Читать книгу Armastus ja petmine. Miks me murrame truudust - Esther Perel - Страница 4

Petmise kirjeldamiseks ei ole neutraalseid sõnu kuigi palju. Moraalne häbistamine on olnud meie tõrksate impulsside peamine abinõu juba nii kaua aega, et meil polegi sõnu, millega nendest asjadest ilma halvakspanuta rääkida. Me kasutame väljendeid, mis hoiavad kõvasti kinni tabudest ja stigmadest, mida truudusetusega seostatakse. Ehkki luuletajad kõnelevad armastajatest ja seiklejatest, eelistab enamik inimesi selliseid sõnu nagu „truudusemurdjad”, „valetajad”, „reeturid”, „seksisõltlased”, „ringitõmbajad”, „nümfomaanid”, „seelikukütid” ja „litsid”. Kogu see sõnavara keskendub patustamise teljele ja mitte ainult ei peegelda meie suhtumist, vaid ka toidab seda omalt poolt. Inglise keele sõna adultery (abielurikkumine) on tuletatud ladinakeelsest sõnast, mis tähendab rikkumist. Isegi kui ma sean eesmärgiks käsitleda seda teemat tasakaalukamast vaatevinklist, tean vägagi hästi, et pean sageli kasutama sõnu, mis võivad kõlada häbistavalt.

Tasakaalukat ja erapooletut dialoogi ei esine ka terapeutide hulgas kuigi tihti. Petmist ja kõrvalsuhteid kirjeldatakse ülekaalukalt sellest vaatepunktist, millist kahju nendega on põhjustatud, keskendudes kas ennetamisele või paranemisele. Terapeudid kipuvad sageli laenama mõisteid kuritegevust käsitlevast sõnavarast ning nimetavad truuks jäänud abikaasat „kannatanud osapooleks” ja truudusetut partnerit „kahjutekitajaks”. Üldjuhul muretsetakse selle inimese pärast, keda reedeti. Truudust murdnud osapoolele pakutakse aga üksikasjalikke nõuandeid, kuidas ta võiks aidata oma partneril traumast üle saada.

Petmise ilmsiks tulek võib olla tõeliselt raputav sündmus; pole mingi ime, et enamik inimesi tahab olla ühe või teise poolt. Peaaegu iga kord, kui ma kellelegi mainin, et kirjutan praegu raamatut truudusetusest, küsitakse minult otsekohe: „Kas sa oled selle poolt või vastu?”, nagu mingeid muid variante polekski. Ma vastan selle peale: „Jah.” Salapärase vastuse taga peitub mu siiras soov algatada truudusetuse ja sellega kaasas käivate dilemmade teemal arutelu, mis sisaldaks märksa rohkem varjundeid ja vähem hukkamõistu.

Armastuse ja kire üksikasju ei saa paigutada sellistesse lihtsatesse sahtlitesse nagu „hea” või „halb”, „ohver” või „süüdlane”. Täpsustuseks: see, kui sa midagi hukka ei mõista, ei tähenda selle heaks kiitmist, ning vaks vahet on ka mõistmisel ja õigustamisel. Aga kui me kitsendame kogu arutelu ainult kohtumõistmisele, ei teki üldse mingit arutelu.

Siis ei oska me enam kuhugi paigutada ka selliseid inimesi nagu Benjamin. Pisut üle seitsmekümne aasta vanune, leebe olekuga härra ligines mulle ühel Los Angelese üritusel, kus ma esinenud olin. „Kas seda nimetatakse ikka petmiseks, kui su naine ei tea enam su nime?” küsis Benjamin. Ja selgitas siis: „Minu abikaasal on Alzheimer. Nüüd on ta juba kolm aastat hooldekodus olnud ning ma käin teda kaks korda nädalas vaatamas. Viimased neliteist kuud olen kohtunud ühe teise naisega. Tema mees on ka hooldekodus, samal korrusel. Me oleme teineteisele palju tröösti pakkunud.” Ilmselt on Benjamin üks kenamaid „truudusemurdjaid”, keda ma eales näinud olen, aga mingil juhul ei ole ta erand. Paljud inimesed hoolivad kogu südamest oma partnerite heaolust, hoolimata sellest, et nad neile valetavad. Ja paljud petetud armastavad jätkuvalt partnereid, kes neile valetasid, ja tahavad leida võimaluse, kuidas ikkagi kokku jääda.

Kõigi nende inimeste pärast olengi pühendunud eesmärgile läheneda truudusetuse teemale kaastundlikumalt ja realistlikumalt. Sageli suhtuvad inimesed petmisesse nagu traumasse, millest pole võimalik tagasi pöörduda, ning tõepoolest, mõned petmised annavadki suhtele surmahoobi. Aga mõnikord võib petmine saada innustuseks muutusele, mida suhe hädasti vajas. Reetmine lõikab nagu noaga, aga armid võivad paraneda. Petmisest võib paari jaoks välja kooruda isegi midagi loovat ja ülesehitavat.

Kuna ma usun, et truudusetuse kriisist võib kujuneda midagi head, küsitakse minult tihti: „Noh, kui paaril on probleeme, kas sa soovitaksid neile petmist?” Mida ma siis vastan? Paljud inimesed on leidnud positiivseid, elumuutvaid kogemusi ka väga rasketest haigustest. Aga samamoodi nagu ma ei soovitaks kellelegi vähki, ei soovita ma ka petmist.