Читать книгу Laanekuru saaga - Erik Tohvri - Страница 8

Kauge välgusähvatuse kuma valgustas kiiresti edasiliikuvat terashalli kaubatõlda. Hetkelises valguses näisid kaks juhikabiinis istuvat inimkogu tardunutena ja tõepoolest vaikisid nad juha pikemat aega. Kõrvale vaatamata silmitses rooli hoidev noormees vastutormavat teelinti, tütarlapse pilk aga eksles siia-sinna, püüdes laternate valgusvihus möödalibisevate kivide ja teemärkide hulgas asjatult leida pidepunkti. Peaaegu korraga märkasid nad risti teel asetsevat tõkkepuud. Autojuht vähendas kiirust. Tütarlaps jõudis vaevu läbi lugeda käskiva noole juurde kinnitatud plakati: „Tee remont. Ümbersõit“ ning autohiiglane pöördus raskelt kõikudes teetammilt alla, kitsale maanteele.

Uue magistraali rajamisega tähtsuse kaotanud tee oli korrastamata, pervedelt sirutuvad arvukad lepaoksad kammisid lakkamatult auto külgi. Laternate heledas valguses näisid nad autole vastuhõljuvate tohutute lindudena ja tüdruk tõmbus vaistlikult tagasi iga tuuleklaasi riivava oksa eest.

Lepik lõppes ja eespool helendasid suured kivihooned. Kolhoosi sõravägi oli kunagise mõisaõue porile trampinud ja Peeter püüdis ristlevates autojälgedes valida tahedamat teed.

Siis tuli paarsada meetrit munakividega sillutatud pärnaalleed ja järsk kurv ümber raudkividest küüni nurga.

Mõisasüda jäi seljataha, paremalt ja vasakult libisesid mööda rukkihakid. Kitsas ussina looklev tee lähenes vanale talutarele ja pööras siis peaaegu aidanurka riivates künkast alla. Laskumine oli järsk, vastu hoovas udu ja Peeter pidurdas. Masin liikus jalakäija kiirusega, pöördus veidi paremale ja peatus.

Sild. Uhke sild, oleks öelnud möödunud sajandi talumees, praegu aga meenutas see rohkem varemeid kui silda. Laternad valgustasid murdunud käsipuud, ajahambast mustendama löönud põikrontidele olid pikuti peale löödud uued porijälgedega kaetud lauad.

Kuus tonni koormat, masin ise, mõtles Peeter. Kas suudab see iganenud sillalogu seda kanda? „Ei, peab enne vaatama,“ vastas ta tüdruku küsivale pilgule. Kobanud pimedas taskulambi, hüppas noormees välja ja sammus sillale. Tüdruk nägi ainult lambi kaugenevat valgusesõõri. Mootor oli vaikinud, avatuks jäänud uksest paiskus autokabiini lõhnu ja hääli. Jõe poolt kostis veevulinat kividel, tuhandehäälselt siristasid rohutirtsud. Külas laulis üksik kukk ja just nagu vastuseks sellele kõlas kaugusest kõuekõmin. Oli tõusnud nõrk tuul.

Peeter ei pannud ümbrust tähele, teda huvitas ainult sild. Juba põlluvahelisel kitsal teel oli talle hinge pugenud kahtlus: kas ta porisel mõisaõuel polnud pööranud valele teele? Põdur sild suurendas kahtlust veelgi. Tagasi pöörata? Manööverdamisele on meeletus mõteldagi – jõeäärne pehme niit ei kanna masinat. Tagasikäiguga sellest künkast pimedas üles ei roni, selleks on vaja hoogu ...

Nagu lõksus! Tusaselt tonksas Peeter jalaga murdunud käsipuud.

Häda ei anna häbeneda – peab küsima! Pisut kõhelnud, sammus ta teeäärse talutare poole. Magusast unest äratatud karjakrants valas kogu oma viha haukumisse, kareldes keti otsas kui pöörane. Esimese koputuse peale jäi tares kõik vaikseks, ainult krants sai uut hoogu. Peeter põrutas kõvemini ja sellel oli edu. Kardin liikus. Akna taha ilmus habetunud nägu.

„Kesse mädand seal lõhub?“

„Andke andeks – tee sai otsa.“ Peeter püüdis liiga ägedat koputust naljaga vabandada.

Aken avati ja habemik päris:

„Kussa siis menna tahad?“

„Tartusse – suur tee on kinni!“ Peetrile meeldis matkida vanamehe kodust tooni.

„Kinni neh, aga sõit käib ju Vanalepa kaudu. Sa käänasid Perandult valekätt – oleks pidand otse laskma!“

Kahtlus osutus tõeks. Peeter sülitas.

Ätil oli uni kadunud ja ta küsis Peetrilt suitsu.

„Aga see tee? Kas siit ei saa?“ Noormees osutas suitsupakiga silla poole.

„Einoh, miks ei saa! Meite pool ühe otsaga teed polegi mette!“ naeris vanamees hääletut naeru. „Lase aga otse edasi, kuni suurele teele välja!“

„Aga kas see sillanäru masinat kannab?“ ei saanud Peeter rahu.

„Ei seiemaani põle vist läbi veel ükski kukkund, viljaveo ajaks kobisid kah veel teist,“ sügas vana kõrvatagust.

Peeter tänas ja läks. Kolhoositaadi jutt ei suutnud tema kahtlusi hajutada ja jõe äärde tagasi jõudes laskus ta silla alla. Taskulambi valgusevihku ilmusid alalisest niiskusest rohetama löönud talapalgid. Rusikaga koputamisel kõmises palk õõnsalt. Käsi leidis taskust noa – vajutamisel kadus pool selle tera rohekasse pinda. „Võrdlemisi pehme,“ nentis Peeter endamisi. Veel hetke mõelnud, pöördus ta otsustavalt tagasi.

„Kas saab üle?“ Noormehe kauasest äraolekust oli tüdruk rahutuks muutunud.

„Nähtavasti pole teist võimalust – peab saama!“ püüdis Peeter muretult vastata. „Aga teid palun mulle jalgsi järele tulla.“ Tüdruku küsivat pilku nähes selgitas ta: „Saate aru – iga liigne gramm on kurjast.“

Tüdruk ronis sõnatult välja. Öö niiskus tundus jahedana ja kastese rohu puudutus vastu sääri kutsus esile külmavärinad. Lõdisedes peitis ta käed mantlivarrukaisse.

Mootor käivitus ja pikkamööda hakkas auto liikuma, lähenedes põdurale sillale. Ja alles nüüd, nähes, et juht oli jätnud omapoolse kabiiniukse avatuks, taipas tüdruk, miks teda maha jäeti. Risk oli nähtavasti liiga suur ja tütarlast valdas äkki hirm. „Ärge minge!“ Pimedas komistades jooksis ta autole järele. Ent mootorimürin mattis ta hääle ning auto roomas juba sillale. Tüdruk toetus tõkkepostile, jälgides hinge kinni pidades üksisilmi, kuidas auto aeglaselt edasi liikus. Nüüd toetus kindlale maale vaid järelvankri viimane rattapaar, veel meeter – ja sild pidi kandma kogu automürakat. Võpatades kuulis tüdruk, kuidas silla sisemuses midagi tumedalt raksatas, kuid auto jätkas kindlalt oma teekonda. Enam polnud palju jäänud sõita. Veel kümme – viis – kaks meetrit! Tüdruk tundis, kuidas hirm temas andis maad vaimustusele.

Mootori hääl kõrgenes, auto ronis sillalt kindlale maale ja peatus.

„Vastu pidas!“ Peeter jäi hetkeks rahuldunult istuma, süütas sigareti ja tõmbas mõne sõõmu.

Aga kui ei oleks pidanud? valdas teda tagantjärele hirm ja kujutluses viirastus murdunud sillatalade vahele liigendnoana kokkusurutud masin. „Rumalus oli riskeerida – poisikesetemp!“ sõitles Peeter ennast. Hea ikka, et hästi läks!

Aga kuhu jäi tüdruk? Pime, sillal on käsipuu murdunud ... Ta hüppas kabiinist välja, haaras taskulambi ja ruttas tagasi. Pilvedelt peegelduv välgukuma valgustas jällegi heledalt kogu ümbrust. Nagu nõiaväel kerkisid silme ette eemal tumeda müürina seisev metsatukk, jõeäärne niit üksikute lepapõõsastega ja heledama laiguna sillal käsipuule toetuv tüdruk.

Peeter astus sillale. Tütarlaps oli kummardunud käsipuu kohale ja vaatas üksisilmi alla vee poole, nagu tahaks ta mustavast pimedusest leida vastust teda vaevavatele küsimustele.

„Noh, võime jälle edasi sõita,“ sõnas noormees vaikselt.

Kõuekõmin muutus ähvardavaks – lähenes augustiöö äike.