Читать книгу Sinine mägi - Eva Koff - Страница 9

„Sa ei tee seda ust lahti.”

„Tule eest!”

„Las taob.”

„Tee riiv lahti!”

„Ei tee.”

„PALUN LÕPETA ÄRA!”

„Kes peaks praegu ära lõpetama, mina või see mees?”

„Ta on su isa.”

„See on minu tuba, see riiv, seesama kuradi riiv on mu enda pisikeste näppudega siia ukse külge kruvitud! Arva ära, mitmes riiv see on. Neljas. Sest see värdjas kruvib nad mul maha ja viskab prügišahti!”

„Ta on haige.”

„Mul on külaline.”

„Ma räägin temaga, ta saab aru…”

„Ta ei tule siia sisse, ma ütlesin.”

„Ma ei suuda seda tagumist välja kannatada!… Janek!”

„Ei, väga lahe on, põmm ja põmm! Lahe mees.”

„Sa ei ole normaalne.”

„Sina oled mul külas.”

„Ma tahan vetsu. Ma ei taha siin olla!”

„Sina oled… kõik teised mingu perse. Tule siia, Liis.”

„Ta on su isa, Janek, tal on süda haige, saad sa sellest aru, saad sa üldse aru, mis tähendab, kui sul on süda praktiliselt töötamise lõpetanud, sa ei saa mitte midagi teha, mida teised inimesed saavad, kas sa suudad ette kujutada, mis tunne see on, kui sa oled elust välja lõigatud!”

„Suva.”

„Janek, sul ei ole suva.”

„Sa ei tunne seda meest.”

„Ta on invaliid, sa ei saa ahistada invaliidi!”

„Ma kuradi muud ei teegi, kui allun tema ahistamistele siin, ja kui sina oled siin, siis ma ei kavatse mitte ühtegi kuradi liigutust selle mehe heaks teha, saad sa aru, ma ei saa tema sitase isiku heaks enam mitte midagi teha! Pärast seda, mis paska ta on siin kolm viimast aastat emale ja meile kokku keeranud!”

„Ta on haige.”

„Kas mina ei ole haige, ah? Kas mu väike õde ei ole haige? Kas ema ei ole haige, ah? Ütle ausalt, Liis, kas me tundume sulle terved inimesed?”

Liis vajub kušetile istuma. Janek ei tule ukse juurest ära, seisab edasi, toetab selja uksele, surub keha kõvasti vastu ust, nagu oleks uks see, kes tuleks maha rahustada. Tüdruk ei ütle midagi, ta istub voodil, pilk Janeki kirjutuslaua kohal seinal, kuhu on kõverate nööpnõeltega kinnitatud suur mustvalge Depeche Mode’i plakat, seal on Dave Gahan, kes seisab teiste bändimeeste ees ja vaatab Liisile julgelt silma, ja Liis loeb kokku suure musta sõna, mis jookseb üle Dave’i nahkpükste, Violator, veel kord, Violator, kas see sõna tähendab midagi, öelge, Violator, ma olen väsinud, Violator, ma olen täna öösel neli tundi maganud, Violator, tühi, võõras, kõmisev sõna, Violator, Liis vajub voodile külili, keha on raske, ta magamata pea kukub Janeki ruudulise püüriga padjale, kui pea oleks kerge, ei kukuks padjale, loeks Liis läbi ka sõnad plakati kõrvale tapeedile kleebitud kirjaplokilehel, Janeki väikese püstise käekirjaga sõbra kaustikust ümber kirjutatud laulusõnad, ta loeks need läbi ja saaks aru, mõistaks jälle, et kõik on ju tegelikult nii lihtne, nii lihtne ja võimas, ja ei pea laskma ennast vägistada, ja kõik ongi tegelikult armastus, midagi muud ei olegi, ainult armastus, kui sa ainult ei ole ise väiklane, isegi kui inimeste sõnad on enamasti rasked ja segased ja teevad haiget, armastus on ikkagi kõik, ainus asi, mis on olemas, tema südames ja Janeki südames ja words like violence, break the silence, come crashing in, into my little world, painful to me, pierce right through me, can’t you understand, oh my little girl, all I ever wanted, all I ever needed, is here in my arms, words are very unnecessary, they can only do harm, ja lõpuks vaataks Liis laulu pealkirja ja mõtleks, kui ilus on selle laulu nimi, Enjoy The Silence