Читать книгу Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud - Enn Vetemaa - Страница 9

Mikroskoop Katjale eriti ei meeldinud, eks leidnud vana-Pruust tema tarvis ühe teise toru ― kaleidoskoobi. See huvitas Katjat väga. Ja Pruustile jälle meeldis vaadata, kuidas tüdruk lausa tundide kaupa roheliste, siniste ja punaste klaasitükkide poolt sünnitatud ilusaid mustreid imetleb. Liigutab siis natuke toru, ja uued jälle ees… Süvenenud Katja-Kati oli ise sel ajal kuidagi käsitamatu. Teda võis ühe korraga pidada rumalaks plikaks, aga samahästi ka omal viisil kavalasti koketeerivaks naiseks. Võis lolliks pidada. Ja targaks. Imeilusaks ja ka peaaegu et inetuks: titekõhtu kasvatav lapsnaine, kes tobedasse torusse vahib.

Veel meeldis Katile värvipliiatsitega joonistamine. Ta püüdis Brehmi "Tierlebenist" elevante ja valaskalu maha joonistada, aga enne ei tulnud suurt midagi välja, kui Ärni oli talle ette näidanud, kuidas seda kõige parem teha on: tuleb mahajoonistatav pilt sentimeetriliste ruutudega katta. Seejärel joonistada täpselt seda, mis iga ruudu sees on. Sedasi tuli Katjal varsti kõik ilusti välja. Ta oli uhke ja rõõmus, naeratas oma sini-puna-rohe-kolla-lilla-kirjute huultega ― plikal oli nimelt komme värvipliiatseid otsapidi suhu pista.

Ärni üritas Katile ka mitmeid raamatuid ette lugeda, kuid ta märkas, et enamasti ilmus tüdruku silmisse hajevil pilk; ta kas ei suutnud või ei viitsinud loetusse süveneda. Ent oli siiski üks erand ― Raamatute Raamatuks kutsutu. Imelik küll, aga Piibel huvitas tüdrukut väga… Ja ta sai üllatavalt hästi aru ka selle raamatu mitte just igapäevasest keelest. Sellest hoolimata, et ise poluvernik oli.

Eriti näis liigutavat Kadit just Neitsi Maarja lugu ja tema imepärane käimale saamine Pühast Vaimust.

"Kas sa usud seda?" küsis Ärni.

"M-muidugi. Minu usk kindel o-on… Kas sina siis ei usu meie Jumala sõna, Ärni-i?"

Rohkemat ei sobinud sel teemal rääkida.

Nagu juba ette arvata, armastavad lapsinimesed loomi. Ei pelga nad enamasti ka neid elajaid, kelle peale täiskasvanud eevatütred uih-aihitavad.

Kati nägi, et Ärni hommikuti esikust naela otsast suure, punase paelaga võtme võtab ja toidukorvi ning veenõuga laborisse läheb. Igal jumala hommikul, sest tema tagasihoidliku vivaariumi elanikud peavad ju süüa-juua saama. Tüdruk mangus, et teda kaasa võetaks. Algul ütles Ärni karmilt "ei".

"Sa võid sealt nakkust saada."

"Aga kuidas sina ei saa, Är-nii?"

"Mina olen, nagu seadused nõuavad, ühe ohtliku haiguse vastu kaitsesüstimise teinud."

"Mis haigus see haigus o-on?"

"Tulareemia. Kutsutakse ka jänesekatkuks."

"Nu Katja pole jänes…"

"See haigus on ka inimeselt elu võtnud. Eestimaal. Vigala kandis. Ja mitte nii väga ammu… Sa vaata lihtsalt aknast sisse, sealt kõik näha, mis laboris on ja mis ma seal teen."

Katja-Kati sellega ei leppinud.

Ja lõpuks kujuneski nii, et kuigi teda laborisse päris sisse ei lubatud, tohtis ta ukselävelt siiski ruumi vaadata.

Igaks juhuks tilpnes tüdrukul veel ka tükk topeltmarlit näo sees.

Suuri silmi uudistas plika loomapuure, kus oli palju valgeid hiiri ja rotte ning ka merisiga härra Voldemar ― kontrollkatsete veteran; nii palju oli tüdrukul siiski aru peas, et ta mitte ei küsinudki luba loomakesi silitada.

Ühes vitstest korvis kaagutas valge kana. Kui Kati küsis, kas see muneb ka, sai ta vastuseks, et muneb küll, aga neid mune ei tohi süüa, sest kana on haige ja mune süües, isegi puutudes, võib tõve külge saada. Kas kana on nii haige, et suppi ei saa tast kah teha? päris Katja. Ei saavat jah! Seda kohe täitsa kindlasti. Munadest nii kindlalt vist ei peagi tõbe saama, sest vaata, AIDS’is emade munarakkudest sünnib ju ka terveid lapsi.

"Kas see kana siis AIDS’is? See… hirmus haigus…" kohkus Kadi.

"Kana-AIDS’ist ma pole kuulnud. Ma tõin lihtsalt näite, et haige linnu munades ei pruugi haiguseidusid ilmtingimata sees ollagi. Kuigi on tihti ka."

"Sa kukk võiks pidada, Ärni, kukk ju tubli лlaulu… mjees," arvas Kati ja kaotas viletsa loksuva ja veel ka ohtliku sulelise vastu huvi.

Fluorestsents­mikroskoopi, termostaate ja labori pisividinaid uuris Kati ka, kuid eriti tugeva mulje jättis talle just suur vedela lämmastikuga täidetud nõu, kus hoiti klaastorukesi bakteritega. Seal see Ärni kollektsioon oligi, millele ta kandidaaditööd tehes alguse pani ja mida hiljem rohkem inertsist täiendas.

Ärni pistis nõusse võilille, mis silmapilkselt läbi jäätus, ja kui Ärni selle ilusa klaasja lille Katjale otsekui ehte ulatas, purunes see tüdruku suureks imestuseks kohemaid kildudeks.

Kui tüdruk teada tahtis, kas Ärni "külmatõrs" on puhtast hõbedast, lausus Ärni naljatades:

"Kuidas siis muidu…"

"Sina vjäega rikas mjees…" arvas plika ja jäi mõttesse, pilk kauguses.

Aga päris enne äraminekut märkas Katja-Kati Ärni töölaual veel üht silindrikujulist plekist karpi, mille kaanele oli trükitud imeilus muinasjutuline ja säravvärviline pilt pikkade valgete, õlgadeni ulatuvate juustega ja hirmuäratavalt veripunase suuga naisest, kellel kalasaba taga. Kuldset ja hõbedast, sinist ja roosat, mururohelist ja veinipunast ― oh mis kauneid lapsemeelseid värve selle karbi kaanel küll kõik oli!

"Milleks see ii-лus karp sul, Är-nii?"

"See pole mingi lihtkarp. See on minu humidor."

"Mis see humi…door tjahendab?"

"Tähendab karpi või muud topeltkaanega nõu, mille saab nii tihedasti kinni panna, et seal sees midagi ära ei kuiva; kõik püsib just täpselt niisama niiskena, nagu sinna pannes oli. Kust see karp, näe, tsaariaegsed Ъ-id ― tvjõrdõi znak’idki peal ― aga pärit on, ega ma teagi. Mul on tunne, et minu vanaisa hoidis selle sees tubakat. Tubakas peab ju ka parajalt niiske olema. Vanaisa oli kange piibumees."

"Aga sina ju ei ole piibu…mjees. Mis sinul seal kärpis sjees?"

Ärni hakkas naerma.

"Ei midagi, mis sulle meeldida võiks. Mul on seal ainult paar kübet kirbukakat."

"Kirbu-kakat…?! Nalja sina tjeed…"

"Ei tee üldse. Mina uurin seda kirbu mustust mikroskoobi all. Tahan teada, kas on batsillid sees."

Katja-Kadi tõmbas suurräti nurgad koomale ― ju hakkas tal jahe ―, aga kujutlus vanast targast mehest, kes läbi luupide kirbukakat uurib, ajas ta vägisi turtsuma.

"Mis sa itsitad omaette?"

"Mina mõtlen, et see vana mjees, kellega Katja elab või nii, o-on üks kirbukaka­uurimisemjees… Vaat mis vjälja tuleb."

* * *

Küla aga vaatas Pruusti luitundkollast maja halvakspanu ja salalusti seguga: häbielu elatakse seal ― vaat mis! Varsti seitsmekümnene vanamees koinib plikat! Mingit poolpätinnat. Alaealist. See peaaegust et nigu lapsevägistamine. See heidab tervele külale paha valgust. Kus küll korravalvurite silmad on?!

Leskproua Inge sõitis nende heki tagant mitmel korral läbi ja sülitas majast möödudes iga kord ― lirtsti! Ehkki endisele direktrissile sülitamine poleks nagu sobinud.