Читать книгу Minu Ameerika II - Epp Petrone - Страница 4

Unenägudes olen ma seal tagasi. Waldbaumsis poola vorstikesi ostmas või maa all A-liinilt L-liinile ruttamas, ümberringi musta riietatud newyorklased, kõik täis hoogu, samuti kusagile kiirustamas. Ja kusagilt kostab kellegi muusika või kerjuse kõnelaul. Ilma eluheidikuteta metroojaam poleks see õige.

Kui unedest ärkan, olen siin, tagasi Eestis. Kui kauaks, kes seda teab! Kes oleks võinud teada, et ma Ameerikasse elama lähen. Unistada, seda küll. Unistasin siis, kui olin 16 ja kandideerisin – edutult – vahetusõpilaseks. Ameerika oli mu jaoks sel ajal kummaline segu MTV videotest, onu Tomi onnikesest, James Bondi filmidest, kirjasõprade ümbrikute välismaa lõhnast... Et Ameerikas on leivad pakitud kilekottidesse ja taskurätid tehakse paberist – seda ei osanud ma toona ilmselt ettegi kujutada.

Nüüd on Eesti leivad ja taskurätikud samasugused. Mis aga Ameerikasse puutub, siis on klantspildi läikiv koorik mu eest kadunud. Kolm aastat elasin ma seal. ühe 16-aastase tüdruku unistus läks täide siis, kui ma peaaegu enam ei mäletanudki seda unistust. Ajal, kui ma kohtusin Soomes ühel koolitusel oma tulevase abikaasaga, ameeriklase Justiniga, suhtusin USA-sse kriitiliselt-küüniliselt.

Tasapisi olen õppinud seda maad ja inimesi armastama. Kas see on tingimusteta armastus? Minu tingimuseks olgu see, et ma võin oma kogetut kirja panna.

See raamat siin on järg mu esimesele päevikukatkete-artiklite kogumile „Minu Ameerika 1”. Kas tuleb kunagi ka „Minu Ameerika 3”? Ma arvan, et tuleb.

Epp Petrone

Sügis 2007, Tartu