle malbe, kirkust kiirgav, mitte eriti arukas näolapike pärines otsekui keskaegselt madonnamaalilt, ei osanuks linnavaate ega "põgusa jalutuskäigu" peale küll midagi arvata.

Õieti ei konutanud tüdruk silla all päris tervet aastat. Ta, vaeseke, oli saanud ühelt heasüdamlikult linnakodanikult kingiks lambanahkse kasuka küll, kuid mis liig see liig: talvekülmad oleksid temast ikkagi kringli teinud. Ja nii oligi plika enne külmade tulekut alati kadunud nagu tina tuhka. Keegi ei tea kuhu. Ega keegi temast üldse midagi täpsemat teadnud.

Tüdrukule, kelle päris õiges nimeski kindel olla ei teatud ― kutsuti teda nii Katiks, Kadiks kui Katjaks ―, tähendas sillaalune hädapärast elamisvõimalust. Vähemalt suviti. Kust ta üldse pärit, ei sedagi teatud. Arvati, et küllap on too ARMAS LAPS kuskilt lastekodust jalga lasknud; keegi teadis rääkida, et Sillamäe kandist… Katja ise oma minevikku puudutavatele küsimustele ei vastanud. Vahtis mujale ja ainult naeratas.

Ent sellegi aasta, mil meie loo tegevus algab, maikuu esimestel päevadel oli plika ― ning seda vist kolmandat aastat järjepannu ― siin platsis. Jah, just silla all. Seal ta istus, pleekinud siniste õitega sitskleit seljas; tema ei olnud teksapükste moega kaasa läinud. Istus ja vahtis oma katkistest tossudest välja vahtivaid varbanublusid. Aga kui ARMAS LAPS ― nii kutsuti Kadi-Kati-Katjat tõesti ― taas läinud oli, siis võisid sillale lähemate majade elanikud nentida, et näe, suur sügis jälle käes.

Möödunud aastal oli üks saekaatri poiss, tumedapealine ja kahtlase kuulsusega Rinaldo, keda mitmesse korterisse sissemurdmistes kahtlustati, plikale telgi toonud ja selle ise ka üles seadnud. Ega plika poleks mõistnudki. Mida see telgi ülesseadmine tähendas? Ei midagi muud, kui et noorele mornile mehele oli tüdruku sitskleidi all paisuv põu silma hakanud.

"Privaat-litsimaja," nentisid vanemad linnakodanikud. Ei meeldinud see neile.

"Aga mis see meie asi…"

Ja meie asi kah mitte.

Aga kindel see, et Rinaldo selles telgis päris tihti oma peremeheõigusi kasutas. Ja ega ARMAS LAPS ka vastu puigelnud. Ta kannatas ära. Et plikas veel õige naine polnud ärganud, siis vahtis ta neil korril, kui teda rudjuti, kannatlikult tähistaevasse. Ja tema silmades peegeldusid siravad taevatähed ja lõpmatu ning hirmkauge Linnutee. Armsal tüdrukul olid ilusad sametpruunid silmad.

Plika sai toidu tänavailt, nagu kunagi, oma sada aastat tagasi, meie pisilinna varblasedki (kellega Katjat-Katit ülalpool juba sai võrreldud). Jah, siis kui siin veel kureerisid rikkamaid linnakodanikke vedavad voorimehetroskad; aegadel, kui lauldi, et "elagu sitt ja varblased, kojame’el tööd, kojame’el tööd…" On ikka aegu olnud…

Pärast Kati-Katja maikuist siiailmumist püüdis tüdruk esiotsa kaubamajadest midagi näpata, aga varsti ei lastud teda neisse enam sisse; kerjamas polnud tüdrukut siiski nähtud, aga ega seda olnud vajagi, sest Katjale jäid ju prügikastid. Tema oli prügi­kastivarblasekene. Meie linnakese paarkümmend asotsiaali polnud oma suurte linnade seisusekaaslaste eeskujul veel jõudnud prügikonteinerite kohta kehtestada kindlat haldussüsteemi. Siin oldi esiotsa veel vabad mehed ja naised vabal maal ― siin võis igaüks võtta just sellest prügikastist, kust tahtis ja kus midagi leidus… Katja eriti ― tema ju ARMAS LAPS. Innukalt ja vilkalt, ilma igasuguse häbitundeta sonkis inglinäoline plika neis haisvates kastides, pikk kepiudjakas peos, rõõmus nägu ees. Ja eks viimasel ajal ole prügikastid palju rikkamad, kui aastate eest olid. Isegi avamata pakendeid, millel vaid see viga, et toiduaine lubatud kasutamise aeg paar päeva üle läinud, ja korralikke konserve, millest vaid pisinatuke näksitud ja sisu siis ära põlatud, võis hea õnne korral rämpsu hulgast leida. Aga kuivanud leivakontse ja vorsti, mis pärast lõkkel praadimist mürgitust saamata süüa sündis, jätkus alati. Taarast rääkimata. Eks taara olnudki see kõige väärtuslikum kraam, mis prügikastikratte (keda vahel ka geoloogideks kutsuti) huvitas. Sel ju kindel väärtus. Kõige enam peeti lugu klaastaarast, aga eks plekkpurgid sobisid ka. Need astuti enne kotti panemist kanna all lartsti! laiaks.

Headel päevadel ― ja enamasti nad head olidki ― istus Kati pärast hommikust toidukogumisreisi ja taarapunktis käimist ilusti silla all, päevitanud põlved krõnksus ja sõi eskimojäätist, suu šokolaadikriim, või vahel ka odavamat mahlajäätist, helekollased nirekesed kleidirinnale tilkumas. Tema näost võis lugeda ― eluga ollakse väga rahul.