Читать книгу Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud - Eva Roos - Страница 5

„Härra. Härra! Hoi! Mul on siin kink teie pojale!” hüüdis Aramilda Tengelpung.

„Ah?”

Mees vaatas punaste silmadega leti poole.

„Ja karp salvrätte,” pomises müüjanna salvrätte ulatades.

„Jah. Tänan…” nuuksus mees vastu. Ta astus leti juurde ja nuuskas häälekalt nina. Siis pühkis ta silmad ning uuris igava väljanägemisega pakki. Ta ohkas. Vähemalt oli see midagi. Järgmisel aastal püüab ta paremini. Täiesti kindlalt! Aga siin ja praegu on nii. Mis iganes selles pakis ka pole, ilmselt on see parem kui üldse ilma kingita kohale ilmuda. Mees ei tahtnudki väga teada, mis pakis on, ta hoopis kobas taskus ja küsis:

„Mis ma võlgnen?”

„Prossi eest 150 eurot, aga see on poe poolt,” kostis Aramilda Tengelpung ning lükkas jõupaberis pakki mehe poole. Ta polnud päris kindel, miks ta nii tegi. Kaupmehe loomuses pole asju tasuta jagada, aga just praegu tundus niimoodi õige. Pealegi käskis ta kirjas iseendal just sel moel toimida.

Mees naeratas. Ta pani letile kolm sajalist, võttis pakid ning viipas Aramildale ukselt:

„Häid jõule!”

Kelluke ukse kohal tilises, andes mõista, et Aramilda on poes jälle üksi. Müüjanna viipas hilinenult vastu.

„Häid jõule!” kostis ta lahke kajana ja imestas siis, miks ta nii ütles. See jõulude värk tundus nakkav. Aga seda mees oligi ju öelnud – see oli igal pool ja juba poolest oktoobrist. Aramilda läks ja pani igaks juhuks Teistmoodi Mööblipoe ukse lukku. Ta ei tahtnud rohkem jõulu sisse lasta.

Kui ta uuesti letile vaatas, avastas ta, et rahapaberid olid kadunud. Nende asemel oli kolm võlumünti. Aramilda tunnistas hetke tumedaid seibe, mille keskel ilutses midagi lumehelbetaolist.

„Elderid?” imestas müüjanna ning peitis need kähku oma sadade taskutega seeliku ühte eriti salajasse taskusse.