Читать книгу Anekdoodipiibel. Kõvasti üle 3000 anekdoodi - Erkki Kõlu - Страница 4

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud noormees läheb advokaadibüroosse töövestlusele. Personalijuht näitab talle ühte fotot ja seletab:

„Te näete sellel kolme meres ujuvat meest, keda jälitab hai. Ühel mehel pole käes midagi – ta ei karda haid. Teisel mehel on käes puss – rünnaku korral müüb ta oma elu kallilt. Ja kolmandal on käes allveepüss, millega saab hai juba eemalt tappa. Kellega te end samastate?”

„Muidugi kolmandaga!”

„Kahjuks ei sobi te meile – meil on vaja töötajaid, kes samastavad ennast haiga.”

„Kas jumalat usud?” küsib advokaat Aivar Pilv kolleeg Viktor Kaasikult.

„Muidugi!” vastab Kaasik.

„Ja mida sa temalt palud?”

„Eks ikka seda, mida kõik advokaadid: et kliendid meie mahhinatsioonidest teada ei saaks, et kinni ei pandaks, et ma pärast surma põrgusse satuksin ...”

„Sa tahtsid vist ikka öelda – paradiisi?”

„Ei, põrgusse! Kas sa kujutad paradiisis ette kedagi, kellele saaks pistist anda?”

Turul jookseb lihamüüja leti juurde kohaliku advokaadi koer, haarab tüki lambaliha hammaste vahele ja laseb jalga. Vihane lihunik läheb advokaadi kontorisse:

„Oletame, et minu lihaleti juurde jookseb kellegi koer ja varastab mult tüki liha. Palun öelge, kas koera peremees peab sel juhul mulle liha kinni maksma?”

„Loomulikult.”

„Väga hea. Teie koer tegi just seda, millest ma rääkisin, ja tassis minema kahekilose tüki lambaliha. Nii et te võlgnete mulle 20 eurot.”

Advokaat ulatab lihunikule sõnatult 20 eurot. Nädal hiljem saab too postiga 200 euro suuruse arve juriidilise konsultatisooni eest.

Auto müksab ülekäigurajal jalakäijat. Juht väljub masinast, kummardub kannatanu kohale ja ütleb:

„Teil vedas, ma olen arst.”

Kannatanu tõstab pea ja vastab:

„Aga teil mitte – mina olen advokaat!”

Advokaat ja blondiin on kohtingul.

„Ema ütles mulle, et esimesel kohtamisel ei tohi kunagi mehega voodisse minna,” teatab blondiin.

„Aga kas ta ütles sulle, kui palju aega kohtamiste vahele peab jääma?” küsib advokaat.

„Ei.”

„Suurepärane. Jääme siis praegu hüvasti ja kohtume siinsamas veerand tunni pärast.”

Juuksur lõikab kirikuõpetajal juukseid. Kui ta on lõpetanud, tahab õpetaja maksta, kuid juuksur keeldub:

„Te ajate usuasju, ma ei saa teilt raha võtta.”

Järgmisel hommikul leiab juuksur oma äri eest tosin piiblit.

Siis tuleb juukseid lõikama politseinik ja taas keeldub juuksur tasust:

„Te kaitsete avalikku korda, ma ei saa teilt raha võtta.”

Järgmisel hommikul leiab ta oma ukse eest paberkoti tosina sõõrikuga.

Siis tuleb juukseid lõikama advokaat ja juuksur ei võta temaltki raha:

„Te teenite õigussüsteemi, ma ei saa teilt raha võtta.”

Järgmisel hommikul leiab ta oma ukse eest tosin advokaati, kes on tasuta juukselõikusele tulnud.

Tuntud Eesti advokaadilt küsitakse.

„Teil on advokaadibüroo. Miks siis teie põhisissetulek spordikaupade müügist tuleb?”

„Noh, võtame näiteks järgmise situatsiooni,” alustab advokaat. „Minu juurde tuleb klient. Ta saatis oma äripartnerile kaupa, aga too ei taha maksta. Klient maksab mulle konsultatsiooni eest. Siis selle eest, et ma kohtu jaoks dokumendid vormistan. Kohus otsustab, et istung on poole aasta pärast. Võlgnik istungile ei tule. Järgmine istung on aasta pärast. Selleks ajaks jõuab võlgnik juba pankrotti minna ... Sellised lood!”

„Ja mis need spordikaubad siia puutuvad?”

„Selles mõttes, et kliendil on palju lihtsam kohe pärast konsultatsiooni minu käest pesapallikurikas osta!”

Kaks vastaspoolte advokaati arutavad käimasolevat kohtuasja.

„Kuule,” teeb üks ettepaneku, „räägiks õige ausalt, ah?”

„Olgu, sina esimesena,” nõustub teine.

„Hea küll, hea küll ... Ma tegin ainult nalja.”

„Sada eurot kahe küsimuse eest?!” protesteerib klient advokaadibüroos. „Kas seda pole pisut paljuvõitu?”

„Pluss 50 eurot kolmanda küsimuse eest,” teatab advokaat kuivalt.

Advokaat küsib oma kaitsealuselt:

„Milles teid süüdistatakse?”

„Selles, et ma jõulukingid liiga vara soetasin.”

„Aga see ei ole ju ometi kuritegu! Kui vara te need siis soetasite?”

„Juba enne kaupluse avamist.”

Üks mees teisele:

„Ma võin teile ühte suurepärast advokaati soovitada. Tema klienti ähvardas elektritool, tema aga saavutas märkimisväärse vähendamise ...”

„Karistuse?”

„Ei, voolupinge vähendamise elektritoolis.”

Advokaat küsib naiskliendilt:

„Miks te otsustasite lahutada?”

„Nagu ma oma mehele sülle istun, hakkab ta mulle kohe ärikirja dikteerima.”

Jaan taipas, et ta läheb kindlasti istuma, kui advokaat alustas oma kaitsekõnet sõnadega:

„No ja mis siis, et ta varastab?”

Advokaat kohtuprotsessil:

„Tõestamaks, et mu kaitsealune kogu aeg kodus oli, tahan ma kohtule demonstreerida kõiki neid internetilehekülgi, millel ta sel saatuslikul õhtul surfas ...”

„Pidage kinni!” hüüab kohtualune. „Ma otsustasin mõrva üles tunnistada!”

Mees vahistatakse süüdistatuna puskari müümises. Tema advokaat räägib kohtus:

„Kõrge kohus! Palun vaadake kohtualust tähelepanelikult. Kui tal oleks puskarit olnud, kas ta oleks siis seda tõesti kellelegi müünud või oleks ta selle pigem ikka ise ära joonud?”

Mees mõisteti õigeks.

Kohtust väljudes pöördub advokaat oma kliendi poole:

„Miks te nii hapu näoga olete? Teid mõisteti ju õigeks.”

„Selles häda ongi,” vastab klient. „Ma olen nüüd suures jamas: üürisin just eile oma korteri kolmeks aastaks välja.”

Tuttavad õnnitlevad advokaati tuntud kurjategija õigeks mõistmise puhul:

„See oli hiilgav kaitsetöö! Te esinesite suurepäraselt!”

„Tänan teid,” vastab advokaat. „Aga kui ma oleksin olnud prokurör, oleksin ma selle vennikese tingimata võllasse saatnud!”

Mees helistab advokaadibüroosse ja küsib vandeadvokaat Tamme.

„Ta ei tööta enam meil,” vastab sekretär. „Kahjuks sattus ta autoavariisse ja sai kohapeal surma.”

Mõne päeva pärast helistab sama mees uuesti ja saab sekretärilt sama vastuse. Ja nõnda kordub see veel mitu nädalat. Lõpuks ei pea sekretär enam vastu:

„Miks te ometi helistate? Kas te juba ükskord aru ei saa, et ta on surnud?”

„Muidugi saan,” vastab mees, „aga seda on äärmiselt meeldiv ikka ja jälle kuulda!”

Ameeriklane palub oma advokaadilt nõuannet:

„Mu naaber on mulle 500 dollarit võlgu ega taha seda kuidagi ära maksta. Kas ma saan oma raha kuidagi kohtu kaudu tagasi nõuda?”

„Saate, aga selleks on vaja kirjalikku tõendit, et ta on teile võlgu. On teil selline tõend?”

„Kardan, et mitte.”

„Sel juhul kirjutage kiri ja nõudke seal, et ta teile 1000 dollarit tagasi maksaks.”

„Kuid ta on mulle ju ainult 500 võlgu!”

„Just nii ta vastabki. Ja sellest saabki kirjalik tõend.”

Arst ja advokaat armuvad samasse neiusse. Arst kingib talle iga päev ühe roosi ja advokaat ühe õuna. Segaduses tütarlaps küsib advokaadilt:

„Armastuse sümboliks on roos, miks sina mulle õunu tood?”

„Öeldakse, et üks õun päevas hoiab arsti eemal,” vastab advokaat.

Keegi mees istub baaris ühe naise kõrvale ja küsib:

„Te töötate vist advokaadina?”

„Jah. Kuidas te ära arvasite?”

„Teil on nürimeelne nägu.”

„Teil endal on ka nüri nägu!” teatab naine solvunult.

„Tean-tean, ma olen samuti advokaat.”

Advokaat kohtunikule:

„Uue tõendusmaterjali tõttu tahaksin ma oma kliendi kohtuasja edasi kaevata.”

„Milline see uus tõendusmaterjal on?”

„Ma avastasin, et mu kliendil on veel 500 eurot alles.”

Telefonikõne:

„Halloo! Aidake, ma murdsin käe.”

„Tõsi, ma olen doktor, aga kahjuks mitte meditsiini, vaid õigusteaduste. Te eksisite numbriga, teile on arsti vaja.”

„Ei eksinud ma midagi – ega ma siis enda kätt murdnud!”

Advokaat: „Kohtualuse süütuse tõestamiseks läheb vaja üksnes tervet mõistust ja inimlikkust!”

Kohtunik: „Kui kaua teil nende tõendusmaterjalide kogumiseks aega kulub?”

„Te olete üks räpane petis!” karjub hageja advokaat kostja advokaadi peale.

„Teie olete neetud valetaja!” kisab too vastu.

„Lõpetage!” käratab kohtunik. „Nüüd, kus mõlema advokaadi isik on tuvastatud, hakakem kohtuasja arutama!”

Advokaat pöördub kohtuniku poole:

„Jah, minu klient varastas juveeliärist briljandi. Aga seda tegi tema käsi, mitte tema ise. Miks peab tema selle eest vastutama?”

„Hea küll,” vastab kohtunik. „Ma määran siis kolm aastat vabadusekaotust tema käele. Teie klient võib käele järgneda või mitte, see on tema otsustada.”

Advokaat võtab kohtualuse käeproteesi, asetab selle lauale ja lahkub koos oma kliendiga saalist.

„Mis te arvate,” küsib klient oma advokaadilt, „kas ma kaotan selle korruptsiooniprotsessi?”

„Teie? Mitte mingil juhul!” vastab advokaat. „Aga teie lapselapsed kindlasti!”

Klient vaatab advokaadi esitatud arveid:

„Mis arve see on? Nõuanded lõunaajal?”

„Kas te siis ei mäleta?” imestab advokaat. „Ma soovitasin teil lõhet tellida.”

Advokaat sureb ja satub paradiisi. Mõne aja pärast leiab ta seal millegi üle nuriseda ja tahab kaebuse esitada. Talle selgitatakse, et kaebuse arutamine paradiisis võtab vähemalt kolm aastat.

Siis läheb advokaat põrgusse uurima, kui kaua seal kaebuse läbivaatus aega võtab.

„Kolm päeva,” vastab Kurat. „Nagu isegi näete, on kõik advokaadid siin.”

„Ma proovisin heaks inimeseks hakata ja elada ilma kellelegi siga keeramata,” räägib advokaat sõbrale.

„Ja kuidas oli?” küsib sõber.

„Tead, see oli kõige igavam veerandtund mu elus!”

Advokaat satub põrgusse. Ta vihastab ja kutsub enda juurde Kuradi:

„Miks mind, korralikku advokaati, põrgusse saadeti? Ma olen ausalt oma tööd teinud, kirikus käinud ja heategevuseks annetanud. Miks ma põrgus olen?”

„Kas teie nimi on Tamm?” küsib Kurat.

„Jah.”

„Elasite Rävala puiesteel?”

„Jah.”

„Sündinud olete 1766. aastal?”

„Mis jutt see on?”

„Kui arvestada kokku teie tunnitasu eest saadud raha, olete 250-aastane!”

Vana vampiir õpetab oma poega:

„Kui tütarlast näed, siis kargad talle kallale, hammustad kaelast ja hakkad imema.”

Noor vampiir järgibki instruktsioone: klammerdub tüdruku ümber ja hakkab verd imema. Imeb ja imeb, kuni korraga paneb isa talle käe õlale ja ütleb:

„Aitab küll, pojake!”

„Aga isa, miks ma ei tohi teda tühjaks imeda?”

„Kuidas sul häbi pole, pojake! Me oleme ju vampiirid, mitte advokaadid!”

Kohtunik: „Härra advokaat, pidage oma kaitsekõne võimalikult lühidalt. Teie kaitsealune tunnistas end sissemurdmises süüdi.”

Advokaat: „Härra kohtunik, kas te usute tõesti kohtualust rohkem kui mind?”

Vana multimiljonär määrab testamenditäitjaiks oma kirikuõpetaja, oma arsti ja oma advokaadi ning käsib neil igaühel tema surma korral talle miljon eurot kirstu kaasa panna. Varsti mees surebki. Kolm testamenditäitjat sõidavad ühes autos surnuaialt peietele. Korraga teatab kirikuõpetaja:

„Ma lihtsalt pean teile midagi üles tunnistama. Vaadake, kirikul oli hädasti uut altarit tarvis ja ma mõtlesin, et Jumala heaks kulutamine pole patt. Seepärast panin ma kirstu ainult 800 000 eurot.”

„Nojah, ma pean samuti midagi üles tunnistama,” ütleb arst. „Oleks mul kabinetis parem aparatuur olnud, oleksin ma vanamehe haigusi paremini diagnoosinud ja ta oleks ehk veel tükk aega elanud. Mõeldes nende peale, kes veel elus on, ostsin ma poole miljoni eest tehnikat, ja ma arvan, et tegin õigesti.”

Advokaat vaatab teistele üllatunult otsa:

„Mul on teie pärast tõsiselt häbi. Mina panin kirstu oma isikliku allkirjaga tšeki täpselt miljonile eurole!”

Advokaadil on pahaloomuline ajukasvaja ja talle tuleb teha aju siirdamise operatsioon. Tema arst näitab talle valikut ajudest, mida on võimalik siirata. Ühes purgis on programmeerija aju, mille gramm maksab kümme eurot, teises teadlase aju, mille gramm maksab viisteist eurot ja kolmandas advokaadi aju, mille gramm maksab 500 eurot.

„See on sigadus!” õiendab advokaat. „Miks advokaadi aju nii neetult palju maksab?!”

„Aga kas te ka teate, kulla mees,” küsib doktor vastu, „kui palju advokaate on vaja, et üks gramm aju saada?”

Advokaat toibub pärast operatsiooni narkoosist, vaatab ringi ja küsib:

„Miks kõik kardinad ette on tõmmatud?”

„Üle tänava on suur tulekahju,” seletab kirurg, „ja me ei tahtnud, et te arvaksite, et operatsioon ebaõnnestus.”

Phoenixi linnas Arizona osariigis pöördus keegi missis Penrose advokaadi poole, paludes juriidilist abi kahjutasu nõudmiseks Jumalalt selle eest, et pikse läbi tekkinud tulekahjus hävis tema maja. Advokaat esitaski kohtule ametliku hagi, nõudes Jumalalt 100 000 dollarit „ilmastikutingimuste lohaka ja mõtlematu juhtimise pärast”. Kui advokaadilt küsiti, kes peab kahjutasu välja maksma, kui ta protsessi võidab, vastas seadusetundja:

„Phoenixi linna kirik kui kostja maapealne esindaja.”

Ärimees kaebab oma advokaadile:

„Minu naaber nimetas mind paksuks orikaks. Mis ma temaga tegema pean?”

„Temaga pole vaja midagi teha,” vastab advokaat, „aga teie püüdke kaalust alla võtta.”

Klient seletab oma asja pikalt ja segaselt. Advokaat kuulab teda algul rahulikult, kuid läheb siis närvi ja pahvatab viimaks:

„Teate, rääkige mulle lühidalt ja selgelt ära, milles asi on. Küll ma ise kõik pärast segaseks ajan.”

„Kas te võtaksite minu kaitsmise enda peale?” küsib klient advokaadilt.

„Aga milles teid süüdistatakse?”

„Tšekkide võltsimises.”

„Hästi, ma võtan teie asja käsile.”

„Suurepärane, härra advokaat! Oodake, ma kirjutan teile kohe tšeki välja ...”

Advokaat: „Niisiis, te soovite et ma teid kohtus kaitseksin. Kuid kas teil on raha, et mulle maksta?”

Kohtualune: „Raha mul pole, kuid mul on Fiat.”

Advokaat: „Hea küll, te võite auto maha müüa ja mulle selle rahaga tasuda. Nüüd öelge mulle, mis te varastasite?”

Kohtualune: „Fiati.”

Noor advokaat närveerib oma esimesel protsessil hirmsasti. Ta alustab kõnet: „Minu õnnetu kaitsealune ...”, kuid hääl jääb kurku kinni. Advokaat hakkab uuesti pihta: „Mu õnnetu kaitsealune ...” ega jõua taas kaugemale. Kui ta ka kolmandal korral samas kohas katkestab, ei pea kohtunik vastu:

„Me jagame teie arvamust, et kaitsealusel pole teiega vedanud, aga kas teil on meile midagi muud ka öelda?”

Kohtunik: „Kas te usaldate oma klienti?”

Advokaat: „Täielikult! Kujutage ette, ta käis kalal ja ütles tagasi tulles ausalt, et ei saanud ühtegi.”

Autovarguse arutamisel kohtus küsib advokaat kannatanult:

„Niisiis olete te ikka veel selles veendunud, et süüalune teie auto ära ajas?”

„Pärast teie etteastet,” vastab kannatanu, „hakkan ma kahtlema isegi selles, kas mul üldse auto oli.”

Jaan on kohtu all. Advokaat püüab teda päästa ja kiidab, nii kuis suudab. Pärast küsib ta Jaanilt:

„Kas pidasin ka hea kõne?”

„Oleksin ma teadnud, et ma nii hea inimene olen, poleks ma teid palganudki,” vastab Jaan.

„Härra advokaat, te lubasite, et mu naine mõistetakse õigeks, aga talle määrati hoopis suur rahatrahv,” pahandab mees.

„Lubasin küll,” kaitseb end advokaat, „aga teie naine ei lasknud mul ju suudki lahti teha ...”

Advokaat helistab kliendile:

„Täna öösel suri teie tädi, saate suure päranduse. Kas tellin matused, krematsiooni või palsameerimise?”

„Tellige kõik,” vastab klient. „Ma ei taha riskida.”

Kohtunik: „Te püüate väita, et teie klient ei ärandanudki seda autot, mille roolist ta kinni võeti?”

Advokaat: „Minu klient leidis selle auto surnuaia väravast ja arvas, et omanik puhkab igavest und.”

Algaja advokaat alustab kohtus kaitsekõnet:

„Kuna kohtualune usaldas oma kaitsmise mulle, siis palun ma kõigepealt kontrollida tema vaimset seisundit.”

Lootuse kaotanud advokaat ütleb protsessi vaheajal kohtualusele:

„Asjad on halvad. Ma ei tea, mida ma teie heaks veel teha saaksin.”

„Öelge, et teie tapsite,” pakub kohtualune.

Advokaat saadab oma kliendile SMS-i:

„Õiglus võitis!”

Minuti pärast tuleb vastus:

„Kaebame edasi!”

Kaks meest lendavad õhupalliga. Pärast 37-tunnist lendu otsustavad nad oma asupaika täpsustada. Nad laskuvad madalamale ja hõikavad esimesele ettejuhtuvale inimesele:

„Hei, kas te ütleksite, kus me praegu oleme?”

„Te olete õhupalli korvis, maast 30 meetri kõrgusel.”

Üleval ütleb üks mees teisele:

„See sell oli küll advokaat. Vastus, mille ta andis, oli sajaprotsendiliselt täpne ja täiesti kasutu.”

Juut, hindu ja advokaat sõidavad hilja õhtul autoga ja äkki sureb kuskil pärapõrgus mootor välja. Mehed lähevad öömaja otsima ja jõuavad üksildasse tallu. Kahjuks on seal vaid kaks vaba voodit ja üks neist on sunnitud ööbima laudas.

Juut on nõus laudas ööbima. Mõne minuti pärast koputab ta aga uksele ja ütleb:

„Minu usu vastu on magada seaga ühes ruumis.”

Hindu läheb lauta ja on samuti mõne minuti pärast tagasi, teatades:

„Minu usu vastu on magada lehmaga ühes ruumis.”

Lõpuks läheb advokaat ise lauta. Mõne minuti pärast prahvatab uks lahti ning tuppa astuvad lehm, siga ja hobune ...

Advokaat lohutab pärast kaotatud protsessi oma klienti:

„Istuge esialgu oma eluaegne karistus ära, eks siis vaatame, mis edasi saab.”

Kalmistukülastaja näeb ühel hauakivil kirja:

„Siin puhkab advokaat ja aus mees.”

Pärast selle lugemist pomiseb külastaja endamisi:

„Sellel kalmistul valitseb niisugune ruumipuudus, et nad peavad kaks kadunukest ühte hauda matma.”