Читать книгу Sinine mägi - Eva Koff - Страница 8

Janek astub koridori. See on suur, hämar, hulknurkne, peaaegu ümmargusena mõjuv ruum. Ta paneb elutoaukse enda selja taga kinni, toas rappuv tümakas pressib end läbi õhukeste uste ja elutoaseinal põlev punane seinalamp värvib ukse jääklaasid punaseks. Janek jääb keset esikut seisma, ta on esimest korda elus Tallinna vanalinna korteris, sealsamas on kinnine WC-uks, mille pragudest immitsev valgus joonistab hämara esiku seinale heleda ristküliku. Ristkülik avaneb, WC-lambi valgus paiskub koridori, Janek peaaegu ei näe Liisi nägu, kui tüdruk valgusest pimedusse astub, Liis kustutab tule, astub Janeki poole, tüdruku silmad pole pimedusega harjunud, poiss teeb paar sammu tüdrukule vastu, Liisi rind põrkab pehmelt Janeki vastu, poiss tunneb korraks oma huultel tüdruku pehmeid juukseid.

„Tšau.”

„Janek! Ma ehmatasin.” Liis võtab jope.

„Sa ei lähe ära ju.”

„Lähen.”

„Ära mine ära.”

„Tead siin läheb rõvedaks juba, ma tõesti ei viitsi enam olla, Raido ja Imre oksendavad varsti salatikaussi, nagu Aire juures, mäletad ise, kui lahe see oli.”

„Sa ei lähe ära.”

Liis tõmbab jopeluku kinni.

„Ma teen sulle võileiba. Tahad? Lähme kööki. Seal ei hakka keegi oksendama. Tule, Liis!”

„Mkmm.”

„Miks?”

„Kaksteist läheb viimane kuus.”

„Las läheb.”

„Tšau. Ütle Katrinile, et ma ei suutnud tema armsate Raitsi ja Impsi seltskonnas enam viibida.”

„Oota.” Poiss astub Liisi ja välisukse vahele, surub selja vastu ust ja vaatab tüdrukule otsa. Ta on korraga väga ilus.

„Mis on?” Liisi hääl on tooni võrra kõrgem kui tavaliselt.

„Ma tahtsin sulle ühte asja öelda.”

Liis vaatab poissi, läbi elutoa ukseklaaside kumavas punases valguses on Janeki valged paksud juuksed peaaegu roosad, Liis vaatab Janeki juukseid ja ootab, sekundi, kaks, kolm, poiss ei ütle midagi, Liis viskab koti õlale, Janek haarab nagist esimese ettejuhtuva tagi ja paneb selga.

„Kuhu sa lähed?”

„Mitte kuhugi.”

„Kuhu sa lähed siis?”

„Sinuga tulen.”

„Kuhu kohta? Ma elan Õismäel. Sa elad nagu Lasnamäel minu teada.”

„Suva.”

„Lasnamäe on ühes linna otsas, Õismäe on teises linna otsas.”

„Vahet pole.”

Liis astub Janeki ees korteriuksest välja, jookseb kõrgete astmetega kivitrepist alla, võtab poisi ees mitu astet korraga, lendab viimastest astmetest pika hüppega üle, tüdruku jalad saavad natuke põrutada, rasket välisust tuleb täie jõuga tõmmata, et see paigast liiguks, ja juba ta ongi väljas, külm niiske öö paiskub vastu nägu, värskus, pimedus, selgus, kohe läheb troll, viimane troll. Janek jõuab Liisile järele ja võtab ta jopevarrukast kinni, tõmbab tüdruku maja esimesel korrusel asuva piimapoe suurte klaasakende juurde, hoiab Liisi paigal, surub tüdruku selja vastu vihmast märga vitriini, võtab tema villases käpikus käe oma paljasse pihku, vaatab talle silma, tüdruk tõmbab käe ära, kinnas jääb poisi kätte.

„Anna mu kinnas.”

Janek surub Liisi käpiku ühe käega oma teksade tagataskusse, hoiab teisega tüdrukut kinni.

„Ma varastan sulle kohukesi, lõhun klaasi ära, tahad?”

„Öösel on su arust poes kohukesi või? Anna kinnas! Mul läheb troll ära.”

„Las läheb, ma saadan su koju.”

„Sa arvad, et mul on jube hea meel, kui ma saan kümme kilomeetrit keset ööd kõmpida või?”

„Lähme taksoga.”

„Sul ei ole raha.”

„On.”

„Kuidas sa pärast Lasnakale saad?”

„Lähen.”

Janek on korraga väga lähedal, nii lähedal, et Liis tunneb oma näol tema hingeõhku, ta rabeleb end poisi haardest lahti, pöörab talle selja, Janek surub keha Liisi selja vastu, lükkab tüdruku rinnaga tihedalt vastu poevitriini.

„Vaata, Liis, seal on mingid hõbedased pakid, need on kohukesed, kas sa tahad kohukest, Liis? Ma kingin sulle kohukese, ma võin sulle siit praegu terve kasti välja tuua, tahad?”

„Anna mu kinnas.”

„Anna käsi, ma puhun soojaks.”

Liis teeb järsu liigutuse, poeb vitriini ja poisi vahelt välja ja hakkab kiiresti mööda pimedat munakiviteed kõndima, peaaegu jooksma, ilma et ta teaks, miks ta jookseb, sest Janeki juures on korraga arusaamatult hea. Poiss läheb tüdrukule järele, ei jää temast maha, kõnnib temaga ühel joonel, temast veidi eemal, ei võta tema paljast külmetavast käest kinni, ei pane oma kätt tema pehmes roosas sulejopes piha ümber, poisi ja tüdruku vahel on vaba maa, terve pikk meeter munakiviteed ses peaaegu inimtühjas linnas, mida valgustab vaid mõni üksik hõreda valgusega latern, munakivide vahel paistab siin-seal poriga segatud sulalumi, ja siis korraga hakkab uuesti sadama, värsket, veest rasket lund, öisest taevast langeb Tallinna vanalinna peale novembrilõpu ainsat võimalikku valgust, ja Liis kõnnib veel kiiremini, suured räitsakad maanduvad üksteise järel ta põskedel, sulavad ta soojal näol, ja poisi valged juuksed on märjad, tumedamad, tema musta kunstnahast tagi õlgadele ja rinnaesisele kleepub lörts nagu märg liim. Liis ja Janek kõnnivad kiiresti, sõnatult, nad ei ütle midagi, mitte midagi polegi öelda, kõik on selge, jää on murdunud, midagi on selle võõra korteri pimedas hulknurkses koridoris tüdruku ja tema klassivenna vahel juhtunud, sõnatult, ilma et klassivend oleks ära öelnud selle ühe asja, Õismäe või Lasnamäe, üks või teine, ei mingit vahet enam, see kõik on üks linn, üks maailm, üks sündmus, ei ole enam Õismäe teed ega Paldiski maanteed, Narva maanteed ega Punast tänavat, pole kaht kauget, tähenduseta punkti, mida ühendavad kõnniteed, sõidurajad ja bussiliinid, kõik on siinsamas, lähedal, kilomeetrid ja tunnid, aastad ja barrikaadid on kadunud, kokku kukkunud, jah, nii see on, uskumatu, ma ei oodanud seda, et just sina, ja et just mina, sina ja mina, et müür Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna vahel variseb ja Õismäe ja Lasnamäe tormavad teineteisele sülle nagu kaks saart, mis ookeanis ootamatult kokku põrkavad, neist saab korraga üks suur lokkav saar, üks maavärinapiirkond, üks vulkaan, mis isegi aastatuhandete möödudes ei kustu, ei muutu iial kulunud, äranäritud tippudega vanaks väsinud mäestikuks, mis vajub tasapisi üha sügavamale maapõue ja mille jälgi märkavad vaid mõned üksikud asjatundjad, keegi ei mõtle sellele, sest seda lihtsalt ei juhtu, mitte kunagi, mitte enne kui kaua-kaua aja pärast, siis, kui kogu maailm saab otsa, päike kustub, aga enne veel, kui kogu maailm saab otsa ja päike kustub, on mäed noored, vulkaanid elavad, rõõmsad plahvatused raputavad me südameid, ja meie ees on üha uusi ja uusi munast kooruvaid noori aastaid, kuid, nädalaid, tunde, minuteid ja sekundeid tormi ja valgust, põuda ja vaikust, vabastavaid vihmu ja tuhast tärkavaid rohelisi võrseid, elu.

Liis astub trolli, see on viimane troll, ta istub üksi akna all ja tema üks käsi külmetab. Läbi trolli kahekordse aknaklaasi vahele tekkinud tihke udu ei näe ta, kuidas Janek Võidu väljaku trollipeatuses seisab, teda oma pilguga otsib, tema kaela ja juuste lõhna tunneb, nagu seisaksid nad ikka veel selles suures hämaras esikus, tema ja Liis, ootamatult vastamisi, täielikus hämmingus neid mõlemaid samaaegselt tabanud selgusest. Liis surub kindata käe sügavale taskusse, troll võtab vingudes paigalt ja sõidab üle rohelises valguses läikiva suure ristmiku, udu trolliakna klaaside vahel on paks ja läbitungimatu, tüdruk ei näe, kuidas Kaarli puiestee tenniseväljakud ja merekooli ühiselamu trolliakende tagant mööda libisevad, aga ta kuuleb, et tagareas on kaks vene noormeest, ja saab teada, kui palju viina sai reede ja laupäeva ööde jooksul kokku joodud, noormehed loevad kokku pudeleid ja gramme, arvutavad, nagu oleks tegemist tähtsate tehetega, mille lõpptulemusega ei tohi eksida. Liisi ees kohendab oma karakullkraed tumerohelises villases mantlis vana naine, ülesseotud kõrvadega läkiläki peas, ta istub liikumatult ja vaatab ainiti trolliaknast välja, mida ta näeb läbi selle tiheda veeauru, kust ta tuleb sel novembriööl, vana inimene, üksinda, ilma pojata, tütreta, saatjata, aastaid tagasi surnud meheta, nii hilja, viimase trolliga, kus ta käis, mõtleb Liis, ja kust tuleb ta ise ses kleepuvas lumes, ihuüksinda, kaitseta, kindluseta, südames uus, äsja tühermaale kerkinud tundmatu linn.