Читать книгу Sinine mägi - Eva Koff - Страница 7

Midagi kukub mürtsuga vastu ust, uks plahvatab lahti ja toapõrandale kukub Põder. Ta ümiseb, pöörab end aeglaselt selili, hõõrub käega puusa, mis hetk tagasi laksuga vastu põrandat käis, sätib pea vaibaäärele ja jääb magama. Liis ärkab alles siis, kui Põder hakkab valjusti norskama. Läbi laugude paistab hele valgus, Liis teeb silmad lahti, näeb laes põlevat lühtrit ja hetk hiljem põrandal magavat Põtra. Ta läheb poisi juurde ja keerab ta külili, Põder naeratab, silmad kinni, tõmbab põlved konksu ja magab edasi. Tüdruk toob teki ja katab poisi kinni. Ta kuulatab, kuidas poiss hingab, hoiab tema kohal kummargil olles hinge kinni, poisi hingamine on vaikne, aga regulaarne, ta paneb keskmise sõrme Põdra randmele ja loeb pulsilööke, silmad suure seinakella sekundiseieril. Üheksakümmend kuus. Natuke palju, aga mitte kriitiliselt palju. Liis mäletab mingist loengust, et alkoholikooma puhul võib inimese südame löögisagedus tõusta väga kõrgele, vererõhk samas langeda väga madalale, ja neil juhtudel on tarvis kiiret meditsiinilist abi. Ta võtab diivanikastist ka endale teki, tõstab põrandale kukkunud hallikaanelise kaustiku üles, torkab selle padja alla, kustutab laetule, heidab diivanile külili ja jääb hämaruses lebavat tumedat mügarikku vaatama. See on Põder. Põder tuli koju. Põder on alati olemas, alati sama, ta on Põder. Keegi ei ole teda kunagi kuidagi teistmoodi kutsunud. Ainult Põder, nii see on. Mõni kaugem tuttav on vahel püüdnud omamehelik olla ja öelda Pets, aga Pets pole Põdrale külge hakanud. Põder on Põder, nii see jääb. Ilma Põdrata ei saaks. Kui ta ei seisaks hommikuti nende eraka ühisköögi klaasukse taga ega teeks totakaid nägusid, kui Liis süüa teeb, ei saaks lihtsalt elada. Kui ta ei ütleks läbi ukseklaasi: „Ma vaatan, kuidas tänapäeva noored elavad. Tundub, et tänapäeva noorte elu on huvitav.” Kui ta ei naeraks nii, nagu ta naerab, suu lahti, suulagi, keel, kurgunibu ja iga viimne kui purihammas näha. Selline nägu peas, nagu ta ei oskakski olla kuri, armukade, masenduses. Nagu kurjust, armukadedust ja masendust polekski maailmas olemas. Kui ta ei vaataks oma meeter üheksakümne nelja kõrguselt alla nii, nagu ta vaatab. Soojalt ja healt. Kui teda ei oleks alati olemas, kusagil, mõnes linnas, metsas või rabas, enamasti Tartus, isegi nädalavahetustel, kui linn tühjaks valgub. Kui ta ei ilmuks üksildusest kõmiseval laupäevaõhtul kell 22.45 ootamatult välja, ei astuks korteriuksest sisse ka sellisel õhtul, kui kõik on koju sõitnud, kui kogu linn on tühi ja Liisile näib, et siin ei elagi kedagi, pole kunagi elanud, ja iga valgustatud akna taga on tegelikult vaikne tühi tuba, kui Liis on just arvama hakanud, et seekord on läinud ka viimane inimene, Põder. Kui päikest pole juba vähemalt seitse päeva näha olnud, kivisel raekojaplatsil ulub tuul ja paneb Emajõe lainetama, kui on selge, et tegelikult pole kedagi, mitte kedagi, kelle huuled puudutaksid Liisi kaela, kui ta peahoone fuajee samba taga seinalt tunniplaani vaadates salli ära võtab, ja kui see tõsiasi tundub ainuvõimalik, lõplik, kui päevavalguslampide käes helendavast ülikooli raamatukogust on saanud hämaruse riik, kus liigub vaid mõni harv hallis kampsunis üliõpilane, üksi nagu Jüri Arraku maalitud kurb vaim suures hämaras rehetoas, kui raamatukogu kohviku ümarad diivanid ja tumbad on veel narmendavamad ja võidunumad kui tavaliselt, kui esmaspäeva hommikul kell kaheksa on histoloogia eksam, kui esmaspäeva hommik kell kaheksa läheneb aeglaselt, aga vääramatult, külma järjekindlusega, teises käes Glory Halleluuja asemel histoloogia eksam... Kui Põder ei oleks sõber. Just selline, kelleta ei saaks.

Liis ja Põder söövad hommikust. Kell on kolmveerand üks, tüdruk on poisi lõpuks üles saanud, piparmünditeed ja tatraputru teinud. Põder on sellise näoga, nagu ta polekski hommikul kell pool viis Liisi tuppa sisse kukkunud ja põrandal maganud. Nagu ta polekski mingi suvalise rahvaga kella neljani ringi jõlkunud, ühikatubades ja Sõbra Majas palju-palju viina ja džinni ja rummi joonud ja lõpuks Humalas õlut peale võtnud. Nagu ta polekski väsinud, nagu kaitsev aura tema keha ümber polekski pohmaka tõttu õhukeseks kulunud. Põder sööb kuiva tatart, vana hea Põdra nägu peas, kuigi hapukoort ei ole ja seda kompenseerib vaid pool pakki eilse kuupäevaga kefiiri. Liis valab endale kefiiri ja Põdrale kefiiri. Kuidas saab Põder ikka ja alati olla see, kes ta on, samas kui kõik teised muutuvad, on haprad, sõltuvad oludest? Tema, Liis, on sõltlane: hallil rõskel pärastlõunal, kui Sven ei helista, pole miski enam see, juuksed on karedad, tuhmid, karvased, ripsmetušš läheb laiali, püksisääred on poripritsmeid täis, näonahk on rasvane, suurepooriline, sukkpüksid kisuvad vinti, uus saabas laseb läbi, prügikastilt lendu tõusnud tuvi riivab oma halli tiivaga su huuli ja kogu elu seisneb õhkkerges, katkematus tuikamises. Aga Põder jääb samaks, mis tema ümber ka ei toimuks. Temast voogab mingit ainulaadset head kogu maailma peale. Lohakalt pahteldatud seintega ühiskorteri peale Annelinna üheksakorruselises paneelmajas, näkkukarjuvate nõukaaja jäänukite all ägavate mänguväljakute ja turuplatsi peale, hallide alumiiniumkastrulite peale kõigis Tartu köökides, nimetute betoonkamakate peale mahajäetud ehitusplatsidel, pruunide teeplekkide ja äratäksitud servaga teetasside peale pimedas Sophoklese kohvikus hommikul kell kaheksa, sada aastat tagasi põlenud, ilma hooleks jäetud Supilinna puumajade peale, Liisi peale, isegi kui ta on väga kole, Liisi sisse, isegi kui ta on väga kurb. Nüüd julgeb ta selle iseenesele välja öelda: ma toetun Põdrale. Põder on minu kindel linn ja varjupaik, ja ma ei tea, kuidas see juhtus, et Põder selleks sai. Siis, kui maailm ei ole niisugune, nagu Liis tahaks, manab ta silme ette Põdra kuju. Põder on hea energia, kuigi see kõlab Liisi meelest nagu esoteeriline klišee. Ja kui miski muu enam ei aita, siis Põdra füüsiline kohalolek aitab alati. Põdra rahulik keha tema toas, tema nurgelised põlved, suured jalalabad vaibal. Tema iidamast-aadamast kammimata juuksed. Tema värvised või tavotised näpud ja vanaisalt päritud imelikud kirjud särgid. Pragunenud jõuluvanapildiga suur kilekott, millega Põder käib nii poes kui koolis. Tema akrüülvärviga roosaks värvitud tennised kööginurgas. Tema. Liisi salv ja plaaster ja valuvaigisti. Ei esita ühtki nõudmist, aga täidab kõik ootused. Sellist inimest ei ole olemas. Põder on irreaalselt reaalne. Nii lihtne see ongi. Kui Liisist saab arst ja Põder jääb haigeks, siis ravib Liis ta terveks, olgu selleks tarvis minna kas või maailma lõppu.

Kasutatud tikud lähevad Põdrale. Ja vahel ka uued, kuigi Põder ei tunnista seda. Põdral on vaja iga viimset kui tikku, Põder teeb tikkudest üht asja, midagi, millest Liis veel ei tea, mis see on. See miski on Põdra saladus ja Liisil on hea meel, et ta ei ole kordagi püüdnud poisilt vastust välja pinnida, et ta on suutnud lasta tema saladusel olla, kuigi tikud on pidevalt otsas ja Liis peab neid Anne poest ikka ja jälle kümne toosi kaupa juurde ostma. Aga tikke läheb nagu kerisele ja üle päeva juhtub, et ainus võimalus süüa teha ja teed keeta on küsida Jani käest tšäksi, mis on aga tihtipeale komplitseeritud, sest viimasel ajal ei möödu päevagi, mil Jani juures poleks Piretit, isegi õhtul hilja, öösel või varahommikul on Jani toas Piret, ja Liis peab endas sissetungijatunde maha suruma, Jani toa ukse taga kuulatama ja uksepraost kostvale erutunud naisehäälele ja õhkamistele vaatamata tasakesi koputama. Janil pole sest midagi, Jan on isegi uhke, kui ta kiire klõpsuga riivi eest lükkab ja, pea sassis ja põsed punased, ukse lahti tõmbab, nagu äksi täis noorloom varakevadel. Jan on uhke, sest tal on juba neli kuud pruut, kusjuures parim pruut, imeilus pruut, kes õpib majandust, kellel on kastanpruunid pikad läikivad juuksed ja sihvakas keha, ja kes on üks kõige ilusamaid naisi terves Tartu ülikoolis, ja kindlasti ka targemaid, lisab Jan, otsi mulle üks sama ilus ja sama tark naine ja ma annan sulle ilusa sinise Jakobsoni peo peale, lubab Jan. Ja Liis ei vaidlustagi Jani hinnangut, sest Piret vaatab tallegi otse silma, kui ta uksekella peale välisust avama läheb ja Pireti esikusse laseb, ole sa naine või mees, noor või vana, Piret vaatab sind, ja tema silmad on selged nagu sügavsinised rabajärved, millelt peegeldub suvine taevas. Ja kui Liis Jani käest tšäksi küsima läheb, ei suuda ta jätta piilumata sassis linadega voodi poole, kus pehmel padjal lainetavad Pireti võimsad juuksed. Liis ei varjagi, et ta vaatab neid juukseid, vaatab, kuidas need läigivad, kuidas neid on palju, kuidas need tunduvad padjal rasked ja lõhnavad, ta vaatab Pireti juukseid, võtab Jani käest tšäksi ja läheb kööki tatraputru keetma. Armastajatelt laenatud tulega süütab Liis ühe gaasipliidi augu, tõstab potiga vee tulele, paneb köögilaual põlema kollase küünla, istub toolile ja mõtleb Svenile. Sven on ühtaegu taust kõige taga ja loor kõige ees, maailm saab värvi Svenilt, sest seda saab märgata ja jälgida vaid läbi Sveni. Sveni pilk, kui ta tõstab korraks silmad ja vaatab arstimaski ja -mütsi vahelisest pilust Liisile otsa, või mõne patsiendi naha alt nähtavaks lõigatud südant, millesse ta hakkab parajasti verevoolu taastamiseks šunti paigaldama, või Mustamäe puude tumedaid latvu, kui Liis temaga suitsutoa rõdule värsket õhku hingama satub. Sveni suvel heledaks pleekinud, natuke sassis juuksed, kui opp läbi saab ja ta mütsi peast ja maski eest võtab, tema maailma kõige ilusamad hambad, mis võiksid ühe lõikega läbi hammustada paksu tüki toorest metsloomaliha, tema pruunid käsivarred ja lihastes keha, mis tundub laia rohelise opisärgi ja -pükste sees kõhnem, kui see tegelikult on. Liis näeb silme ees Sveni kuju ja mõtleb, et mees on ilusam kui Piret. Sveni ilu teeb peaaegu haiget, hoolimata sellest, et ta on mees. Sveni ilu ei tee temast „ilusat meest”, seda magusat, natuke pehmet, läikivat, voolujoonelist olendit, kellesarnaseid Liis ja tema sõbrannad seitsmendas klassis nunnudeks kuttideks nimetasid. Sven helistab harva. Võib-olla on ta mõnikord helistanud, kui Liisi ei ole, võib-olla pole Jan alati edasi öelnud, et Liisile helistati. Möödub päevi ja nädalaid, kui Liis ei tea Svenist midagi. Liis püüab siis uskuda, et nende viimase kohtumise tunne ja tähendus kehtivad edasi, jäävadki kehtima, isegi kui järgmist kohtumist ei tule. Liis ei tohi Svenile helistada, tal pole Sveni telefoninumbrit ega kodust aadressi, ta teab vaid seda, et mees elab Meriväljal. Nad ei ole sellest kunagi rääkinud, neil ei ole selles asjas mingit kokkulepet, aga Liis teab: ta ei tohi Svenile helistada ega kirjutada, tema kodu üles otsida, tema akna all seista, tema uksele koputada. Liis vaatab Sveni silmi helehalli köögilaua träpsulisel pinnal ja kirjutab ruudulisele paberitükikesele: tikud. Põdral on tikke vaja. Liis ei viska kasutatud tikke prügikasti, vaid paneb need pisikesse purki köögi aknalauale. Kui purk täis saab, istub Põder mõnel õhtul laua taha ja lõikab vanaisalt päritud pussiga tikkudel põlenud otsad ära. Põlenud osa peab olema võimalikult lühike, muidu ei saa Põder tikke kasutada, nagu ta ütleb, ja siis peab ta paratamatult kasutamata tikke näppama. Põder lubas Liisile, et ükskord ta näitab talle, mida ta kõigi nende tikkudega teeb. Näitab talle oma saladust.

Nad seisavad Põdra toas maali ees: pilt molbertil on heledates väsinud värvides ja laiguline, justkui oleks sellelt osa värvi maha koorunud, või oleks keegi selle pealemaalitud värvikihtide alt välja puhastanud. Jan vaatab mõne hetke mehe portreed ja noogutab endamisi, ta teab seda teost väga hästi, see on klassika, väga tuntud asi, ütleb Jan, ta on seda vist isegi kunagi keskas kunstiajaloo seminaris analüüsinud, sellest essee kirjutanud, aga talle ei meenu nii äkki kunstniku nimi.

„Modigliani. 1915. Picasso portree,” ütleb Piret.

Kõik vaatavad Pireti poole ja Põder naeratab: just.

„Aga milleks sa neid teed?” küsib Piret. „Sa õpid ju restaureerimist, miks sa vanu maale ei restaureeri? Mis mõttega sa neid koopiaid teed?”

„Ma teen trenni,” vastab Põder, ja tõmbab kapi tagant välja veel mitu tööd: Modigliani „Jeanne Hebuterne’i portree” aastast 1919, tühjade silmadega Leopold Zborovski portree, haige ja põdura moega Frans Hellensi portree, nurgelise näoga mehe portree, ning lõpuks üleni valgete silmade ja luigekaelaga naise portree. Kõik Modiglianid.

„Modigliani on sul tõsine lemmik või?” küsib Piret.

Põder kehitab õlgu ja võtab kapi tagant välja veel ühe töö: punastes ja kollastes toonides ergava pildi.

„Unistus,” ütleb Põder, „1932.”

„Picasso. „Le Rêve”,” lisab Jan ja surub Pireti selja tagant oma karvaste käsivarte tugevasse haardesse.

Liis ei ütle midagi, ta vaatab valgete silmade ja luigekaelaga naist. Mida see naine näeb? Kes ta on? Mis ta nimi võis olla? On selge, et naine ei ole pime – kuigi tal ei ole pilku ja tema silmad on valkjad ja poolläbipaistvad nagu piimakannu pesuvesi. Kas silmad, millel pole pilku, saavad näha? Kas inimene, kellel pole pilku, saab elada, näha, tunda? Kas mina näen? Seda, mis on? On kindel, see naine näeb. Põdra maalitud Modigliani valgete silmadega naine näeb. Modigliani poleks maalinud naist, kes ei näe maailma, ei oota sellelt midagi. Vastupidi, naine vaatab oma valgete silmadega ainiti kusagil eemal asuvat punkti, vaatab intensiivselt, näeb midagi, mida meie ei näe. Näeb rohkem. Põder tõstab maalid ükshaaval kapi taha tagasi.

„Vinge kuju oled. Viimase peal asjad, pane edasi,” ütleb Piret.

Nad lähevad kööki. Akna taga on tumehall, hämarduv oktoobrilõputaevas, Annelinna luitunud betoon, kell on umbes neli, või juba viis. Liis vaatab aknast välja ja näeb roostetanud metallist ronimispuude vahel Sveni käsi, tema sõrmi, mis lõhnavad punase Marlboro järele ja hoiavad metallist skalpellikarpi, mille õde on just steriliseerinud. Tee on vist nüüd juba kangeks tõmmanud. Liis valab teed, igaühele erinevasse tassi: Janile suurde punase CCCP kirjaga kruusi, Piretile kollasesse Vanemuise teatri kruusi, Põdrale katkise servaga tumepruuni savikruusi ja endale vanaema Elfi portselanserviisi viimasesse õrna lilletassi. Ema rääkis kunagi Liisile, et vanaema Elfi oli talle rääkinud, et sellest tassist olla joonud vanaema Elfi ema, pärast sõda, kui kõik teised tassid olid katki läinud ja uue portselani jaoks polnud raha, sest ajad olid rasked, ja alles oli veel vaid see üksainus lilletass, vanavanaema Elise Marie kohvi- ja teetass, millest ei tohtinud juua mitte keegi peale Elise Marie enda. Jan võtab külmkapist viinapudeli, Põder toob rõdult kaks pooleliitrist piimapudelit jõhvikamahlaga ja Jan doseerib eksperdi kindlal käel igaühele erinevas vahekorras kokteili: ühele pool ja pool, teisele kolmveerand ja veerand, kolmandale vastupidi. Liis ei taha viina, ta tõstab teetassi huultele, vaatab aknast välja: sügise jõuetust valgusest saab just praegu tihke pimedus. Kusagil kaugel, teisel pool maailma on päike, varahommik. Läbi õhtu loori näeb Liis Annelinna-taguse tühermaa kohal Sveni silmi, tema sileda nahaga käsi. Jälle tema käed, alati tema käed, jälle see lõhn, kerge mõrkjas välismaa suitsude lõhn, mida tüdruk tunneb, kui mees trollipeatuses sõrmeseljaga kiirelt ja õrnalt ta õhtusest uduvihmast niisket põske silitab, enne kui tüdruk trolli astub, ja Liis rüüpab suure sõõmu kuuma teed, nii suure, et põletab keele ja suulae põhjalikult ära.

„Kuradi sitt ilm.”

Jan vaatab kardinateta aknast välja ja rüüpab suure lonksu kokteili. Kooruva värviga aknalaual on kaks tühja piimapudelit paari kuivanud viljakõrrega.

„Sittade sittade sitt. On ju, tibu.”

„Äkki kardinad oleks variant?” Piret naeratab soojalt nagu suvi. Ta võtab lonksu jooki, milles on kolmveerandi jagu jõhvikamahla. „Ilgelt hea, Põder, su mahlake.”

„Ema tehtud, meie raba jõhvikad. Ma lapsena elasin rabas. Ma muud ei söönudki kui jõhvikaid. Aga sul on seal ju viina ka sees.”

„Pole tunda. Mõnus maitse on,” vastab Piret, tõmbab sõrmed läbi Jani punakaskollaste lokkide ja kohendab ta prille.

„Öelge sepad, mis asja me istume siin sitases kliimas? Ma läheks praegu, ma ei tea, surfama kuradi mingisse ookeaniranda või mäe peale hüppeid tegema või sõidaks Cadillaciga mingis faking preerias, või ma ei tea. Aga nahhui ma kuhugi lähen. Kuradi kolkaromantik vastu tahtmist.”

„Sa oled õnnelik mees, Jan,” ütleb Põder.

„Mida juttu. Naine oled või?” Jan valab klaasi uuesti viina täis, lisab sortsu jõhvikamahla. „Värviks. Muidu on ainult üks hall põhjamaine pask.”

„Jumala õiget juttu ajad, Põder,” naeratab Piret. „Me oleme ju õnnelikud, Jan? Oleme ju?”

„Õnnelikud, kurat! Ma armastan sind!”

„See ongi õnnelik olemine, kui sa kedagi armastad,” ütleb Liis.

„Muide, kus sul endal see kutt on viimasel ajal? See pollar, kes sul oli. Läks kusagile mujale krõpsu tegema või?”

„Janek on ta nimi,” ütleb Põder.

„Tead, mine puu taha, Jan!” Liis tahaks öelda midagi rohkemat, mõjuvamat, suu on juba paokil, aga häält ei tule, ta puurib pilgu läbi Jani õhetavate põskedega pea, hingab sügavalt sisse, paneb vanaema Elfi lillelise portselantassi lauale ja läheb köögist välja.

„Mida, õrn koht või? Okei-okei, vabandust! Liis!” Jan võtab otse pudelist suure lonksu viina ja hammustab leiba peale.

„Neil on see asi läbi, nagu ma aru sain,” ütleb Põder.

„See oligi ju mingi üpris nüri polt. Käis mendikoolis. Käis ju?”

„Jan, sa ei ole normaalne!” Piret tõuseb püsti ja läheb Liisile järele.

„Armastus on nii ehk naa keemiline reaktsioon. Instinkt. Tung.”

„See, mis sinu ja Pireti vahel on, on ka keemiline reaktsioon või?”

„Muidugi. Piret on viimase peal naine. Temas on ikka vägevalt seda keemiat, millega reageerida.” Jani hääl on peaaegu võidurõõmus, ta on näost kergelt punane, võtab viinapudelist mitu kiiret lonksu.

„Aga sa mõtle teistmoodi. Mõtle, et armastus teeb vabaks. Kui sa päriselt kedagi või midagi armastad, siis sa oled vaba. Siis sa oledki see, kes sa päriselt oled. Siis sa pole enam elu ja maailma ori. Aga kui sa oled keemiline aine, mis reageerib mingi teise ainega, siis sa oled vangis. Keemiline element, mis sõltub teisest ainest ja teise aine omadustest. Ma viimasel ajal olen ikka mõelnud, et armastus on ju ime.”

„Kuule mees, sa oled segi pöörand. Sa paned üle. Või õigemini mööda. Mõnda olulist filosoofiakoolkonda oskad nimetada? Sütevakas muide, ja Sütevaka on maailma parim kool, nagu me teame, eks ju, Sütevakas meil oli maailma filosoofia ajalugu ja üldse kogu ajalugu sumeritest tänapäevani. Ja muide, ma võtan see semester ühte väga asjalikku filosoofiakursust, semiootikat, Lotmani kuradi kultuuriteooriat. Ilgelt raske, aga tasub ära, saad kuradi… maailma analüüsida. Asjad paika. Ja armastus on filosoofia põhiteemasid, siukses asjas ei ole mõtet lahmida, eks. Sa pead kõigepealt määratlema vabaduse, enne kui sa tuled hüppama, et armastus teeb vabaks. A mis sa, mees, õpid? Restaureerimist. Käsitööline oled. Hakka raamatuid lugema!”

„Ma restaureerin maale. Ja hingesid. Liis ütleb mõnikord, et ma mõjun ta hingele nagu palsam.”

„Hingelised sõbrannad sul. Aga sa mees ära väga arsti mängi tead, naised teevad sulle üks-null ära siukse headuse eest. Võta viina parem.”

„Piret on ilus naine. Loodusnähtus, eriti juuksed. Naised on muide kõvasti võimsama energiaga kui mehed.”

„Tahad teda ka restaureerida või? Peksa pihku parem.”

„Jan, sa oled täis.”

„Võtame koksi, ärme jamame, oleme normaalsed mehed.” Jan kallab oma klaasi ääreni täis, pudel saab peaaegu tühjaks. Põder valab endale jõhvikamahla, joob, hammustab leiba kõrvale.

„Sa oled imelik mees, Põder. Sul naist ei ole või?”

„Mul on muusa.”

„Mida jutt! Ma vaatasin, et sa oled normaalne mees, kui Liis su siia sisse rääkis. Aga sa oled ju naine.”

„Muusad on meestel.”

„Kes su muusa on siis? Liis või?”

„Liis on mu sõber, ja noh, ütleme, juhumuusa.”

„Kes see põhimuusa siis on?”

„Liina on ta nimi.”

„Mis kuradi muusanimi see Liina veel on? Mul on tädi nimi Liina.”

„Nimi pole tähtis. Liina on Liina. Muusa.”

„Keppi teete ikka temaga või ainult muusatategi?”

„Liina on abielus.”

„Mida värki, mingi vana naine või? Põder, sa oled segi pöörand.”

„Ma armastan Liinat. Ja ma olen selles armastuses vaba.”

„Mis vabadus on selles, kui sa ei saa oma naisega, keda sa armastad, keppi teha?”

„Jan, kõige sügavam inimsuhe on see, kus armastus teise inimese vastu on suurem kui vajadus tema järele. Ma armastan teda üleni, nii, nagu ta on. Ja kuna ta on abielus, siis ma armastangi teda nii, et ta on abielus. Ma armastan teda rohkem, kui ma teda vajan.”

„Oota, aga kepp? Saad ikka aru, millest ma räägin? Kepp.”

„Väga hästi saan aru. Kui ma kedagi armastan, siis ma ju tean, et kunagi saavad meie kehad üheks, ükskõik siis, mis viisil.”

„Ei ole ükskõik, mis viisil! On just see üks ja kindel ajalooliselt äraproovitud viis ja see on kepp, hea kepp mehe ja naise vahel, kui mees läheb naise sisse, eks ju, saad aru, oled kuulnud, emmed-issid teevad seda, mees läheb oma nokuga naise sisse ja see ongi kogu see jumal ja religioon ja ekstaas, millest kõik need suured poeedid ja poetessid räägivad, ainult läbi lillede.”

„Jan, kallis mees, maailm on palju suurem. Koputa, ja sulle tehakse lahti.”

„Mida sa hämad, mees, nimeta nimesid! No nii, mida on näiteks Aristoteles öelnud selle sinu faking hingeliste muusade ja vabaduse teemadel, ah?”

„Jan, teeme nii, et homme sööme koos hommikust ja räägime armastusest, sobib?”

„Põdrakene, lepime kokku: kepp on kepp ja filosoofia on filosoofia. Nõus? Kui sa sellest aru ei saa, siis sa lihtsalt keerad ära, sest vaata, mees…”

„Joogem parem, sõbrad, ja olgem rõõmsad! Ma võtan ka veel tilga viina siia mahla peale.”

„Viin on otsas. Kurat, kas Anne pood on üldse lahti veel või? Piret! Kaua need naised seal jahuvad, aru ma ei saa.”

„Maailm on suur ja imeline, Jan. Ma lähen toon viina.”

„Oota, ma annan sulle raha, paneme rahad kokku.”

„Sa oled hea sõber, Jan.”

„Mine perse! Too viina ja ole vait.”

„Su loodusnähtus tuleb. Näeme.”

Põder võtab vana pragunenud jõuluvanapildiga kilekoti, paneb Jani raha taskusse ja läheb esikusse. Kööki tuleb Piret, istub Janile sülle ja naeratab nagu valge sirel juunikuu öös. Nad suudlevad, Pireti rasked juuksed lähevad Janile suhu, Jan katkestab suudluse, pühib keelelt ja huultelt Pireti juukseid. Nad suudlevad edasi. Oktoobripimedus ja sitt põhjamaine kliima põgenevad sellest kaheksanda korruse Annelinna betoonköögist ja kaovad mustavasse sügisudusse, nagu ei oleks neid kunagi maa peal olemas olnudki.