Читать книгу Sinine mägi - Eva Koff - Страница 6

Puuduta teda, puuduta tema kätt. Ta on ju haige, väga haige. Ta ei ole kunagi varem haige olnud, see on esimene kord. Mare ema aitas su siia sisse, sa oled siin ainult tänu osakonna ülemõele, oma naabritüdruku emale, siia ei saa mitte keegi mitte kunagi sisse, sina oled siin sees, intensiivravipalatis. Nii, ja nüüd tee see ära. Tõsta käsi ja puuduta selle valge lina all lamava mehe kätt. Kakskümmend sentimeetrit, noh, mees! Kui mitte muu pärast, siis viisakusest, tänulikkusest Mare ema vastu. Nii. Lase käia, üks kerge puudutus, ja valmis. Ei lase käsi nii lihtsalt rüppe, noormees! Mare emal on õigus: enda eest tuleb võidelda, oma pere inimeste eest tuleb võidelda, kuuled, poiss, ma räägin raviarstiga, ole nii kaua, kui tahad, juttu rääkida ei saa, ta ei räägi, silmi ta lahti ei tee, aga vähemalt oled ta ära näinud, see on kõige tähtsam, tal on juba parem, kuuled, poiss, ühel päeval võtab jalad ka veel alla, lootma peab, kas pole, võib-olla hakkab isegi metsajooksu tegema, koeraga sörkimas käima, kes teab, kes seda teab, loota tuleb, loota tuleb lõpuni, parem tal igatahes on, ühel päeval teete veel koos suuri asju, seda ei saa üldse mitte välistada, kujutad ette, kaks mehemürakat koos, isa ja poeg, laote suvilas puid, niidate muru, mis kõik meesterahvastel ära teha vaja, elu läheb edasi! Ta on imelikult kahvatu, tuhmhall. Aken on suur, raamidelt koorub värvi, kahe klaasi vahele on kogunenud niisket musta tolmu, päikest ei ole, päikese asemel on paksud pilved, tuul, raagus pihlaka otsas ripuvad üleküpsenud marjad, pruunid niisked lehed katavad maad, taevas on hall, väga hall – see taeva hall vist peegeldubki valgetelt kardinatelt mehe näole. Janek ei oleks arvanud, et sõna „intensiivravipalat” tähendab ühtainust hiigelsuurt ruumi, mis on valgete kardinatega jaotatud väikesteks liikuvate seintega tubadeks, nii et kui kas või korraks seinale toetud, kukud toast välja, aga sellega pole muret, intensiivi haiged ei toetu seinale, nad lamavad, ei tee silmi lahti, hingavad väga vaikselt, aparaat voodi kõrval on ainus, mis registreerib neis lamajates elu. Kusagil hakkab midagi piiksuma, valges kangalabürindis on kuulda samme, hääli, pehmeid naisehääli, vaikset kõnet. Janek kuulatab, mitte ainustki arusaadavat sõna, vaid mahedate naisehäälte vagur lainetus. Ta vaatab nuppudega aparaati voodi kõrval, aparaadi küljes on peenikesed juhtmed, mis jooksevad valge lina alla ja kinnituvad lamaja rinnale. Janek tahaks aparaadi nuppe puudutada, ta ei taha puudutada isa kätt, mis lebab siinsamas valgel linal, poja käest paarikümne sentimeetri kaugusel, ta tahab puudutada nuppe, vajutada alla kõik need paganama nupud, järjekindlalt, ükshaaval, nagu papist šokolaadikarbi õhukesest plastikust kommirestil, millega ta lapsena kassaaparaati mängis, üks, kaks, kolm, neli, kuni ei jää enam ühtegi nuppu, mis poleks all, sügaval aparaadi sees, saagu edasi mis tahes. Poiss paneb käed taskusse, surub parema käe sõrmed kõvasti ümber nutsakaks kuivanud taskuräti, vaatab isa kummis rinnakorvi valge lina all, tema voldilist kaela, kriipsuks kuivanud suud. Kas isa hingab? Tema rinnakorv ei liigu. Arst oli Mare emale öelnud, et patsiendi seisund on stabiilne, raske, aga stabiilne, et isa on elus, et osa tema südamest on täiesti töökorras, et ainult mingi protsent südamelihasest on kärbunud, aga sellega saab edasi elada, isegi kui inimesel on pool südant läinud, kängunud, armistunud, saab inimene edasi elada, ütles arst, ainult natuke vaiksemalt, vähem pingutades, nii, et ei jookse, ei torma, ei tõsta raskeid asju, ei tööta terveid öid ja päevi järjestikku, ei unusta kord päevas sooja toitu süüa. Sa võiksid jätkata: nii, et ei karju, ei närvitse, ei joo, ei sõima, ei mõnita. Ei mõnita. Isa, kas sa kuuled neid sõnu: ei mõnita. Ei nori. Ei irvita näkku. Ei pea viha. Ei löö. Muidu sured ära, muidu su süda ei pea vastu ja sa sured ära! Janeki käed on taskus. Kui ta need sealt välja võtaks, saaks ta isa lüüa. See oleks lihtne. Isa on siinsamas, ta on vaikne, isegi hea. Isa ei ütleks sõnagi, ei oigaks valust. Isa ei saaks midagi teha. Isa ei jaksa silmigi lahti teha. Janek võtab vasaku käe taskust välja ja paneb nimetissõrme lamava mehe nina alla. Ta teeb sõrme keelega märjaks, et hingeõhk oleks käenahal paremini tunda, ja paneb sõrme uuesti isa sõõrmete lähedale. Ta ei tunne oma niiskel sõrmel isa hingeõhku. Ta vajutab järsu liigutusega ühe aparaadinupu alla, nupp lööb rohelise tulukesena põlema. Janek ootab, midagi ei juhtu. Ta vajutab uuesti, tuluke kustub. Isa nägu on sile, rahulik, Janek kummardab lina kohale, isa hingab, vaevukuuldavalt, aga hingab, Janek tõstab pea vaikse mehe näo kohalt ja samal hetkel tuleb talle meelde Soome telekast mõni aeg pärast Tšernobõli katastroofi avalikukstulekut nähtud dokumentaalfilm Hiroshimast ja Nagasakist, need ilusad ja võimsad tuumaseened, mis maaliliste lainetena kõik maapinnal leiduva hävitasid. Värvide mäng taevas, tuli, toss. It was awesome, ütles hallipäine palmikutega vestis Ameerika piloot, muie suunurgas, kui lendu üle Hiroshima meenutas. Ajad on nüüd teised, Tšernobõli jaamast paiskus maailma üle neljasaja korra rohkem radioaktiivset ainet kui ammustel aegadel Hiroshimas ja tänased sõdurid ei peaks enam selle vähesegi nimel eluga riskides üle Hiroshima lendama, tuumapilve sisselendamisest hoidumiseks õhus kaelamurdvaid trikke tegema: üks nupulevajutus vaikses puhtas kontoris ja elu Maal lakkab eksisteerimast. Mida rohkem Janek sellele tuumanupule mõtleb, seda selgemalt tungib läbi poisi mõtete virvarri teadmine, et tema ei suudaks vajutamata jätta, kui nupp tema käeulatusse satuks, ta ei paneks kiusatusele vastu, nagu ta ei pannud vastu palju tühisemale kiusatusele sel suvel, kui ta teel Ukraina linnakeses Drogobõtšis toimuvasse spordilaagrisse Dnepropetrovski kesklinnas ühel laial prospektil kolmekopikase gaseeritud vee automaati laskis, masina nupule vajutas ja magusa kollaka vedelikuga täidetud klaasi ühe hingetõmbega tühjaks jõi. Vanemad ja treenerid olid tungivalt soovitanud sel 1986. aasta suvel Ukrainas keetmata vett mitte juua – mitte et selles Ukraina piirkonnas viibimine oleks võinud noorte sportlaste tervisele vähimatki ohtu tähendada (vastasel korral oleks ju laager ära jäetud, kuigi, mis seal salata, ujumiskool oli Drogobõtši spordikeskusele teinud juba kopsaka ettemaksu, nagu direktor lastevanemate koosolekul veidi etteheitval ilmel poetas) —, aga radioaktiivse kiirguse puhul ei olnud täiskasvanute sõnul ka kahesajaprotsendine ettevaatlikkus liiast. Janek mäletab uhkuse- ja põnevusevärinaid oma südames, kui teised poisid ringis ümber tema seisid, tüdrukud eemalt vaatasid, magus jahe jook ta söögitorust alla voolas ja ta mõtles: rääkige, mis te räägite, minule ei tee see teie jube ja õudne kiiritus midagi, argpüksid sellised! Ja talle meenub uduselt, kuidas tema Ukrainalaagri eel isegi isa ärevate silmadega Soome uudiseid jälgis ja sealt teada sai, et mingit põhjust suvel Ukrainasse minekust loobuda ei ole, sest „põhipilv” langes Lõuna-Rootsile. Janeki mälestustes on isa suul Lõuna-Rootsi kohale triivinud radioaktiivsest pilvest rääkides kohatu poolrõõmus-poolirooniline muie, nagu oleks tal rikaste ja õnnelike lõunarootslastega mingi kana kitkuda ja nagu tähendaks neid ähvardav Tšernobõli-pilv isale kauaoodatud kättemaksuvõimalust.

Akna taga on hämar. Valgete kardinate vahel on nüüd peaaegu pime. Aparaadi kõrval voodil lamab kinniste silmadega mees, kelle rinnale on kinnitatud palju peenikesi juhtmeid. Ta on üksi. Parempoolne kardin lööb õrnalt lainetama, avatud koridoriuksest tõmbab korraks tuul.

Mees ei näe ennast. Kombinaadi direktor ei näe ennast praegu. Tal ei ole peeglit, ja kui ka oleks, ei muudaks see midagi, ta ei suudaks silmi lahti teha, tema silmalihastes ei ole seda jõudu, et tõsta laud. Veidi vähem kui kaks kolmandikku tema südamelihasest on kärbumisest päästetud. Mees hingab väga vaikselt. Tal ei ole mingit mälestust sest päevast mõned nädalad tagasi, kui ta käis juba neljandat sügist järjest kardioloogilt luba küsimas, kas ta võib uuest aastast juhtival kohal jätkata. Kuidas ta tegi kõik, et seda luba saada. Kuidas ta kaks aastat tagasi doktorile allkirja eest isegi raha pakkus. Aga doktor ei võtnud tema raha. Sestpeale viskasid nad igal aastal vastuvõtul nalja: „Kui palju terve süda nüüdsel ajal ka maksab? Hinnad tõusevad kogu aeg!” Ta tegi haigla kollektiivile soodsaid vana- ja uusaastapakkumisi. Ta kirjeldas arstile, kui terve ja tugev on tema süda. Kuidas ta on endine kergejõustiklane ja tänane seeniortriatlonist, alati esiviisikus, nagu toona, nii ka nüüd. Kes teeb, see jõuab. Enese proovilepanek on nauding, enese proovilepanek on elu, olete nõus, doktor? Arst määras talle vereanalüüsid, EKG, koormustesti ja südame ultraheli, ja lõpuks alati ka Holter-uuringu. Kakskümmend neli tundi vidinaid direktori keha küljes ja iga kord kahtlased, mitmeti interpreteeritavad tulemused. Arsti pilk on tõsine, kummaliselt tühi, libiseb üle seinte, aknast välja, jääb pidama haiglaesisel purskkaevul, mis ei purska juba aastaid, lagunenud kõnniteekividel purskkaevu ümber, aeg venib, vastuvõtuks ette nähtud kakskümmend minutit on ammu läbi, kabinetiuksele koputatakse, õde vaatab nõudlikult üle laua, aga doktor fokuseerib pilgu mitmeks minutiks patsiendi haigusloole, hõõrudes samal ajal käeseljaga oma paaripäevases habemetüükas lõuga, vaatab veel korra kiirelt aknast välja, klõpsab pastakasüdamikku kolmneli korda sisse-välja, kobab kitlitaskus, nuuskab nina, kirjutab tõendile alla ja vajutab allkirja peale templi, nagu eelmiselgi kolmel sügisel. Ja nüüd mokk maas, armsad kombinaadi töötervishoiunõukogu proua Doktor ja juhikohale hambaihujad! Lugege ise: täpselt nagu varasemadki, kinnitab ka seekordne, järjekorranumbrilt neljas paber, et direktori tervis on korras ja ta võib kombinaadi juhi kohal jätkata. See tagasihoidlik kollane paberilipik on igasügisene traditsioon, ja lool lõpp.

Mees ei näe, ei mäleta. Kuidas ta üleeile pärast tööd maale jõudes esimese asjana katusele ronis ja korstnat puhastama hakkas. Ta tahtis tahmatööd ise ära teha, riistad kõik omast käest võtta. Tuul oli küll kõva, arooniaoksad peksid vastu köögiakent, tormist ei puudunud palju, aga mis üks väeti põhjamaine tornaadopoeg suudab teha Eesti mehele, füüsiline töö on puhkus, enese proovilepanek on elu, me ju leppisime nõnda kokku, kas pole, doktor? Ta ei näe ennast katuselt alla ronimas ja lõõridesse kogunenud tuhka majast välja tassimas, mis see ka ära pole, ei hakka mina mingile kuradi kõrilõikajale maksma, tuhk pole raske, ämber on raske... väga raske on see ämber, miski nöörib kõri, seest läheb õõnsaks, mees valab tuhaämbri keset perfektselt pöetud õuemuru tühjaks, paneb ämbri tagurpidi maha ja vajub selle otsa istuma, miski surub ta rinnakorvile, nagu tahaks keegi laia tugeva rihmaga tal ribid puruks pigistada... Direktor on kummuli pange otsas juba vähemalt veerand tundi istunud, tasapisi läheb hämaraks, mees toetab küünarnukid põlvedele, laseb ülakehal ja peal alla vajuda, nii on kergem hingata, nii saab ta natuke hingata. Toas ta oksendab. Natuke kergemaks läheb, rihm rinna ümber annab järele, külm higi tuleb otsaette, terve nägu on higine, higi imbub mehe suurtest pooridest välja ja niriseb mööda põski allapoole, tilgub köögipõrandale, põrandal on juba pisike loik, ja siis, raksaki! tõmmatakse rihm uuesti pingule, raskus koondub sügavale kehasse, see on kivi, mis kaalub tonne, ta on kivi alla neelanud, kivi teeb valu, tema ülakehast saab suur raske must valutav kivimürakas keset tühja suvilakööki, ja kedagi ei ole, poiss on linnas, ei tea kus, kellega, mitu päeva pole näole andnud, aga kui tuleb, siis saab peksa ka, Mai ja Kristi sõitsid Kiisale ämma juurde, ta tahtiski üksi tulla, juba kaks aastat tahab ta siia üksi tulla, kui vähegi saab, siis üksi, reede õhtul, kui kõigest on kõrini, kui see neetud töönädal on lõpuks otsa saanud, nagu täna, kui ees on kaks päeva iseendale, kui saab lõpuks kaks päeva oma mõtetega olla, või ilma mõteteta, vahet pole, kui saab kaks päeva lihtsalt olla, aga kivi ta kehas paisub, ei lase olla, iga hetkega üha raskem kivi, põsed on higist märjad, külmad, väga külmad, ta istub nagu eluaegset karistust kandev vang oma kitsas hämaras kongis, pea vajub allapoole, ta püüab seda kõrgemale tõsta, veidigi kõrgemale, pea on raske, käsi on veel raskem, kui ta seda telefoni poole sirutab ja spiraaljuhtmest kinni saab, telefoni enda poole tõmbab, numbri valib, null kolm, valesti läks, null kolm, jälle valesti, neetud, ma pean saama, ma ei anna alla, enese proovilepanek on elu, null kolm, null kolm, lõpuks päriselt null kolm! Kiirabi keerab hoovi sisse kahekümne kahe minuti pärast, ta istub ikka keset kööki taburetil, pea alla põlvede vahele vajunud, kivi tema sees on talumatult raske... Mõte, mis tal kõik need kakskümmend kaks minutit kiirabi oodates peas keerles, üht- ja teistpidi, edasi ja tagasi, uuesti ja uuesti, on tal praeguseks ununenud: esmaspäevaks pean ma korras olema, esmaspäeval on juhatuse koosolek, teisipäeval läheb Moskvasse sõiduks, edasi sõltub kõik sellest, kuidas läheb Moskvas, millise otsuse Moskva isakesed suvatsevad teha, aga üks on selge, ilma Moskvata ei tee midagi, kõik sõltub Moskvast, Moskva on võti, esmaspäevaks pean ma korras olema, esmaspäeval on juhatuse koosolek, teisipäeval läheb Moskvasse sõiduks... Üheksateist minutit pärast kiirabi saabumist tõstetakse direktor raamilt haiglavoodile. Ta ei tea, et talle tehakse EKG, tema verest leitakse ensüümide leke ja tal diagnoositakse võimalik eesmise pärgarteri tromb, ta sõidutatakse angiograafiakabinetti, tema reiel tehakse tuiksoonde auk, august aetakse soonde sond ja sondi omakorda traat, direktor ei näe, kuidas tema süda ilmub ekraanile, kuidas pilt on selgemast selgem, trombimassid on verevoolu soontes peaaegu sulgenud, karmi mehe terve ja tugev süda on kärbumas, nälga suremas, hapniku ja toitainete teel on ees lubjatükid ja pehme sodi, mis on end sooneseinte külge mätsinud. Mees ei tea, kuidas tromb tema paremas pärgarteris lõhustatakse ja kaks kolmandikku südamelihasest päästetakse. Ta ei tunne, et kolmandik tema südamest on kärbunud, et tema süda on nüüd palju väiksem. Kõik on korraga nii lihtne, kogu tema mäetippude vallutamistest ja eneseületustest vappuv elu on korraga koondunud siia, paarile steriilsele ruutmeetrile, jah, nii see nüüd on: kokku kuivanud südame ja paksu valge kõhuga neljakümne kaheksa aastane kombinaadi direktor lamab vaikselt, väga vaikselt oma valges kambris võbelevate kardinate vahel.