Читать книгу Armastus ja petmine. Miks me murrame truudust - Esther Perel - Страница 10

Abielurikkumist määratleda on ühtaegu üsna lihtne ja üsna keeruline. Tänapäeva lääne ühiskonnas ei dikteeri paarisuhete kõlbelisi põhimõtteid enam religiooni autoriteedid. Truudusetuse definitsioon ei kuulu enam paavstile, vaid inimestele endile. See tähendab rohkem vabadust, aga ka rohkem ebakindlust. Paarid peavad sõlmima oma kokkulepped ise.

Kui inimene tõstab käe ja tunnistab: „Ma petsin”, ei hakka ilmselt keegi selle tõlgendamise üle vaidlema. Kui sa tabad oma partneri teise inimesega voodis või avastad mitu aastat kestnud kaksikelu tähistanud e-kirjade rodu, on asi jälle päris ilmselge. Aga kui üks partner otsustab, et teise käitumine tähendab reetmist, ning teine reageerib lausetega „See pole see, mida sa arvad” või „See ei tähendanud midagi” või „See ei ole petmine”, siis oleme astunud märksa soisemale pinnale. Ülesanne tõmmata süütegude piirid ning tõlgendada nende tähendust ja tähtsust langeb tavaliselt sellele osapoolele, kes tunneb end reedetuna. Kas see, kui keegi on saanud haiget, annab talle õiguse nõuda määratlemine ainult endale?

Üks asi on selge: tänapäeval sisaldavad kõik truudusetuse iseloomustused arusaama, et murtud on kahe üksikisiku vahelist kokkulepet. Enam pole tegu jumala vastu patustamise, perekondliku liidu rikkumise, sugupuu sogaseks muutmise ega varanduse või päranduse hajutamisega. Tänapäeval on reetmise keskmeks see, et kokkulepet on rikutud, usaldus kaotatud. Me ootame, et partner käituks vastavalt sellele, mida me oleme koos eeldanud, ja samale pinnale rajame ka selle, kuidas me ise käitume. See ei tähenda, et mingi teatud seksuaalne või emotsionaalne käitumine väljendaks tingimata reetmist; pigem väljendab seda asjaolu, et selline käitumine ei kuulu paari omavahelisse kokkuleppesse. Kõlab ju üsna mõistlikult. Probleem peitub paraku selles, et enamik meist ei aruta selliseid kokkuleppeid selgesõnaliselt läbi. Üleüldse on vist väike liialdus neid asju kokkulepeteks nimetada.

Mõned paarid räägivad omavahel läbi, mida täpselt suhtes olemine nende jaoks tähendab, aga enamasti kasutatakse katse ja eksituse meetodit. Iga suhe on nagu vaikivatest reeglitest ja rollidest koosnev lapitekk, mida me asume esimesel kohtingul kokku õmblema. Me hakkame joonistama piire – mida võib teha ja mida mitte. Mina, sina ja meie. Kas me käime ka eraldi väljas või teeme kõiki asju koos? Kas meil on ühine rahakott? Kas me peame minema igale perekondlikule kokkusaamisele?

Nüüd, kui me oleme koos, vaatame üle sõprussuhted ja otsustame, kui olulised need peaksid olema. Lahendame ka endiste kallimate küsimuse – kas me oleme nendest teadlikud, kas me räägime nendest, kas me säilitame nende pilte telefonis, kas me jääme nendega Facebookis sõbraks? Just selliste väliste suhete pealt näeme kõige paremini, mis on meile paarisuhtes lubatud, ilma et partner närvi läheks. „Sa pole mulle kunagi öelnud, et sa ikka veel suhtled selle keskkooliaegse tüdrukuga!” „Me oleme kümme ööd koos veetnud, aga ma näen, et sul on Hinge’i konto ikka veel alles.” „Ma saan aru, et ta on su parim sõber ja sa tunned teda lasteaiast saadik, aga kas sa tõesti pead talle meie kohta kõike rääkima?”

Just niimoodi märgistame raja, mis tähistab seda, kuidas me oleme eraldi ja kuidas oleme koos, ning visandame suhte mõttelise lepingu. Sageli juhtub aga nii, et üks partner paneb oma hinge arhiivikappi selle lepingu ühe versiooni ja teine partner hoopis teistsuguse.

Selle reegli erandiks on mõnikord geipaarid. Kuna geid on nii kaua elanud väljaspool ühiskonna standardseid norme ja võidelnud vapralt seksuaalse enesemääratlemise eest, on nad vägagi teadlikud seksuaalsete piirangute hinnast ega soovi ennast eriti kammitseda lasta. Geid räägivad monogaamia võimaluse märksa tõenäolisemalt partneriga läbi ega eelda seda vaikimisi. Samamoodi katsetavad mõned heteropaarid – keda on küll vähe, kuid aina rohkem – vastastikusel kokkuleppel põhineva mittemonogaamse suhte erinevaid vorme, mis tähendab, et piirid on paindlikumad ja neid ka väljendatakse selgemini. See ei tähenda, et need paarid oleksid immuunsed reetmise piinade vastu, kuid tõenäoliselt on nad rohkem ühel meelel selles, mis on petmine ja mis mitte.

Neile, kes armastust idealiseerivad, võib siiski tunduda, et juba ainuüksi monogaamiast otsesõnu kõnelemine seaks kahtluse alla selle endastmõistetavaks peetud erakordsuse, mis moodustab iga romantilise unistuse keskme. Me usume, et kui oleme kord leidnud „selle õige”, siis ei peaks me enam kunagi kedagi teist vajama, ihaldama ega sooja pilguga vaatama. Sellest tulenebki asjaolu, et meie üürilepingud on palju üksikasjalikumad kui meie suhteid puudutavad kokkulepped. Paljude paaride jaoks ulatub kogu arutelu ainult ühe lauseni: „Kui sa vahele jääd, löön su maha.”