Читать книгу Armastus ja petmine. Miks me murrame truudust - Esther Perel - Страница 8

„Mul polnud selle naisega seksuaalsuhteid.”

– President Bill Clinton

„Kui paljud inimesed petavad?” See on küsimus, mille esitavad kõik. Aga sellele vastata on päris raske, sest kõigepealt tuleb leida vastus küsimusele: „Mis on petmine?” Truudusetusel pole kindlat definitsiooni ja digitaalajastu pakub meile keelatud kokkupuudete võimalusi aina laienevas valikus. Kas internetis vestlemine on petmine? Aga näiteks seksikate sõnumite saatmine? Või porno vaatamine, fetišigrupiga ühinemine, kohtinguäppides salaja tegutsemine, seksi eest maksmine, sületantsud, õnneliku lõpuga massaažid, tüdrukutevaheline „lõbutsemine”, endise partneriga suhtlema jäämine?

Kuna pole olemas üldiselt kokku lepitud definitsiooni, mida truudusetus täpselt tähendab, siis hinnatakse väga erinevalt ka seda, kui suurel määral seda esineb. Ameerika paaride hulgas murrab truudust erinevate uuringute järgi 26 kui 70 protsenti naistest ning 33 kuni 75 protsenti meestest. Ükskõik millised täpsed numbrid ka poleks, on kõik ühel nõul selles, et need numbrid on tõusuteel. Ja paljud sõrmed näitavad naiste suunas – just nemad pidavat selle tõusu eest vastutama, sest nn truudusetuselõhe väheneb kiiresti (üks uuring väidab, et naiste truudusetus on teinud pärast 1990. aastat 40-protsendise hüppe, meeste kõrvalehüpete tase on aga jäänud enam-vähem samaks). Tegelikult on lugu isegi nii, et kui truudusetuse definitsiooni alla mahutada mitte ainult seksuaalvahekord, vaid ka romantilised suhted, suudlemine ja muud seksuaalsed kontaktid, siis petavad naissoost üliõpilased märgatavalt rohkem kui nende meessoost kaaslased.

Andmete kogumist takistab üks lihtne asjaolu: kui asi puudutab seksi, kipuvad inimesed valetama. Eriti sel juhul, kui jutt käib niisugusest seksist, mida nad ei peaks tegema. Soolised stereotüübid kehtivad ikka, isegi anonüümsuse varju all. Ühiskond ootab meestelt seda, et nad oma seksuaalsete vägitegudega kiitleksid, liialdaksid ja neid suuremana näitaksid, naised aga kipuvad enda kogemusi vähendama, maha salgama ja väiksemana näitama (mis ei ole sugugi üllatav, kui arvestada asjaolu, et maailmas on veel üheksa riiki, kus naise võib kõrvalehüppe eest surma mõista). Seksuaalne ausus on paratamatult seotud seksuaalpoliitikaga.

Veelgi enam, me oleme ju kahel jalal kõndivad vastuolud. Enamik inimesi väidab, et kui nende partner valetaks petmise kohta, siis oleks tegu jubeda ja ebaõige asjaga. Ja needsamad inimesed ütlevad, et kui nad oma partnerit petaksid, siis ise valetaksid nad küll. Kuldne küsimus kõlab nii: „Kas sa oleksid valmis petma, kui teaksid, et sa ei jää sellega kunagi vahele?” Vaat siis hüppavad protsendinumbrid taevasse. Kokkuvõttes ei suuda mitte mingi statistika – ükskõik kui täpne see ka poleks – anda meile täielikku pilti tänapäeva truudusetuse keerulisest tegelikkusest. Sellepärast keskendungi ma lugudele, mitte numbritele. Just lood aitavad meil sügavamalt ja inimlikumalt mõista igatsusi ja pettumusi, pühendumist ja erootilist vabadust. Nendes lugudes kordub teema, et ühele partnerile tundub, et teine on ta reetnud. Aga kõik muud asjad kokku muudavad need draamad vastupandamatuks. Kuna meid ahvatleb vajadus kõike sildistada, kipume kuhjama igasuguseid kogemusi kokku üheainsa tähise või märksõna alla ja nimetame seda kõike „truudusetuseks”.