Читать книгу Laanekuru saaga - Erik Tohvri - Страница 7

Suur X pilgutas lõbusalt oma refleksklaasidest silmi– tähelepanu, autojuht, lähened ristteele!

Kurvi tagant ilmus nähtavale harali kätega hernehirmutist meenutav teenäitaja, kaugelt paistsid autotuledes valgete tõkkepostide read. Ja seal eraldus pimedusest veel üks kogu – ristteel seisis heledas mantlis naine, olles aegsasti tõstnud peatamise märgiks käe.

„Öine reisija.“ Peeter tundis head meelt. Pikal sõidul, veel enam öösel, on kaaslane alati teretulnud.

Auto peatus täpselt ristteel. Heledatest tuledest pimestatuna astus naine ebakindlalt lähemale.

„Kas sõidate Tartusse?“ Küsija, hääle järgi aastat kakskümmend tütarlaps (aga tont neid naisi teab!), seisis pimedas auto kõrval. Küsimuses tundus kartust – äkki öeldakse, et ei sõida?

„Isegi Tartu taha,“ püüdis Peeter uljalt vastata, rõõmustades, et tütarlaps nii kaugele sõidab.

„Kas te saate mind kaasa võtta?“ kõlas juba lootusrikkamalt ja tüdruk piilus vargsi Peetrist mööda, et näha, kas kabiinis on peale juhi sõitjaid.

„Palun – sealtpoolt!“ kummardus Peeter avama teist ust. Tüdruk jooksis kiiresti ümber auto ja juba kabiini ronides seletas: „Teate, ma kartsin hirmsasti, et peangi siia ristteele ööseks jääma – sinnapoole ei sõitnud ühtegi autot!“

Väheldane kohver mahutati põrandale ja tüdruk nõjatus seljatoele.

„Nii hilja peale jäädes ... võib sedagi juhtuda.“ Auto hakkas liikuma ja mootorimürin summutas lause. Tüdruk ei kuulnud ja Peeter kordas, seekord küsivalt: „Kuidas te siis nii hiljaks jäite oma sõiduga?“

„Oi, ma sõitsin juba päeval välja, aga midagi juhtus autoga ja seisime terve õhtupooliku kõrvalises kohas ... Ma pidin jõudma siin bussile, aga näete ise ...“

„Kust kohast te siis tulete – niisuguste seiklustega?“

Pärast paaritunnilist vaikimist tundis Peeter lausa vajadust vestluse järele.

Tüdruk ei vastanud kohe. Üksik vastusõitev auto lähenes täistuledega ja noormehel, keda hele valgus pimestas, jäi kaasasõitja kõhklus märkamata. Alles siis, kui ta korduvalt tulesid vilgutades oli taltsutanud tõrksa vastusõitja prožektorid ja viimane möödus, vaatas noormees vastust oodates kõrvale.

Tüdruk oli vargsi silmitsenud autojuhti ja lõi pisut kohmetades pilgu maha.

„Ma tulen Kundast.“ Vastus oli lühike.

„Kundast?“ Sellest põhjaranniku suurehitusest oli Peeter palju kuulnud ja lugenud.

„Kuidas seal nüüd on? Kas saavad tähtajaks valmis?“

„Võib olla, et saavad, ei tea.“ Vastus oli tõrjuv ja Peeter vaatas imestades kõrvale. Tüdruku pilk oli suunatud otse ette. „Lugege ajalehtedest, seal kirjutatakse sellest iga päev!“

See oli üllatav. Ilmselt ei tahtnud tüdruk sel teemal rääkida.

„Kummaline, ise olete Kundast ja ei tea.“ Peeter oli pisut solvunud ega varjanud seda. „Või – ei taha te teada?“

See oli väljakutse. Tüdruk heitis pea selga ning vastas küsija tooni matkides: „Mind see ei huvita. Ja üldse, võtke teadmiseks – ma pole Kundast, vaid Tartust.“

Rünnak oli tagasi löödud ja Peetri hinge jäi kripeldama jonn: kujutleda, et inimene, noor inimene elab tänapäeval kinnisilmi! Või teeskleb ta põikpäist ega taha seda tunnistada?

Noormees piidles silmanurgast reisikaaslast. See istus tardununa endises asendis ja Peeter nägi tumedal aknafoonil ainult tüdruku profiili. Tulede ähmasest vastuhelgist piisas, et nentida: tüdruk on meeldiv – võib olla, et isegi ilus. See aga lõi ka kohe eelarvamuse: ilus, tähendab – pirtsakas, hellitatud ...

Miks ta küll säärane põikpea on? ei saanud Peeter rahu. Päästa inimene hädast ja tänu asemel ta peaaegu solvab sind!

Vaikides sõideti mitu kilomeetrit. Tee kulges põldude vahel ja udu oli nagu kaitset otsides eemale põõsastesse taandunud. Äkki tõusis auto eest peaaegu tuuleklaasi riivates lendu mingi tuvisuurune lind. Tüdruk võpatas ja küsis pooltahtmatult:

„Mis see oli?“

„Ainult lind.“ Peeter tundis tüdruku ehmumist nähes pisut kahjurõõmu. „Öösiti istuvad nad teel selleks, et nõrganärvilisi sõitjaid hirmutada.“

Tüdruk talus pilke rahulikult ja Peeter pisut kahetses öeldut – sõidukaaslane polnudki vist nii pirtsakas, kui esialgu näis. Seda enam hakkas noormeest huvitama, miks tütarlaps oli suurehitusest rääkinud nii üleolevalt, isegi põlglikult.

„Kas te töötasite Kundas?“ asus ta otserünnakule.

„Kundas? ... Töötasin – see tähendab ... ainult koolivaheajal ...“ põikles tüdruk.

„Niisiis – üliõpilane? Aga teised on ju veel seal?“ Peetrile meenus õelt saadud kiri: tööd on mehemoodi, jääme augusti lõpuni. Võib-olla on see tüdruk isegi Helgi kursusekaaslane?

„Teised, aga mitte kõik. Ja mulle igatahes aitas!“ Tüdruku hääles oli ägedust ja trotsi. „Muidugi, ka teie võite mind naerda: ei pidanud vastu, jooksis ära! Aga ütelge, kui te nii tark olete,“ muutus toon nutuseks, „milleks pean ma päevad otsa, terve suve kaevama maad, sõtkuma betooni, kandma laudu ja ... kive ja ... Ma tahan arstiks saada, mitte ... mustatööliseks!“ Tütarlaps ei pidanud enam vastu ja puhkes nutma, kattes näo kätega.

See oli ootamatu. Tüdruku pisarad mõjusid ängistavaina ja Peeter ei osanud äkki midagi teha. Olukord oli küllaltki keeruline. Ühelt poolt: tüdruku suhtumine lihtsasse töösse, sõna „mustatööline“ – see oli võõrastav. Muidugi, ärrituses öeldakse vahel rohkem kui mõeldakse. Teiselt poolt: tüdrukut vaevas nähtavasti veel midagi – võib-olla oli tal siiski pisut kahju ära joosta. Seda tunnistasid ta äge reageerimine ja nutt. Küllap peitus siin ka tubli portsjon egoismi ja enesehaletsust. Aga kui inimene on jäänud üksi, võtab ta enamasti alati kaitseseisundi ja püüab ennast õigustada. Raske on sellisel juhul talle läheneda, seda Peeter mõistis. Pühendades kogu tähelepanu autojuhtimisele, lasi ta tüdrukul rahuneda.

Mootor mürises. Üksteise järel vaheldusid numbrid spidomeetril ja kui Peeter oli juba kaotanud lootuse, et tema teekaaslasest saab vestluskaaslane, pöördus tüdruk tema poole:

„Öelge, kas te armastate oma tööd?“

Küsimus oli ootamatu nii oma sisult kui ka hääletoonilt. Selles tundus kahetsust ja tahet alustada vestlust.

Peeter oli hämmeldunud. Selliseid küsimusi võisid tema arvates esitada ajalehemehed, reporterid, aga miks seda küsis juhuslik öine kaaslane? Kas te armastate oma tööd – selles tundus nagu liigselt paatost ja Peeter polnud endale sellist küsimust kunagi esitanud. Küsimusele „Kas meeldib?“ oleks ta kõhklematult vastanud – jah, „Kas huvitab?“ – samuti. Kas aga see ongi armastus töö vastu – siin ei osanud ta vastust leida.

Niikaua kui Peeter mäletas, oli ta põdenud nõrkust autode vastu ja juba kaheksateistaastaselt asus tööle autojuhina; autot juhtis ta ka ajateenistuses sõjaväes, demobiliseerudes – jällegi auto ...

Tüdruk nägi, et Peeter on kimbatuses, ja aitas: „Ühesõnaga, kas teid rahuldab teie töö – autojuhtimine, öised sõidud ...“

„Rahuldab? Jah!“ Noormees ei suutnud oma toonis alla suruda hämmastust.

Veider tüdruk, alles plikake – Peeter tundis end oma kahekümne kuue aastaga tunduvalt vanemana –, aga vaata, mis teda huvitab! Hoolimata oma kimbatusest meeldis talle tüdruku otsekohesus ... ja uuesti kerkis võõrastavalt meelde nende kahekõne sõidu algul.

„Ma küsisin vist rumalasti,“ tõlgendas kaaslane Peetri vaikimist.

„Ei sugugi ...“ Peetri vastused jäid ikka peaaegu ühesilbiliseks. Tüdruk vaatas ootavalt tema poole. Peegelduvas valguses oli näha, kuidas juhi käed kindlalt ja rahulikult rooli hoidsid. Tüdruku pilk keskendus nendele kätele. Võlutuna vaatas ta, kuidas need nagu iseenesest liikudes eksimatult leidsid käigukangi või vajaliku nupu. Rooli pööramisel langes noormehe käele armatuurlaualt valgusekiir ja tüdruk nägi marrastunud sõrmenukke ning murdunud küünt. „Töömehe käed,“ meenus talle kusagilt loetud väljend ja äkki tajus tütarlaps noormehe töö veetlust ning sai vastuse oma küsimusele. Tõepoolest, üksi, öösel sõita sadade kilomeetrite kaugusele, juhtida eksimatult suurt masinat – selleks oli vaja kindlust ja oskust, veel enam: armastust oma töö vastu. Kõheldes ei saa sellist teekonda ette võtta.

„Vaadake, alguses ütlesin ma teile halvasti, aga ma tõesti ei tahtnud teid solvata.“ See oli öeldud vaikselt ja kahetsedes.

„Mind te ei solvanud, aga neid seal küll!“ Tüdruk nägi, kuidas noormees peaga osutas kusagile tahapoole – sinna, kuhu jäid suurehitus ja kaaslased.

„Ka neid ei tahtnud ma solvata,“ öeldi veelgi vaiksemalt, „aga kui mul tõesti sellise töö vastu kutsumust ei ole, miks ma pean seda tegema?“ Küsimus oli tungiv – ilmselt ei osanud tüdruk ka ise vastust leida ja kõhkles.

Peeter oli oodanud jutu tagasipöördumist sellele teemale ja pahvatas nüüd välja kõik, mis ta oli vahepeal mõelnud:

„Teil ei ole kutsumust! Aga mis saab siis, kui kõik nii mõtleksid? Teie õpite arstiks – jaa, see on vajalik –, aga kui äkki kõik tahaksid arstideks õppida, kes meid siis toidaks ja kataks? Või tahate öelda, et kõik pole suutelised peenemat elukutset omandama ja muist lihtsalt peavad lihttöölisteks jääma?“

Tüdruk tahtis kohkunult midagi vahele öelda, kuid Peeter oli hoogu sattunud ja jätkas halastamatult:

„Kuidas te saate neid lihttöölisi arstina ravida, kui te nende tööd ei hinda? Arutate: oo, ma olen tark, oskan sind ravida, aga sina oskad ainult kraavi kaevata?! Ometi võib-olla sama inimene rajas aluse majale, milles te elate või töötate ... Pealegi on töid, mida lihtsalt peab tegema, ja alati ei saa rääkida kutsumusest: igal tööl on oma eesmärk ja – vajadus ...“ Siin Peeter takerdus ja sellest kimbatusse sattudes lisas kiirust.

Tüdruk oli kohkunult endasse tõmbunud. Nüüd oli tema kord üllatuda, isegi solvuda, sest noormehe süüdistus oli liiga otsene, et seda vääriti mõista.

„Nii et ... ma ei kõlba kusagile, olen lihtsalt ... rämps.“ See oli öeldud solvunult, hääles oli tunda enesehaletsuspisaraid.

Peeter oli jõudnud jahtuda ja oma sõnad uuesti läbi mõelda. Õigupoolest ütles ta vist liiga rängalt. Lõppude lõpuks oli tüdruk ju täiesti võõras ja ikkagi tema suhtes usaldav.

„Seda ma ei öelnud,“ see kõlas palju sõbralikumalt, „ainult ma ei suuda taibata, kuidas te saate lihtsasse töösse suhtuda niivõrd üleolevalt.“

Tüdruk ei vastanud. Läbi solvumistunde tungisid ta teadvuseni noormehe ägedad sõnad. Huvitav inimene, ja ta on ainult lihtne autojuht! mõtles ta hämmeldusega. Aga mis õigusega räägib ta minuga sellisel toonil? Ausa inimese õigusega – tema pole ju kusagilt ära jooksnud!

Tüdruk väristas tahtmatult õlgu.

Miks oli ta üldse Kundasse tööle sõitnud? Aga teised kõik ju sõitsid! Raske oli seal, õhtuti valutasid lihased, tõrges labidavars hõõrus kätele rakud ... hommikune äratus oli halastamatu ... Aga see oli ju kõigil nii ja kuigi vahel nuriseti, mindi tööle ikka hea tujuga! Ja tema siin – tüdruk vaatas vilksamisi autojuhi poole –, kas tema nuriseb öise sõidu või oma käte üle? Ei, ta ei nurise, ta on tugev, aga mind hüüti Nääpsukeseks ... Miks hüüti – kas äkki sellepärast, et hoidsin raskematest töödest kõrvale? Aga Annuškal oli ju süda haige ja ometi lõi ta igal pool kaasa! Milleks oli seda jubedat kraavi vaja ... tehasele? Jah, torustik pandi ju tehase jaoks! Imelik, et ma kordagi ei mõelnud tehasest, ootasin ainult puhketundi ... õhtut ...

Ah, jõuaks juba koju, saaks korralikus voodis välja magada, magada ja mitte midagi mõelda! Aga ... kas ma tõesti olen ainult ... laisk? Tüdruk pomises seda peaaegu kuuldavalt ja vaatas kohkudes kõrvale. Ei, taevale tänu – noormees ei märganud midagi.

Mootor laulis ühtlaselt ja uinutavalt. Ammu polnud vastu tulnud ühtegi autot ja liiklus teel näis täiesti väljasurnuna. Tuuleklaasile oli kleepunud sõiduhoost lömastunud sääski – suveööst võlutuina polnud nad osanud läheneva hädaohu eest kõrvale hoida.