Читать книгу Laanekuru saaga - Erik Tohvri - Страница 9

See oli lausa paduvihm. Välgusähvatused muutusid järjest heledamaks ja mootorimüra ei suutnud enam summutada äikeseraksatusi. Vett voolas ojadena üle tuuleklaasi, edasi-tagasi tantsivad ruudupühkijad püüdsid tagajärjetult vaatevälja avardada.

Autole vastutormavate piiskade möllus eraldusid ainult laternate valgusevihud. Nähtavus muutus halvaks ja Peeter peatas masina. „Ootame pisut – las suurem sabin läheb mööda,“ ütles ta ja lülitas süüte välja. Mootori seiskumisel tekkinud vaikuses said kuuldavaks uued helid – vihm trummeldas kabiini katusel, tuulekeerised paiskasid vett klaasidele. Kõuekõmin kord lähenes, kord jälle kaugenes. Siis sähvatas välk lausa pimestavalt ja samas järgnes raksatus, mis oli tugevam kõikidest eelmistest. Tüdruk ehmus ja nihkus kaitset otsides Peetrile lähemale. „Jaa, see oli ligidal.“ Peeter püüdis tüdruku hirmu hajutada, rääkides rahulikult ja tavalise häälega. Kaaslane ei vastanud. Pead pööramata vaatas ta aknast välja, kartlikult oodates järgmist sähvatust. Ta oli nihkunud üsna lähedale ja peaaegu toetus noormehele, võpatades iga välgulöögi puhul. Tahtmatult pidi Peeter teda mõttes võrdlema hirmunud lapsega.

„Ärge kartke, meie pihta ta ei löö, tal on tähtsamatki teha!“ Hoolimata püüdest näida lõbus, ei suutnud temagi hääles maha suruda väikest alatooni. Mitte et ta oleks kartnud – ei, see oli midagi muud. Loodusjõudude keerises tundub inimene endale vahel väikesena.

„Kas te pole varem öist äikest näinud?“ Tüdruk raputas tummana pead. Muidugi, öist äikest oli ta näinud, aga linnas on see midagi muud ... Võid süüdata elektri, ümberringi on majad ja inimesed ...

Niisama järsku, kui vihm algas, see ka lõppes. Taevast langes vaid üksikuid hilinenud piisku ja vihma trummeldamisele järgnenud vaikus mõjus hämmastava kontrastina. Kõik, mis oli olnud mõned minutid tagasi, tundus nagu unenäona ja ainult üksikud kauged sähvatused ning nõrk kõuekõmin meenutasid möödunut.

„Tühjaks sadas,“ nentis Peeter optimistlikult.

Nüüd ärkas ka tüdruk nagu mingist lummusest. Taibanud, et istub noormehele väga lähedal, tõmbus ta häbenedes eemale ja üle hulga aja tuli temalt esimene lause: „... Ma tõesti kartsin ... See oli alles äike!“

Tuttavlikult käivitus mootor ja liikuma hakanud ruudupühkijad lükkasid klaasilt minema viimased piisad. Laternate süütamisel avanes Peetrile aga hoopis teistsugune pilt – savisele teepinnale olid jäänud suured loigud, kõikjal nirises üle tee ojakesi. Mõnikümmend minutit sadanud vihm oli niigi kehva teekatte läbi leotanud. Raskelt liikus masin paigast ja Peeter tundis kohkudes, et gaasile vajutamisel liikumine ei kiirene – tähendab, rattad libisevad!

Neetud mülgas ja tont teab, mis küll eespool tuleb! kirus Peeter mõttes ja ometi leidis aega vilksamisi kõrvale vaadata. Ka tüdruk jälgis pingsalt laternate valgusesse kerkivaid poriloike. Ta istus sirgelt, nagu tahtes oma hoiakuga kergendada auto liikumist.

Tee kulges läbi võsastunud karjamaa. Siia, lepiku vahele, olid kogunenud eriti suured veeloigud. Juba varem pehme pinnas, mida tihe lepistik tuule ja päikese eest varjas, oli muutunud vihma tõttu lausporiks.

Peetri laubalt nõrgus higi. Ainult pisut rohkem kiirust! anus ta mõttes, kuid samas tundis kiiruse vähenemist. Esimene käik! Mootor undas – ja hoolimata juhi pingutustest jäi suur terashall masin seisma.

„Kurat!“ See oli kõik, mis Peeter ütles. Kabiiniukse avamisel loksus astmelaua all vesi – paduvihm oli üle ujutanud kogu madala lepiku.