Читать книгу Laanekuru saaga - Erik Tohvri - Страница 10

Tüdruk oli kõike toimunut seni jälginud vaikides ja ainult kooliplikalikult pihku surutud pöial tõendas, et ta kõigest hingest püüdis auto liikumisele kaasa aidata.

Midagi polnud teha. Masin jäi seisma.

„Kas ma saan kuidagi aidata?“ küsis ta nüüd ja sisimas mõtles õudusega, et äkki tuleb ka temal poole sääreni porisesse vette ronida.

„Esialgu mitte – niikuinii istume siin hommikuni.“ Noormehe vastus oli tujutu, sest tõepoolest ei paistnud omal jõul siit mülkast väljaronimine reaalsena. Ta kääris püksisääred üles ja kahlas läbi vee lepikusse, valgustades taskulambiga teed.

Kogunud tubli sületäie lepakaikaid, tiris Peeter need komistades ja põõsastesse takerdudes masina juurde. Paljad jalad vajusid vastikult porisse, sogase vee loksumine säärte ümber oli kõike muud kui meeldiv. Tükk tööd nõudis, et neid kaikaid kuidagimoodi rataste alla toppida. Porine vesi pritsis näole, auto küljed määrisid riideid ...

Nii, lõpuks oli midagi siiski ära tehtud. Mootor käivitus ja sisemise värinaga vabastas Peeter siduri. Masin nõksatas – ja jäi paigale. Veel kord proovis noormees ja tagajärg polnud parem – porised rattad libisesid samuti ka lepakaigastel.

„Kas oskate autot juhtida?“ pöördus Peeter äkki tütarlapse poole. Eitav pearaputus – tüdruk polnud kunagi arvanud, et seda võiks vaja minna, ja tema osa autosõitudes oli piirdunud ainult kõrvalistuja omaga.

„Mis me siis teeme – auto alla sobite te veel vähem.“ Need sõnad olid öeldud väikese üleolekuga ja tüdruk tundis end süüdlasena. Miks ta küll polnud seni autoasjanduse vastu huvi tundnud?!

Peeter kahlas jälle läbi vee, tuues seekord suure sületäie peenemaid oksi. Vihaselt tampis ta need rataste alla. Uuesti käivitus mootor ja nõksatas auto. Kõik kordus otsast peale – masin nagu tahtis liikuma hakata, ent siis kostis tagantpoolt jälle tuttavat solinat ja paigal pöörlev ratas pritsis pori ja vett laiali.

„Ei saa!“ öeldi peaaegu vihaga, peaaegu käratavalt – ja juhti pingsalt jälginud tüdruk tõmbus vaistlikult koomale.

„Istuge siia!“ See oli käsk. Kohkunult vaatas tütarlaps noormehe poole ja kuuletus. Peeter ronis jälle välja, seletades rooli taha asunud tüdrukule: „Vajutage sellele pedaalile – ei, mitte sinna, vaid sellele.“ Ta võttis tüdruku jala ja pani sidurile. „Nii – tugevamini!“ Pingutades vajutas tütarlaps pedaali põhjani. „Nüüd, kui ma hüüan, laske pedaal lahti – pikkamisi, siis hakkab mootor vedama!“ Ta lülitas üle tüdruku kummardudes käigu sisse ja astus vette tagasi. Kabiini jäi ainult kramplikult rooliratast hoidev tüdruk, kes kogu keharaskusega toetus siduripedaalile. Töötav võimas mootor pani auto kergelt vabisema ja tütarlaps tunnetas jõudu, mis oli antud tema kätesse. Ta kartis ja siiski tundis kergendust, et sai aidata. Kui ainult hästi läheks!

„Laske minna!“ kostis hüüe tagantpoolt. Pedaali vabastamisel auto nõksatas – ja samal hetkel mootor vaikis. Tüdruk ehmus. Juba tuligi noormees: „Mitte nii äkki, rohkem pikkamööda!“ Etteheiteid kartnud tütarlaps nägi kergendusega, et mootor jällegi käivitati. Nüüd püüab ta teha kõik nagu vaja, peaks ainult õnnestuma!

Jällegi kostis hüüe ning nüüd mootor enam ei vaikinud. Masin nõksatas, nihkus mõne sentimeetri võrra ja jäi jälle paigale.

Suure vaevaga oli Peeter suutnud pöörlevale rattale oksi alla toppida ja just siis, kui masin juba pisut-pisut liikus, hakkas paigal pöörlema teine ratas.

Väsinu, porisena, ratta poolt üles pritsitud mudast pimestatuna kahlas Peeter ümber auto. Jälle oksad, pori, neetult palju pori kõikjal – kätel, näol, riietel ... Liiv krigises hammaste all, mööda kuumavat selga nõrgusid alla krae vahele sattunud veepiisad. Ja siiski – pärast mitmeid katseid auto lõpuks liikus, liikus tollhaaval edasi kindla maa poole. Olles kõige pehmemast august välja rabelnud, leidsid rattad pisut kõvema põhja. Peeter hüppas astmelauale ja hüüdis innukalt: „Läheb, läheb!“ Tüdruk hingas kergendatult. Auto liikuma hakates oli ta kohkunud – mis nüüd teha? – ja juhi õigel ajal ilmumine vabastas ta hirmust.

Astmelaual seistes roolis Peeter autot. Tee tõusis pikkamööda, loigud ning pori jäid seljataha ja rõõmsana peatas noormees masina. Ta oli lausa ülemeelik ja, tahtes tüdrukule öelda midagi head, sirutas käe: „Aitäh abi eest. Välja saime!“ Alles tütarlapse kätt puudutades taipas Peeter, et oli üleni porine, ja käsi, mis hoidis kaaslase oma, polnud parem.

„Andke andeks, nüüd ma määrisin teid ära.“

Eitavast pearaputusest hoolimata ulatati tüdrukule istme alt puhas kalts. Maanteekraavis sulisev vesi tundus puhtana ning loputanud käed ja näo, asus Peeter jälle rooli taha.

„Näete nüüd, milline jõud on kollektiivis – üksi poleks ma sealt porist välja saanud.“ Noormees tundis end pärast pesemist päris reipalt.

„Kollektiivis ...“ kordas tüdruk mõtlikult. Ta vaatas otse. ette ja pead pööramata lisas hetke pärast vaikselt, rohkem nagu iseendale: „... aga mina – jooksin ära ... kartsin musta tööd.“

Peeter vaatas valvsalt kõrvale. Oli see jällegi trots ja enesehaletsus? Ei, seekord tundus öeldu siirana. Kas tõesti hakkas tüdruk oma teguviisi nägema teises valguses, kas polnud tema toonis tunda irooniat – iseenese vastu?