Читать книгу Minu Ameerika II - Epp Petrone - Страница 7

Praegu, kui neid ridu kirjutan, on üle kogu USA valitsemas „toidukooma”. Paar päeva tagasi toimunud tänupühi märgistab umbes 45 miljonit söögilaudadel lõpetanud kalkunit ja umbes 160 miljonit sööjate poolt juurde võetud kilo.

Lisaks on novembrikuu neljas neljapäev nimetatud siin riigis „aasta kõige hullema liiklusega nädalavahetuseks”. Sest Ameerika asunike kunagine idee – süüa sel õhtul pereringis – on endiselt väga au sees. Suurperekonnad kogunevad: lennujaamad, raudteejaamad ja kiirteed on pungil kusagilt kusagile liikuvaid inimesi.

Üks hetk selle aasta tänupühade-eelsest pärastlõunast sööbis mulle väga sümboolsena mällu. Me olime üritanud „liiklust üle kavaldada”: olime kodust lahkunud juba kolmapäeva keskpäeval – sest kõige hullem aeg olevat liikumiseks kolmapäeva õhtul ja neljapäeva hommikul. Ikkagi olime istunud liikluses kinni ja tavapärase tunni asemel veninud kolm tundi oma tuttavat marsruuti pidi Justini vanemate kodu poole...

Hakkas pimenema, kui jõudsime sinna kohta, kus pidime ühe kiirtee pealt alla sõitma, et teisega ühineda. Ja järsku nägi mu silm korraga tuhandeid autosid: ühe kiirtee peal nad venisid, teise peal lausa seisid. Selles tulede meres keset laia hämarat mitmetasandilist asfalti oli oma ilu, aga veel rohkem oli selles ängistust ja õudu.

Kauem Ameerikas elanud inimesed on niisuguste suurejooneliste ummikupiltidega muidugi harjunud. Nagu nad on ka harjunud istuma rahulikult oma autodes ja venima. Tean paari, kes tutvuski ummikus kõrvuti autodes, nüüd on nad abielus. Autoakna allalaskmisest ja jututama hakkamisest enam levinud on küll stoiline kannatamine oma masinas: tänupühade ajal on raadiotes isegi spetsiaalseid ummiku-saated ja igal ajal on levinud audioraamatute autos hoidmine: kui läheb igavaks, siis saab CD pealt kriminulli kuulata.

Ummikud pole sugugi ainult tänupühade fenomen. Pikkade nädalavahetuste pidustusi, mis sunnivad rahva maanteede peale täpselt ühel ajal – neid jätkub aasta peale veel. Miks see rahvas just ühel ajal sõidab, võiks sinisilmselt küsida. Miks iga-üks peab oma sugulasi külastama just konkreetsetel nädalavahetustel? See viib meid teemani „ameeriklaste puhkuse pikkus”. USA-s on puhkuse pikkus määratud seaduse asemel vaid töölepinguga ja reeglina on puhkus nii pisike, et sellest ei piisa – sellest ka paaniline liikumine pikkadel nädalavahetustel. Tavaline on see, et oma esimesel tööaastal saab ameeriklane puhata viis tööpäeva ning edaspidi lisab tööandja igal aastal veel ühe päeva. Nii oli mullu tavalise täiskasvanud töötava ameeriklase keskmine puhkus 12 päeva aastas. Võrdluseks: keskmine itaallane puhkab aastas 42, prantslane 37, sakslane 35, majandusraskustes brasiillane 34, töönarkomaanina tuntud jaapanlane 25 päeva...

Lõppu sobib veel üks statistika. Hiljuti võrreldi aega, mis keskmine ameeriklane veedab autoroolis, ja seda aega, mis ta veedab puhkusel. Selgub, et autos istumisele kulub ameeriklasel aastas viis korda rohkem aega kui puhkusele.

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, november 2006.