Читать книгу Minu Ameerika II - Epp Petrone - Страница 5

Kuna mu meiliaadressid on avalikult väljas internetis eestlaste reisifoorumites, siis saan ma keskmiselt iga kahe nädala tagant kirja mõnelt noorelt eestlaselt, kes loodab saada turistiviisa ja tulla Ameerikasse illegaalselt tööle.

Ma vastan neile kõigile ühtemoodi: „Siin riigis on palju huvitavat vaadata ja kogeda, aga milleks riskida eluaegse sissesõidukeeluga? Kui tahad proovida elu ja tööd välismaal, siis mine mõnda riiki, kes sind ametlikult ootab: Iirimaale, Inglismaale, Austraaliasse.”

Hästi on meeles ühe noormehe vastukiri: „Aga ma olen lapsest saadik tahtnud tulla seiklema just Ameerikasse, tuhande võimaluse maale! Mul on oma american dream, mida ma ei saa täita Iirimaal!”

Mäletan, kui kunagi lapsepõlves lugesin Charlie Chaplini elulugu. Kuidas noor ja vaene algaja komödiant Inglismaalt tundis endas tungi: „Et end teostada, tuleb mul jõuda Ameerikasse!”

Meeles on see hetk, kuidas ma istusin, Nõukogude Liidu lapsuke, lugesin raamatut ja katsusin millestki aru saada. „Miks Ameerika?” Hingasin koos noore Charlie’ga endasse seda reisi üle ookeani, mis tol ajal oli paras eluga riskimine ja oma eelmise elu täielik mahajätmine… Ja esimesi hetki laevalt maas, kui ümberringi rääkisid inimesed aktsendiga, mida vaene Charlie ei suutnud mõista.

Nii valgus siia inimesi. Üle maailma tuli kokku riskijulgete unistajate kiht.

„Sellest on imelik mõelda,” arutas üks mu mehe ameeriklasest sugulasi hiljuti. „Mu vanavanaisa lihtsalt tuli laevalt maha, kandis oma nime raamatusse ja oligi kõik! Ei mingit bürokraatiat! Astus aga tänavale ja kahe nädala pärast oli tal oma äri püsti pandud.”

Ameerika tähendas sel ajal võimalust alustada oma väikeste erafirmadega. Kiirelt arenev majandus mühas ja vajas uut tööjõudu. See oli kõigi võimaluste maa. Vanavanaisa oli juba kahe aasta pärast jõukas.

Nii läks kuni Suure Depressioonini 1930-ndatel. Siis läks vanavanaisa pankrotti ja pidi otsast peale alustama.

Ja teate. See, mis praegu siin riigis toimub, meenutab mulle üsna palju toonase majandusdepressiooni alguslaineid.

Las ma kirjeldan meie tuttavaid noori.

Rory õppis ülikoolis lingvistikat. Pärast ülikooli lõppu lootis ta saada korraliku ametikoha, aga ei õnnestunud. Kuude kaupa proovimine lõppes sellega, et ta võttis vastu internetist leitud pakkumise minna Hiinasse inglise keele õpetajaks – palk oli väike, aga lennupiletid tehti välja ja elukogemus missugune! See aasta, mis Rory Hiinas elas, ongi jäänud tema kolledžijärgse karjääri tipuks. Tagasi USA-sse tulles leidis ta end täpselt sama probleemi otsast. Nüüdseks on ta kolm aastat üritanud korralikku tööd leida, aga tavaliselt ei saa ta isegi vastuseid oma kohataotlustele. Reisida pole ta kodust kaugemale rohkem saanud ja elab jälle vanemate majas. Töökohaks on tal hetkel… jah, ma tean, see kõlab uskumatult. Sibivedaja. Täpsemalt siis reoveekäitluse jaama transpordiosakonna töötaja.

Patrick õppis samuti inglise keelt. Nüüd töötab ta kõrtsis ettekandjana.

Marc õppis merebioloogiat ja on nüüd Rory ametivend ehk samuti reoveekäitluse jaama töötaja. See pole kindlasti amet, mille üle ta uhke oleks või millest ta kolledžis unistanud oleks. Vahepeal proovis ta ka ettevõtlust, aga läks pankrotti. Suurte korporatsioonide haardes on tänapäeva Ameerika turul raske mõnda pisikest tühja ärinišši leida.

Ühelgi neist pole tervisekindlustust – see on siin riigis kallis lõbu ja miljonid elavad ilma selleta, lootes mitte haigeks jääda. Kõigil kolmel on aga kaelas õppelaen, mida nad peavad kuust kuusse maksma, sest ülikoolid on siin kallid – paljud keskklassi liikmed alustavad oma võsukesele kolledžifondi kogumist juba maimukese sündimisel. Õppelaenu võttes oli noormeestel loomulikult plaanis kohe pärast kooli lõppu hea töökoht leida ja laen lenneldes tagasi maksta. Nüüd on see tasapisi asendunud lootusega maksta laen väiksemaks, et vanemate käenduse abiga võtta uus laen ja minna õppima uut ala – kas teha õpetajaks õppimise aasta või alustada otsast peale, omandades näiteks juristihariduse. Advokaatidele paistab siin alati tööd jätkuvat.

Väike ääremärkus ka poiste vanemate ehk keskealiste keskklassi ameeriklaste kohta. Kõigil neil on pealtnäha särav elustiil, mille taga on suured eluaseme- ja tarbimislaenud. Nad on, nagu siin kombeks, enda viimase piirini laenanud – nii palju, kui pankadest antakse. Nende majad ja autod ei ole tegelikult nende omad ning nad ei suuda oma laste eest maksta ülikooli õppemakse ega tervisekindlustust.

Miks nii?

Kuhu on kadunud ameerika unelm? Miks on noortel ameeriklastel nii raske?

Justin (minu mees): „See on avalik saladus, et meie riik on majanduskriisis. Siis, kui minu vanemad üles kasvasid, 1950– 60-ndatel, oli siin ilmselt tõesti midagi paradiisi laadset. Igaüks leidis ka ilma kolledžihariduseta korraliku töökoha. Tervisekindlustus oli odavam ja majanduskorporatsioonid olid nõrgemad, oli võimalus alustada oma pisikeste äridega.”

John (Justini isa): „Kolledžiharidus Ameerikas on devalveerunud. Noored raiskavad tohutu raha õppemaksule ja hiljem selgub, et see haridus ei anna neile tööturul enam mitte midagi juurde ja nad lõpetavad töötutena. Keegi ei taha olla tisler või keevitaja, kuigi just neid ameteid on vaja – aga need täidetakse mehhiklaste ja idaeurooplaste poolt, samas kui meie oma lapsed on töötud, sest nad on lihtsalt „haritud”, aga mitte erialaga. Minu meelest on kolledžiharidus tänapäeva Ameerikas kõige rohkem ülehinnatud väärtus.”

Justin: „Ja tööjõudu on siin lihtsalt liiga palju! 1980-ndatel algas suur Ladina-Ameerika ja Ida-Euroopa immigrantide laine. USA tööturg sai ääreni täis. Samas tahavad inimesed siin palju kõrgemat palka kui paljudes muudes maailma maades. Nii viiaksegi firmad välismaale – järjest pannakse tehaseid kinni ja kolitakse neid üle Indiasse ja Hiinasse, kus palgad on väiksemad. Viimane trend on, et ka arvutispetsialistid jäävad ilma tööta, sest paljud IT-tööd on Aasiasse üle viidud.”

…Räägime seda juttu autos. Järsku paneb Justini isa raadio kõvemaks: „Mida, General Motors on saanud pankrotihoiatuse?!” Kuulame reporteri vahendusel, mismoodi USA üks suuremaid autotootjaid võib oma pillid kotti panna ja see tähendab 11 miljonit kaotatud töökohta…

Justini ema: „Aga mina ei ajaks kogu süüd riigi majanduse kaela. Ma arvan, et paljud ameerika noored on lihtsalt ära hellitatud! Kui meie põlvkonda kasvatati, olid meil üsna ranged kodud. Aga me ise ajasime oma lapsi kasvatades pendli teise äärde: liiga palju vabameelsust.”

Justin: „Jah, nii koolis õpetajatelt kui kodus vanematelt kuulsime ikka seda, kuidas tuleb leida enda tee ja isiklik unikaalne eneseväljendus. Nii läksidki paljud mu sõbrad õppima alasid nagu American studies või ajalugu või muusika, mõtlemata sellele, et hiljem tuleb endale sel alal ka palgatöö leida.”

Justini ema: „Just nimelt! Väga hea näide ärahellitatud põlvkonnast on minu sõbranna tütred. Üks õppis mittetulundus-ühingute mänedžmenti, teine aga korea keelt. Praegu on mõlemad töötud ja elavad vanemate kulul, ise on juba 30-ndates. M e i e omal ajal olime selles vanuses endale juba esimesed majad ostnud!”

„USA kui riik loodi ärilistel kaalutlustel,” armastab Justin vahel inimesi vaidlema ärgitada. „Siinne eliit ei tahtnud enam tasuda makse Inglismaale! Jah, iseseisvusdeklaratsioon on ilusate aadetega, aga põhiliseks võitlusajendiks sai maksutüli.”

Mina tegelikult ei nõustu sellega, et Ameerika alustalad algusestpealevaidrahalpõhinevad.Kunagikolisidsiiapuritaanid ja misjonärid, et luua siin uut ja paremat kristlikku maailma – võib vaielda nende väärtuste üle, aga kindlasti ei keerelnud need ainult raha ümber.

Nii või teisiti, aga praegune Ameerika on orienteeritud materiaalsetele väärtustele. Mul võttis siin umbes poolteist aastat, enne kui hakkasin sügavamalt tunnetama neid hoovusi: miks inimesed kodudes õhtusöögilaua taga nii palju rahast räägivad? Tasapisi hakkasin ka mina oma mehega sel teemal rääkides õhtuid veetma. Ja vastus on väga lihtne. Sa lihtsalt ei saa siin ilma rahata hakkama. Ameerika unelma majandus on turumajandus, kus kõige eest tuleb maksta. Lasteaiamaks on näiteks kümneid kordi kõrgem kui Eestis. Tervisekindlustus samuti, ja isegi kui sul on kindlustus, tuleb sul ikkagi iga kord ka arstile maksta. Et sõita ühest linnast teise, tuleb sul sildade ja teede peal tolli maksta. Isegi ajaloolise katedraali külastamise eest tuleb rahakott välja otsida.

Ja kogu keskklassi tähelepanu fookus on loomulikult eluasemel. Sellest, mismoodi ameeriklased armastavad maju, on kirjutatud põnevaid raamatuid stiilis „Seksuaalenergia sublimeerimine kinnisvaraotsingutesse”. Igal korralikul perel on oma maja, kus on toad ja külalistetoad, eesaed ja tagaaed, garaažid, olenevalt naabruskonnast ka bassein ja basseinimaja…

Mitte et eluasemelaenus ja tagaaias ja basseinis midagi otse paha oleks. Aga mul on kahju nendest, kes olude sunnil loobuvad oma unistustest.

Kõige värskem näide korralikuks kodanlaseks hakkamisest on meie sõbrad Dave ja Alli, kes kolledžis õppisid muusikat.

Veel aasta eest elas see boheemlik noorpaar omaette üürimajas Virginia osariigis, kus üritasid alustada muusikukarjääri, sest läheduses oli palju kontserdipaiku – ning lõpetasid pankrotis, sest nendesuguseid üritajaid oli sealkandis sadade kaupa. Mõnda aega töötas Dave ülikooli laboris, hoolitsedes katsehiirekeste eest, Alli aga elas vanemate kulul. Ei läinud kaua aega, kui meieni jõudsid uudised: mõlemad lähevad uuest sügisest edasi õppima. Juurat. Vanemad on otsustanud nende teist kõrgharidust spondeerida, et nad vaid korralikud ametid saaksid.

Ma tean, et pole mõtet kedagi süüdistada selles, et muusik Davidi asemel saab meil nüüd olema advokaat David. Elu on selline.

Ilmunud ajalehes Postimees, aprill 2006.