Читать книгу Sinine mägi - Eva Koff - Страница 4

Оглавление

Patoloog alustas anekdoodist. Nad olid just joped ära andnud, kitlid selga saanud, kaleda valgusega garderoobi peeglitest vaatasid vastu talviselt kahvatud näod. Ma räägin teile ühe anekdoodi, saate oma surnumatjanägudest lahti. Lõbusamalt! Noored inimesed! Anekdoot osutus tõestisündinud looks Villust, üliõpilasest, kes käis 1949. aasta veebruaris laibabasseinis ujumas. Vana anatoomikumi ees olevat sel ajal asunud kelder ja keldris bassein, milles hoiti karboolhappes anatoomia kateedri laipu. Kelder oli poolpime, basseini äär põrandaga tasa – ja salaja koos kaastudengitega laipu vaatama läinud Villu astus kogemata basseini. Mõne hetke pärast tõusis happe järele haisev märjas talvemantlis noormees laipade vahel püsti. Ta viidi kohtumeditsiini kateedrisse pessu ja sealt edasi Pargi tänava sauna. Villust sai kohtuarst. Austatud kolleeg. Õppejõud. Tänaseks juba kolmkümmend aastat. Palun siiapoole! Tulge-tulge ettepoole. Teie ka, jah. Patoloog paneb käe ümber Maire õlgade ja suunab tüdruku kindlakäeliselt kõrge läikiva vitriini ette. Nii, koguneme selle neiu ümber, tagumised ka! Mina sinna kaugele karjuma ei hakka. Nii, kõigepealt peaasi. Nagu öeldakse, kala hakkab mädanema peast. Nii, alustagemgi siis koljudest. Ja ärge öelge mulle surnupealuu. Rahvas ütleb surnupealuu, teie ütlete: kolju. Cranium. Siin selles vitriinis on meil eksponeeritud circa seitsekümmend inimkoljut, ütleme seitsekümmend-seitsekümmend viis, umbes nii. Ja ma palun teil nüüd jälgida nende koljude suurust, kuju, tihedust. Tähelepanelikult! Rahvas arvab: üks inimene kõik, teie ütlete: ei! Ei ole üks inimene kõik, on liigisisesed variatsioonid. Märgitakse muuseas korrelatsiooni kolju suuruse ja intelligentsuse vahel. Suurem kolju, suurem aju. Näete, need ülemised on vesipead, hydrocephalus’ed. Otsmikuluu, sarnaluu, kiiruluu, oimuluu. Ülejäänud on kõik normkoljud. Sellised meid, patolooge, ülemäära ei huvita. Meid huvitavad patoloogiad. Ja neid leidub. Omal ajal oli igal arstitudengil kodus riiuli peal sõjaaegne kolju, igaüks, kes väljakaevamistest mööda jalutas, korjas kotti nii palju luid, kui tahtis, ega siis pärast sõda keegi ei vaadanud ega päid ja jalgu riita ei ladunud. Näete, seal ukse kõrval seina peal on terved vanad skeletid üles pildistatud, fotod aastast 1914. No eks see oli ka aasta, kui tohtrid hakkasid korralikult tööd saama, helgemad pead saavad aru, mis ma silmas pean. Järgmine vitriin. Võtame näiteks selle anuma. Mis see on, oskab keegi öelda? Just, kopsuvähk, neljas staadium. Sarcoma fusocellulare lobi inferioris pulmonis dextri. Helgemad pead jätavad meelde. Edasi. Võtame need kolm anumat korraga. Millega siin tegemist on? Ei ole vähk. Siin te näete neerukivitõbe, kolm variatsiooni: kaltsiumkivid, kusihappekivid, tsüstiinkivid. Pange tähele, kuidas kivid on pressinud ennast kudede vahele. No nii, see? Lihtne küsimus, lihtne vastus: süda. Üsna korralikult rasvunud südamelihas. Edasi, ajupreparaadid. Näete, enamasti kenad terved, ilma nähtava patoloogiata. Lähme siia laua juurde, siin on neid pottides hulgim. Ma võtan teile ühe lahusest välja, saate lähemalt vaadata. Nii. Ütleks, et kahe käega on isegi mugavam hoida, kipuvad sõrme vahel libisema. Inimesele on muuseas omane väga suur aju. Kui kehamassi ja aju suuruse suhet vaadata, siis suurim aju loomariigis. Tulge nüüd paarikolme kaupa, ma annan soovijatele selle ajukese peo peale, kummikindad on teil kõigil kitlitaskus, pange kohe kätte, saab kiiremini, kordamööda, käest kätte see aju käima, ja me saame lahanguruumi edasi liikuda. Mis juhtus? Lõi vedelaks? No näete, ei ole verd vaja ega midagi, et vedelaks lüüa, saab niisama ka. Koks ja valmis. Ei tõsta püsti teda! Kallid noored meedikud! Milline on meie esimene abi, kui kaaslane minestab? Nii, mis on siis need õiged sammud, kes ütleb? Ma ootan. Just, jätame lamama, tool lähemale, jalad põlvest kõverdada, tooli peale tõsta, südamest kõrgemale. Puhas füsioloogiline loogika! Veri peab jõudma tagasi ajju, me just ajust räägime siin. Selleks, et aju saaks funktsioneerida, peab ajul olema… mida? Toitu. Vereringe peab toimima, siis saab meie aju kolju sees oma töö ära teha. Meid püsti hoida, meie eest mõtted ära mõelda, meie eest mitte põnnama lüüa, kui me parajasti ajupreparaati uurime ja nii edasi. Andke see edasi, nuuskpiiritus, sekundiks-paariks seltsimehele nina alla ja korras. Toibub ära. Meesterahvas, tulevane tohter. Ei tule siin mingit tohtrit. Polikliinikutöötaja, võib-olla. Oleks teie seltsimees naisterahvas, ütleks teile, ärge käige ülikoolis, minge parem mehele ja ärge tagasi tulgegi, aga teile ei saa seda ka soovitada. Mis meesterahvas see on, kes mehele läheb, see pole mees ega midagi. Mis me siis teeme teiega. Kuidas on? Parem? Lamage-lamage, kuulake pikali ära, mis mul teile öelda on. Muidu olete koks maas tagasi. Mis te arvate, kuidas meditsiin teab, mis inimese sees on? Kuidas anatoomid teavad, mis on inimese sees? Muide, siinsamas Tartu linnas töötas eelmisel sajandil üks selline seltsimees nagu Nikolai Pirogov, on keegi kuulnud? Ei ole muidugi. Aga peaks. Pirogov, jätke meelde. Pirogov. Kirurg, anatoom, pedagoog, mitukümmend aastat oma ajast ees. Ja mis ta tegi? Ta käis Peterburi turu peal ja vaatas, kuidas talupojad külmunud sigu tükeldavad, terava noaga, siuh ja siuh. Ei mingit verd, ei mingit löga, puhas lõige. Ja kõik sea siseelundid on näha, loe kokku nagu lahangulaua peal. Ja doktor Pirogov siis hakkas sama tegema inimlaipadega. Külma ja viiludeks. Elundite kuju säilib, elundite asend säilib, kõik. Kunstnikud tegid neid siis talle kipsist järele. Ja doktoril oligi äärmiselt täpne informatsioon käes, ei olnud enam hämaraid oletusi, mis on inimese sees. Oma silm on kuningas. Andis välja oma anatoomiaatlase nende inimese külmutatud lõikude järgi, 1859, vot selline mees oli. Nii, kõik korras? On parem? Istuge, ei tõuse püsti. Kuidas perekonnanimi, mida õpite? Saar? Stomatoloogiat? Mitmes kursus, teine? Esimene. No jumal teiega, õppige stomatoloogiat. Kõik, kes tahtsid, said aju käes hoida? Siis on hästi. Siin edasi on siis nüüd see lahanguruum, mille pärast te täna siin olete, astume sissepoole, ja pange ennast esialgu sinna seina äärde toolidele, Saar eriti, ma räägin alustuseks natuke üldist juttu. Nahistamine jätta. Paigas? Nii, siin minu selja taga te näete inimkehasid, täpsemalt siis elutegevuse lõpetanud inimkehasid, laipu. Mis asi on üks inimkeha? Inimkeha on suurepärane masin. Masin, mis täidab mitmesuguseid keerukaid ülesandeid. No nimetage. Täpselt nii, hingamine. Toitumine. Jääkainete väljutamine. Kohanemine välistingimustega. Tubli. Aga veel. Iga ülesande täitmine eeldab vastava süsteemi olemasolu, selle süsteemi arengut. Näiteks? Näiteks hingamissüsteem, ainevahetussüsteem, kuseteede süsteem, auditoorsed süsteemid. Iga süsteem omakorda koosneb vastavatest elunditest. Süda, magu, kopsud, silmad, maks, põrn, peaaju, seljaaju. Kõike seda te teate, isegi stomatoloogid teavad seda, keskkooli bioloogia materjal. Kõige tähtsam asi: elundid ja süsteemid on üksteisest sõltuvuses. Kindlustavad korrektselt funktsioneerides organismi füsioloogilise tasakaalu. Nagu me ütlesime, inimkeha on masin nagu iga teine. Ja masina tööks on vaja…? Tasakaalu, tore. Aga kuidas tuleb tasakaal? Ma ei kuule vastust. Noh? Tuleb nii, et masinat hooldatakse. Masina hooldust on tarvis. Ennetuslikku hooldust, parandavat hooldust. Ja selleks olemegi vajalikud meie, meedikud. Meie oleme need remondimehed! Meie olemegi need hooldusmehed. Sellepärast ja ainult selle pärast olete teie täna siin. Sellepärast raiskan mina siin teie peale oma väärtuslikku aega. Et teie saaksite võimalikult headeks remondimeesteks. Nii. Nimetage mulle inimese omadusi. Suur aju võrreldes teiste imetajatega. Tubli. Seda te nägite täna oma silmaga. Püsisoojasus ehk endotermsus, organism saab soojust keha sisemisest soojusproduktsioonist. Kahel jalal liikumine. Aeglane individuaalne areng. Järglased vajavad hoolitsust pikka aega. Puudub innaaeg. On iseloomulik mittesesoonne sigimine. Segatoidulisus. Töötleb toitu enne tarvitamist. Artikuleeritud kõne, mõtlemine, mille tõttu on teadlik enesest, oma siseelust ja ennast ümbritsevast maailmast, selle ehitusest ja loogikast. Võimeline õppima ja arenema. Kultuuriline käitumine. Sotsiaalsed suhted tuginevad perekonnasuhetele. Oskab valetada. Oskab valmistada tööriistu. Oskab luua ja kasutada tehnoloogiaid. Kuulge, te olete mul täna nii targad, lausa eksperdid, saada kas või kohe kohtulahangut tegema! See oli nüüd huumor, helgemad pead said aru. Toome konkreetseid näiteid. Hambad, dentes. Meil oli siin üks tulevane stomatoloog, Saar oli teie nimi vist? Niisiis, Saar, teie peaksite minust paremini teadma, et hambad kujutavad endast suusiseseid luiseid struktuure, mis paiknevad igemetele kinnitatuna kahes reas, ülemises ja alumises, ning mille ülesandeks on inimese söödavat toitu enne allaneelamist purustada ja mäluda. Või seesama aju, mis Saarele siin enne ei meeldinud. Ladina keeles cerebrum, ja kui soovite, me võime sedasama süütut cerebrum’it nimetada inimteadvuse sünnipaigaks. Esoteerik ütleks: „inimhinge” sünnipaigaks. Ma ütlen meelega jutumärkides, sest meditsiinilist tõestust meil selle kohta ei ole, et inimesel oleks olemas midagi sellist nagu hing. Niisiis, see meie aju on ellipsikujuline organ, paikneb ta meil koljus ja väliselt meenutab sellist sültjat massi, aga eks te ise saite veenduda täna, mis konsistentsiga üks inimaju on. Mehe aju kaalub keskmiselt 1380 grammi, naisel 1280 grammi, ja ärge küsige minult, miks on mehe aju naise omast raskem, kuigi ega ses vastuses ju mingit müstikat ei ole, või kas on? Vaadake ajalugu ja müstika kaob nagu peoga pühitud. Peaaju pikkus on ligikaudu kuusteist-kaheksateist sentimeetrit, läbimõõt kuni neliteist sentimeetrit. Küsimusi? Kui ei ole, püsti. Astume siiapoole. Tere. Väga hea, Hillar, me just saime omadega sinnamaale, et saame peale hakata. Hillar on minu hea kolleeg, kaaspatoloog, käesoleval hetkel küll veel patoloog-aspirant. Nii. Täna on meil siis tegemist formaliinis seisnud laipadega, mitte värskete laipadega. Midagi musta ega hirmsat siin ei ole. Basseini keegi ei kuku, sest basseini ei ole, laibad on kenasti laua peal. Jaotage endid kahte rühma, mu kolleeg võtab esimese rühmaga selle vanaproua ja mina võtan teisega selle härrasmehe. Muide, siiamaani identifitseerimata kodanik, tänavalt leitud ja praktikasse rakendatud. Nõnda, mahume kenasti kahe laua ümber ära. Täna ainult vaatame, teete hoolega märkmeid, jätate meelde, järgmisel korral saate väiksemas rühmas juba iseseisva ülesande, homme-ülehomme on teil ka värske laiba lahanguvaatlus, ja nädala pärast tulete juba kips-kõps siia tagasi ja prepareerite mul siin kes mida. Mida? Küll see selgub. Ärge rutake ajast ette. Pidage meeles: ei ole tähtsusetuid organeid. Nagu ma ennist ütlesin, igal masinaosal on oma spetsiifiline funktsioon. Mitte üks masin siin ilmas ei saa funktsioneerida ilma, et kõik tema osad töötaksid laitmatult. Helgemad pead saavad aru. Teil oli küsimus, Saar? Ei olnud? Ma vaatasin, et te nagu nõkutasite peaga. Seiske sirge seljaga, vabastage oma diafragma, siis tuleb kõik muu ka riburadapidi. Küsimusi? Ei ole. Tähendab, kõik on selge nagu seebivesi, Saar, on mul õigus? Väga hea. Võimeline õppima ja arenema, inimese omadus, mäletate, Saar? Enne siin keegi teie kaastudengitest märkis ära: võimeline õppima ja arenema. Muidugi juhul, kui meie cerebrum teeb oma tööd nagu kord ja kohus. Ainult sel juhul. Meie masina peamootor peab olema töökorras! Mees peab oma cerebrum’it õlitama, muidu on mehega kööga. Väga lihtne. Helgemad pead saavad aru.

*

See tuba asub kahe maailma vahel. Maailmad ei puutu kokku, ei saa otse ühest teise astuda, maailmade vahel on hägune ala, eikellegimaa, vähemalt kümne sentimeetri jagu hämu ja risu, kramplikku kinnihoidmist ja vetruvat lootust tagasi pääseda, mitte edasi minna, mitte maha jätta, mitte muutuda ja uueks saada, otsustavat sammu astuda, tundmatusse viskuda. Sahtlinurgas on paberite all korteriomaniku poja algkooliaegne punane viisnurk, valges südamikus kuldne lokkispäine poisipea, teise sahtlinurka on surutud neoonroheline randmele tõmmatav froteest higipael. See tuba asub kahe maailma vahel, kaheksandal korrusel, raudvundamendi ja valgete pilvede, lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel. Ruum on justkui välja venitatud, piklik, pooltühi, aga minimalistlikku Skandinaaviat veel ei meenuta. See tuba asub kahe maailma vahel, just selles kümnesentimeetrises ähmases tühimikus, irreaalse, tühjusest kõmiseva sotsialismi ja reaalse, ihusse tungiva kapitalismi vahel, aga sel hetkel ei tea seda keegi, keegi ei oskaks tuba õigesse ajastusse paigutada. Siin on diivan, hõbedane Sanyo duubelmakk, heleda polüesterkattega kirjutuslaud, taburet, vaip, keset vaipa suur spordikott. Kõik. Laes põleb täisvõimsusel robustne kuue pirniga lamp, pruun puiduimitatsioonkattega seinakell näitab neli, lambi valgusvihkudes hõljub helehall tolm, mis meenutab kuuekümnendaid ja sisaldab sellest ka reaalseid osakesi, mida võib leida pruunist diivanikangast. Kardinavahest paistab öötaevas, malmradiaator akna all on leige. Lauanurgal vihikukuhja otsas lebab poolviltu raamat, mille mustvalgel kaanefotol istub pildistaja poole seljaga ratastoolis mees ja vaatab aknast välja. Vana mees tahab koju, pealkirja tähed on punased, raamatu kaanenurgad hoiavad ülespoole nagu hiirekõrvad. Laua teisel äärel on klaaspurk harilike pliiatsite, pastakate ja kääridega, tsaariaegne lilleline kohvitass kokku kägardatud Snickersi šokolaadi paberiga ja mõned vakstust kaantega paksud kaustikud. Üks kaustik on keskelt lahti, täis on kirjutatud kõik ruuduread, ülevalt alla: oskab käsitleda terviklikult inimese organismi, selle osade ehitust seoses funktsiooni ja arenguga, teab inimese loote varajast arengut, teab elundite kuju, struktuuri ja paiknemist elundsüsteemide kaupa, oskab arvestada organismi funktsionaalsete ja ealiste muutustega ning sooliste iseärasustega, valdab eestija ladinakeelset anatoomianomenklatuuri, orienteerub naturaalsetel preparaatidel. See tuba asub kahe maailma vahel, Une ja Ilmsi, tervete ja haigete, võimatu ja võimaliku maailma vahel. Seina ääres diivanil magab tüdruk, ilma tekita, põlved lõua alla kronksu tõmmatud, põlvede vahel hallikaaneline kaustik. Laelambi kuus korda sada vatti annavad öös väljavalgustatud võtteplatsi efekti. Õhk on väga hele, isegi helendav, nagu püüaks keegi toast moodsa koopiamasinaga valguskoopiat teha. Läbi tüdruku riiete, juuste, oimukohtadel nahapinnale tõusnud helesiniste veresoonte, naha ja roiete eristub eredas valguses selgelt inimese süda, umbes rusikasuurune lihas. Seinakella sekundiosuti libiseb edasi, üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, seitsekümmend kaks korda minutis tõmbub tüdruku süda kokku, ja lõtvub, samuti seitsekümmend kaks korda minutis, osuti jõuab vertikaali ja hakkab siis taas langema, nagu oleks ta pärast kahtkümmend kaht rasket tööaastat väsinud ega jaksaks end tasakaalus hoida, ta vinnab end üles tagasi, jälle seitsekümmend kaks, veel üks ring, seitsekümmend, ring, seitsekümmend üks, süda pumpab, uus annus verd läheb liikuma, pump paiskab vere soontesse, kätesse, jalgadesse, sõrmeotstesse, pähe, kahe maailma vaheline tuba on helevalge, tüdruku keha on läbipaistev, kõige kaugemate soppideni välja, lõpuni välja, aga see pole lõpp, seal on veel midagi, kõige muu taga paistab kitsas uks, see läheb lahti ja sa astud üle läve, ukse taga on uus tuba, pimedusse suubuv hämar ruum, laes ja seintel lainetavad pikad varjud, võib-olla on need puud, tuul kõigutab vanade kraaviäärsete pajude oksi vanaema lapsepõlvekodu juures, millel pole enam katust, või on need hiigelkased, mis sahisevad suvises loojangukumas ujuval niidul, kus tüdruk pole kunagi käinud ja mille taga algab nõmm, kuhu vanaema lapsena nii sageli peitu jooksis. Ei, need pole puud, need on inimesed, vanaema ja vanatädi ja vanavanatädi, nende mälestuseks saanud kehad keerduvad nagu iidsed tüved, mis on kasvanud veski elumaja väikese saalitoa sissevajunud põrandast läbi ja tungivad vaba taeva poole. See on väga vana maailm, selles maailmas pole enam elavaid, selleks on siin liiga hämar, kottpime, kuni toaseintel löövad helendama virvendavad ristkülikud, kohvimasin, kohvilõhn, brändi, noore naise edvistav naer, toanurgas hingeldab keegi, kõigile helendavaile ristkülikuile ilmub üks ja sama läikivas särgis mees, heidab rinnalt seljale oma pikad juuksed ja tema erkroosade huulte vahelt imbub kõlaritesse magus hääl, I wanna share my dreams, wanna share with you, on the wings of love like dreamers do, sajandialguse kuivanud puud ja esivanemate maailm on kadunud, see ei ole enam mets, see on videobaar, kaheksakümnendatel leiutatud ja üheksakümnendatel ümber ehitatud hämar urgas, mille igal seinal sähvib värvitelekas ja kuhu ei saa sisse, kus ei ole kohti, ja mis siis sellest, et kümned ja kümned on jõudnud enne sind ja saanud sisse, mida sa lootsid, on reede ometi, ära unusta, reede, nii et ei, kitsa rauduksega videobaaris ei ole täna õhtul mitte ainumatki vaba kohta, mis siis, et ka sina, tavaline tüdruk, tahad sisse ja mõtled, mis oleks, kui avaneks hall rauduks ja su ette ilmuks kuldne kandik, ja sa sirutaksid käe ja võtaksid süütu naeratusega vastu pokaali šampust Vana Tallinnaga, pruunikas kihin kõditaks su huuli, jah, vaid see üks pokaal, rohkem pole vajagi, kui, siis vaid pisikest istumiskohta madalal kunstnahast tumbal videost kaugel eemal, su oma poisi kõrval, kahekesi, lõpuks ometi temaga kahekesi, päris baari nurgas, kuhu siiski paistab selgesti kätte ekraanil sillerdav helesinine meri, kuldselt kumav liiv ja kirglikust tantsust hingeldavad välismaa tüdrukud, kelle soe ja sile ihu paneb unistama kõige ilusamast, kõige magusamast tulevikust, mida päikese asemel valgustab uhiuus diskokera, peeglikildudest pall, särapall, mis pimestab, ei anna küll sooja, aga lubab imetlejail kogu naha ja karvadega tunda, et nad on välja valitud, et nad kuuluvad tagasipöördumatult sellesse verinoorde Uude Ilma, mis tuleb pärast hämu, millest pikki aastaid sai vaid unistatud ja mis on nüüd käes, vaid mõne sentimeetri, millimeetri kaugusel, uskuge või mitte: juba on poeletid kaetud lõhnavate apelsinidega, juba sulab pehme seep su nahal nagu läbipaistvaks küpsenud banaan su soojas suus, juba valatakse helesinisest plekkpurgist su klaasi kihisevat longerot, mis tõuseb kiiskavvalge rannahotelli päikeseterrassil sinu peakesse kiirelt, kergelt ja rõõmsalt ning lubab sul siin maises elus kätte saada kõik. Sind on vastu võetud, võimeliseks tunnistatud, sinu vigu pole märgatud, sul ei olegi vigu, sa oled sile ja puhas. Puhas, puhasss, viimane täht susiseb, särapall jookseb vihinal tühjaks ja tüdruk liigub REM-une faasist sügava une faasi. Annelinna kaheksanda korruse korteris on öö, lihtne öö, kraavi ääres ei kasva enam puid, pole pajusid ega kaski, esivanemate varje, veskit, helendavad nelinurgad hämara toa seintel on kustunud, poiss kadunud, diskopäike loojunud, selle asemel on tume auk, tavaline ja tuttav mittemiski, lihtne nagu tüdruku jänesekasukate, rahvariidevööde ja viltidega vooderdatud lapsepõlv, soe ja natuke kare, ilma ühegi ekraanita, terava peeglikilluta, ilma läikivajuukseliste välismaa tüdrukuteta, ei muud kui uni, mis vajutab padjatriibud põsele, vaikne sügavik, koduõue kaev, mis ei luba ega tõota midagi, kui, siis rahu ja pimedust, puhast vett, mille kohalt kaanepraost sähvatab läbi vaid mõni harv valguskiir, mõni ootamatult lahti pääsenud mälestus. Süda on kusagil sügaval, hämaras, varjus, ja lööb seal, aeglaselt ja kindlalt. Süda, maailm. Uni on tekk tema peal. Nagu kunagi emaüsas, rahu. Pole midagi lihtsamat.

Sinine mägi

Подняться наверх