Читать книгу Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud - Eva Roos - Страница 3

Sadas laia lund. Lumeräitsakad olid prisked ja unised nagu sügisesed kärbsed. Nad ei kiirustanud langemisega, vaid õõtsusid siia-sinna, justkui otsides pepsilt paremat kohta maandumiseks. Neil oli aega terve öö. Oli jõuluõhtu ning tänavad olid tühjad. Inimesed olid kodudes ja isegi hulkuvad loomad olid leidnud endale mingi ulualuse. Ainult külm liikus ringi. Aeg-ajalt vaatas ta mõnest aknast sisse ning tema pilgust tekkisid klaasile jäälilled.

Tänavat ääristasid puumajad. Mõnigi neist oli näinud paremaid päevi ja neil kõigil oli palju lugusid rääkida. Nappis vaid neid, kes oleks osanud ehitisi kuulata. Lumine maailm tundus puhas ja rahulik – üks värske lume väikestest imedest. Juba hommikul on kõik teisiti. Inimesed ja autod hakkavad liikuma, lumi omandab uusi värve hallist kollase, musta ja pruunini. Enam pole see puhas puutumatu vaip, mis kõike katab ja ülendab. Sellest saab lõputu löga, mida on vaja minema lükata ja kõnnitee äärde kuhjadesse kühveldada.

Mööda tänavat tormas mees, mantlihõlmad laiali, sall lohakalt kaelas. Salli narmastega otsad lipendasid mehe selja taga justkui pikkade peenikeste sõrmedega käed, mis üritasid millestki kinni krabada, et peatada kiirustajat, kes rikkus oma jälgedega linna uhiuut lumevaipa. Mees oli ärevil. Tema nägu väljendas ülimat piina ning ilme järgi otsustades oli ta kohe-kohe nutma puhkemas. Ta oli jäänud liiga kauaks kontorisse. Kõik poed kesklinnas olid juba kinni ja loomulikult ei tulnud talle poja jõulukink varem meelde. Tema sekretär oli terve detsembri jooksul jätnud talle mitmeid kirjakesi ning naine meenutas kinki veel hommikul. Jõuludele vaatamata oli ta „ainult korraks” kontorist läbi hüpanud ja ennast sinna unustanud. Tööd oli palju. Seda oli alati palju. Seda võis teha lõpmata kaua, aga ikka oli seda pärast veel rohkem.

Nüüd tormas mees sihitult mööda linna, otsides poodi, mis oleks avatud ning kust võiks ehk leida midagi, mis sobiks kingiks. Tegelikult polnud tal kinke ka paljudele teistele, kes oleksid vajanud meenutust, et ta neist hoolib. Nood teised võisid oodata, aga laps poleks seda seekord enam andeks andnud. Naine samuti mitte. Emadel on raske andestada, kui nende lapse süda murtakse.

Ühe vana puumaja küljes oli silt. Sellele oli kirjutatud „Teistmoodi Mööblipood”. „Vanakraamikauplus!” pomises mees löödult. Aga poe aknast paistis valgus ja praegu oli see haruldane. Peaaegu nagu jõuluime.

„Ah, olgu pealegi,” otsustas mees ning astus poodi sisse.

Kauplus lõhnas tolmu järele ja nägi välja nagu tohutu kogumiskirega vanaproua elutuba. Üldine värvitoon tundus pruunikas ja… tuhm. Samas oli ka väikeseid värviaktsente, mis andsid mõista, et kui keegi tolmulapiga ringi käiks, võiks pood ka kirkam ja kirevam välja näha. Poe sügavuses oli lett, millel kõrgus pronksist kassaaparaat. Leti taga kõhutas vana naine, kes ilmselt oli kaupluse omanik.

Mooril oli krimpsus nägu ning hallidest juustest kõva krunn, mille sees oli hõbelusikas. Justnimelt „moor” või „eideke” oli sõna, mis keelele tõusis, kuid pruukis vaid nimetatud vanaprouale silma vaadata, kui see sõna ütlejale kurku või hammaste taha kinni jäi. Müüjannal leti taga oli väga terav pilk. Tõenäoliselt ka Arvamus, kui mitte lausa Seisukohad. Oli selge, et neid ei häbene ta kindlasti ka jagada. Kogemus tõotas kujuneda tõeliselt heidutavaks, sest müüjanna sõnad oleksid ilmselt tabanud otse naelapea pihta. Seega tuli öelda „proua” ja äärmisel juhul „vanadaam” ning unustada „moor” või „eideke”.

Müüjanna tõstis pilgu. Ta jõllitas hetke huviga hilist kundet, kuid manas siis näole head äritehingut õlitava naeratuse.

„Kuidas ma saan abiks olla?” tahtis ta teada.

„Eee… seda et… ma olen kinkidega natukene hilja peale jäänud… Jõulud on… Kõik kohad on juba suletud,” kaebas mees kogeledes oma häda ning pühkis mantlilt lund.

„Ei noh, kinkidega saan ma KINDLASTI aidata,” kostis müüjanna magusalt ning uuris siis igaks juhuks, „mis need jõulud on?”

Aramilda käis oma poest harva väljas ja enamasti mingi tõsise asja pärast. Teda ei huvitanud üleliia, millega inimesed väljas tegelesid. Peaasi, et ta sai rahulikult oma äri ajada. Ta võis oma poega olla igal ajal igas kohas, kuid paistis, et veel kordagi polnud ta kuhugi sattunud jõulude ajal.

„Nalja teete või? Jõulud on… jõulud!” hämmastus mees ning lisas justkui selgituseks: „Kogu linna viimane kui pood on olnud juba poolest oktoobrist jõulukaupadest pungil.”

„Ahaa, ahaa…” noogutas müüjanna ning lisas: „Ma pole siit kandist.”

„Mis mõttes?” imestas mees veel enam. „Mul ei tule pähe ühtegi kohta maailmas, kus poleks kedagi, kes poleks vähemalt midagigi jõuludest kuulnud. Jõulud on igal pool.”

„Nii et siis tõsisem epideemia?” muretses proua leti taga.

„Mida?!” tegi hiline kunde suured silmad.

„Mis te seal nendest kinkidest rääkisite?” küsis müüjanna teemat vahetades, kuna vestlus jõuludest kiskus kraavi. Küllap ta jõuab hiljem välja selgitada, mis seal õues toimub.

„Nendest jõulu omadest, mis on olnud saadaval poolest oktoobrist,” täpsustas müüjanna, sest talle oli mehe imestus üleolev tundunud.

„Kingid!” sosistas mees ja kahvatas. „Mul on vaja midagi pojale… Ja naisele… Ja veel paarile inimesele, aga sellest annab ehk välja keerutada.”

„Kas teil mõlgub midagi konkreetset meeles?”

„Ei. See peab olema mingi asi. See ei saa olla raha ümbrikus. Ma proovisin korra ja sellest tuli jube tüli. See olla solvav.”

„Mõistan,” ütles müüjanna. Tema ei solvunud kunagi raha peale. Ükskõik, kas see tuli pakendis või ilma, aga kink on tõesti teine asi. Kink on midagi enamat kui raha. Midagi, mis lisaks sellele, mis see täpselt on, sisaldab veel ka aega ja tähelepanu. Just need kaks teevadki harilikust asjast kingituse. Raha on tavaline, seda teenitakse ja kulutatakse, kogutakse ja lüüakse laiaks. Mõne silmis lisab raha asjadele väärtuse mõõdu, kuid raha on lihtsalt vahend. Tema enda väärtus on vaid see, mida ta suudab luua.

„Mis neile meeldida võiks?” uuris müüjanna.

„Ma ei tea,” ahastas mees.

„Raske juhtum. Rääkige mulle neist midagi. Mul on justnagu selline anne. Ma oskan hästi ära arvata, mis inimene tahaks,” lohutas vana naine ja patsutas kaastundlikult nutu äärel mehe kätt. Hädane klient maigutas tummalt suud. Küsimus oli meeletult raske.

Mees oli palju tööl olnud. Ta ehitas ettevõtet üles. Ta hoolis oma perest ja tahtis teenida rohkem raha, et nad saaksid veeta rohkem aega koos ja nende elu oleks toredam. Raha tuligi juurde, kuid aeg kadus kuhugi. Vanasti… Vanasti oli neil vähe raha, aga see ei lugenud eriti. Nüüd oli neil palju rohkem raha, nad said lubada kallimaid asju, reisida, aga mingil kombel olid nad üksteist silmist kaotanud… Ta ei teadnud enam, mis neile meeldis…

Müüjanna vaatas meest ja oleks peaaegu võinud tema mõtteid lugeda. Seda oskust vanal naisel muidugi polnud, aga ta tundis inimesi. Kõik on ainulaadsed ja väärtuslikud, aga mustrid, millesse takerdutakse, korduvad. Peaaegu kõik peavad end eriliseks, kuid tegelikult on inimesed oma murede, rõõmude, mõtete, tunnete ja soovidega üksteisele sarnasemad, kui nad iial suudavad uskuda. Kui nad julgeksid neid tunnistada, oleks maailmas ehk vähem üksindust.

Müüjanna pani silmad kinni ja mõtles hetke. Ta kõndis läbi poe, avas ühe sahtli ning võttis välja prossi.

„Ma arvan, et just seda te tahate oma naisele kinkida,” ütles ta siis. Õnnetu mehe silmad muutusid üllatusest suureks, kui ta vaatas ehet vana naise peos.

„Ku-kuidas? Ku-kuidas te teadsite?! Nartsissid on Mia lemmiklilled!” sosistas mees.

„Ma ütlesin ju, et mul on nina selliste asjade peale,” muheles müüjanna. Ta pakkis pärlitest tehtud nartsissi kujutava prossi kahkjas-lillasse siidpaberisse.

„Ja nüüd siis midagi teie pojale…” mõtiskles müüjanna pool kuuldavalt. „Kui vana ta oli, mis te ütlesite?”

„Kevin Paul Toomas on kümneaastane.”

„Mis? Teil on kolmikud?”

„Ei. Minu pojal on mitu nime,” ütles mees veidi solvunult.

„No sellise nime eest peab see küll vägev kink olema,” pomises müüjanna oma nina alla, kuid nii vaikselt, et mõlemad said teeselda, et ta seda ei öeldud.

„Mul on siin mõningaid mänguasju,” pakkus vanaproua kõhklevalt. „Rongid ja raudtee meeldivad poistele tavaliselt…”

Hiline klient vaatas osutatud suunda. Mõned mälestused uhtusid temast üle.

„Mul oli kunagi selline. Aga palju väiksem…” õhkas mees nostalgiliselt ning ohkas siis: „Kevin Paul Toomasel on vist peaaegu 100 meetrit igasuguseid raudteid. Ta ei mängi nendega enam ammu. Minu meelest on ta enamasti hoopis oma telefoniga kusagil kägaras.”

Mees vaatas ringi. Mis ta ometi mõelnud oli! Selles poes oli kõik vähemalt sajand vana. Või veel vanem. Kusagil leti all on kindlasti ka esimene kivikirves! Siin ei saa olla midagi, mis Kevin Paul Toomasele meeldiks! Poisile tundusid meeldivat tehnikavidinad, aga selle paiga kõige keerulisem asi oli ilmselt too iidvana pronksikarva kassaaparaat leti peal!

Oleks mees teadnud, kui täppi ta selle mõttega tabas, oleks ta ilmselt ennast istuli ehmatanud. Välimus on nii petlik – Teistmoodi Mööblipoe kassaaparaat oli tõenäoliselt terve linna kõige keerulisem kaadervärk, aga see selleks. Hiline kunde ahastas edasi.

Oh, kuidas ta sai lasta asjadel nii halvaks pöörata! Tema süda langes saapasäärde ja raskemeelsus vajus talle peale nagu vana vatitekk. Mees potsatas ühte iidsesse tugitooli. See kriuksus kaeblikult, kuid seda ei märganud keegi. Müüjanna hämmelduseks peitis päeva viimane klient pea kätesse ning hakkas vaikselt nuuksuma. Tavaliselt ulgusid inimesed ikka peale ostu tegemist…