Читать книгу Minu Ameerika II - Epp Petrone - Страница 6

Viimasel ajal on juhtunud nii, et iga kord, kui ma teleri käima klõpsan, tuleb sealt midagi sellist, mis mu kiiresti midagi kartma paneb – terrorism, haigused, majanduskriis... USA meedia oskab väga hästi paranoiasid õhutada.

Nii olen oma vaimse tervise huvides üha enam hakanud uudistekanalitest hoiduma.

Mõni päev tagasi panin siiski teleri korra käima. NBC-s käis parasjagu debatt: nagu enamasti, inimesed reipalt karjumas. Teemaks see, mismoodi halloween’i kombestik – laste kostümeerimine – perverte ahvatleb. Millegipärast räägitakse siin uudistes alalõpmata lastepilastajatest ja ma ei saa aru, kas perverte ongi USA-s rohkem või hoitakse neid suurema tähelepanu all kui mujal.

Stuudios oli ka üks endine pervert („taastunud” ehk recovered), kes oli osanud oma vangistuse hästi ära kasutada: mees oli kirjutanud bestselleri lastepilastajate hingeelust. Tema väitis, et halloween’i õhtul ukse juurest ukse juurde käivad lapsukesed ei ole ohus, sest pilastaja ei tee tavaliselt oma tegusid spontaanselt, vaid plaanib pikalt ette ja läheneb lapsele tasapisi.

Teisel pool debatijoont aga põhjendasid New Jersey osariigi seadusandjad seda, miks nad on otsustanud keelata kõigil lapsepilastamise tõttu vangis istunutel sel õhtul uksi avada või ise tänavale minna: „Sest mõelge ise, nad võivad just sel õhtul välja valida oma objekti, kellele tulevikus lähenema hakata. Printsessikostüümi riietatud väikesed lapsed on neile nagu alkohoolikule suure valikuga baarileti näitamine,” kõlas nende argument.

Manitseti ka, et lapsi ei lastaks üksinda uste taha käima ning vanemad ikka kaasa jalutaksid ja neil selja taga seisaksid. Ning võõraste siseruumidesse ei maksaks minna ka siis, kui vanemad kaasas. Parem oleks käia „trick or treat?” šokolaadi norimas ainult kindlate tuttavate juures. Ja loomulikult loeti saates uuesti maha lastepilastajate infobaas – sealt netiküljelt saab vaadata, kas sinu naabruskonnas on perverte. (Kirjas on, muide, ka need 19-aastased poisid, kes 15-aastase neiuga maganud ja pärast tolle vanemate poolt kohtusse kaevatud.) Mõtlesin, et peaks äkki ka ise vaatama, kas meie kant ikka on nii turvaline, kui ma usun. Vaatasin oma väikest tütart ja mõtlesin: mis siis, kui...? Minuga koos tegid sedasama kindlasti sajad tuhanded teised teleri ees istuvad lapsevanemad.

Nõnda et – olen amerikaniseerunud. Kardan. Võõrahirm tundub olevat ameerikalikkuse üks olulisi koostisosi. Võib-olla siin ei saagi ilma, sest tõepoolest: inimesed, kes siin elavad, on nii erineva taustaga. Ja ehk vastab tõele ka teooria, et siia maale on viimase viiesaja aasta jooksul kokku kolinud inimkonna kõige kentsakamad ja aktiivsemad tegelased, sestap muliseb ja käärib siin katlas kokku igasuguseid nähtusi. Mõned neist head, teised kardetavad.

Mäletan, kuidas me omal ajal marti ja kadrit jooksime, mööda alevit ringi silkasime, loomulikult ilma ema-isata, mõistagi ka võõraste uste taga. Toona ei tulnud pähegi, et meiega võiks midagi juhtuda... Huvitav, kas ka Eesti on amerikaniseerunud, kas süütuse aeg on praeguseks läbi? Palju on neid lapsevanemaid, kes lugesid äsjast Õhtulehe kaanelugu lasteahistajatest ning ikkagi lubavad oma lapsed tänavale mardisandiks ja kadrisandiks?

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, november 2005.