Читать книгу Minu Ameerika II - Epp Petrone - Страница 10

Ametlikult algab jõuluhooaeg Ameerikas novembri lõpus, päeval pärast tänupühi. Sel päeval hoiavad nõrganärvilised poodidest eemale, sest allahindlused on tohutud ja möllav ostjate mass meenutab Tallinna poodide „hulle päevi”.

Kogu järgmine kuu möödub suurte jõuluväljamüükide tähe all – need on eelkõige „osta kaks, saad kolmanda tasuta”-stiilis massilist ostmist soodustavad kampaaniad. Statistika kohaselt saavad poed keskmiselt veerandi kuni kolmandiku oma aastatuludest tänu jõuludele. Küllalt leidub pisipoode, kes jaanuarist oktoobrini on kahjumis ja siis kahe kuuga piisavalt kasumit teenivad, et oma eksistentsi õigustada.

Loomulikult on ameeriklased õhinal kaasa läinud interneti-ajastuga. Üha enam inimesi kasutab online-kaubamajade pakutavat võimalust teha endale netis kingituste soovilistid ja nende lingid siis suguvõsale laiali saata. Samamoodi kasvab rahva hulk, kes eelistab suure osa kinke osta ära netist ja need oma majaukseni tellida. USA rohelised on möönnud, et see on jõulutrendide hulgas ainus positiivne, sest säästab tuhandeid liitreid bensiini. Mis aga muusse puutub, siis pole keskkonnahoidjatel põhjust rõõmustada: enamik pakkepaberist visatakse hoobilt minema, kinkide koguhulk kasvab aastast aastasse ja suur osa kinke jääb kasutult seisma.

Veel jõululaupäevalgi on kaubamajades vonklemas järjekorrad. Sel õhtul midagi erilist ei toimu, välja arvatud toiduvalmistamine ja kraamimine; vaid väike osa peredest teeb traditsiooniliselt oma kingid lahti juba sel õhtul.

Enamikus kodudes toimub kingituste avamine – kogu kuu kulminatsioon! – aga jõulu esimesel pühal pärast hommikusööki. Esiteks teeb igaüks lahti enda suure dekoratiivsoki. Need ripuvad kamina kohal, täidetud teiste pereliikmete poolt kommide ja pisikinkidega. Pärast soki-eelmängu tulevad päris kingitused. Need kõrguvad kuuse kõrval suurte kuhjadena. Laialijagamine toimub kiirelt, ei mingeid salme ega laule. Traditsioonide kohaselt usutakse, et jõulumees sõidab öises taevas oma saani ja põtradega ühe katuse kohalt teise kohale ja toob kingitused korstna kaudu. Päkapikud Ameerika lastel ei käi ja üldse on neil mehikestel siinses jõulukultuuris üsna pisike osa, nad figureerivad vaid siin-seal multifilmides-raamatutes.

Pärastlõuna möödub suures osas teleri ees. Paljud meenutavad nostalgiliselt aega, kui oli vaid paarkümmend telekanalit ja sai iga aasta järjest vaadata samal kanalil samal kellaajal sama multikat. Nüüd on kanaleid üle paarisaja ja telerivaatamise traditsioone raske hoida.

Sama päeva õhtuks kogunevad suurpered ühe suguvõsa liikme juurde kokku (ja õnnelikud on need, kes suutnud autoummikutest hoiduda, sest samadel tundidel liigub ühest kohast teise pea terve Ameerika, kui juudid ja moslemid välja arvata). Menüü: küpsetatud sink ja kalkun, jõhvikaželee, magusad kartulid, vürtsikas kõrvitsakook. Viimase maitse meenutab piparkooke – jõulumaiust, mida Ameerikas küll teatakse ja poes valmiskujul müüakse, aga kodudes ise taignast ei küpsetata.