Читать книгу Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud - Eva Roos - Страница 6

„Ja mis see siis nüüd oli?” pomises Aramilda Tengelpung endamisi. Elderite üle oli tal alati hea meel, aga see tähendas täiesti kindlasti, et midagi maagilist oli just omanikku vahetanud. Müüjanna heitis mureliku pilgu leti alla, kus lebas paks kulunud nahkköites märkmik. See oli kaebuste raamat, sest igas endast lugupidavas äris peab selline olema.

See, kuidas kaebuste raamatut täideti, oli samas täiesti teine teema. Suurem osa asutusi on välja töötanud mingisuguse süsteemi, kuidas vältida pahaste klientide mõtteavalduste jäädvustamist. Kusjuures hämmastaval kombel ei pääse kõige mõistlikum ja loogilisem moodus (paku kliendile vastavalt tema ootustele kvaliteetset teenust) isegi mitte esikümnesse. Teistmoodi Mööblipoe lahendus pahaste klientidega tegelemisel oli ainulaadsem kui mistahes muul kauplusel või ettevõttel. Teistmoodi Mööblipood lasi jalga. Vanakraamikauplust polnud enam seal, kui hinge põhjani häiritud klient arveid klaarima saabus. Õnnetul kundel polnud kellegi peale karjuda kummuti pärast, mis oli ostja vanaema, ämma või ülemust jalaga löönud. Või lõuata Teistmoodi Mööblipoest soetatud esikupeegli pärast, mis kõige solvavamal moel vaataja välimust kommenteeris ja külalisi paksuks sõimas. Lõbusa boonusena ei tulnud see neetud asi enam ka seina küljest lahti.

Esemeid, mis ostu sooritaja elu ainulaadsel ja uskumatul kombel keeruliseks muutsid, oli veel ja veel. Neist kõigist jutustas kaebuste raamat.

Aramilda Tengelpung lähtus kauplemisel põhimõttest, et igaühel on õigus oma arvamust väljendada. Muidu oleks vanakraamikauplus tekitanud tarbetut pinget kõiksuse koes. See aga oleks tähendanud igasuguseid uudishimulikke ametnikke. Aramilda Tengelpung ei tahtnud kohtuda ei audiitorite ega ühegi vihase kundega. Mugavaks lahenduseks osutus nõiasõnadega täiendatud kaebuste raamat. See suutis kaebused vastu võtta ka ilma ärritunud kliendi kohaloluta. Teistmoodi Mööblipoe kaebuste raamat talletas endasse seda, mida kliendid OLEKSID sinna kirjutanud, kui neil OLEKS see võimalus kunagi avanenud. Seal oli tohutult episoode vanakraamikaupluse kirevast argipäevast. Tasane krabin, mis kostis kaebuste raamatust, kui nähtamatu käsi sinna järjekordse pahase kunde kirumist kirja pani, kuulus Teistmoodi Mööblipoe igapäeva juurde. See tekitas koduse tunde nagu kella tiksumine. Või naaber, kes 20 aastat igal vabal hetkel seina auke puurib. Üks selline elab alati igas kortermajas. Eeldatavasti koos pahteldajaga, et puurija võiks oma hobi lõputult jätkata.

Aramilda ei lugenud kaebuste raamatut peaaegu kunagi. Märkmikusse oli kätketud loits, mis Märkmike Meistri sõnul „kohandub lugejaga, parandab kirjavigu ja stiili ning tunneb lugude olemust, muutes kirjapandu meeldivaks lugemiselamuseks”. Kaebuste raamatu sissekannete esimene pool oli enamasti päris huvitav – seal kirjeldati segadust, mille konkreetne Teistmoodi Mööblipoest pärit ese oli tekitanud. Järg aga tundus Aramildale tüütu – see sisaldas pikki kirjeldusi sellest, mis juhtub selle hullu poe ja jubeda müüjannaga, kui ta kunagi kätte saadakse. Müüjanna oleks tahtnud inimeste melodramaatilisuse peale appi hüüda. No ostsid äratuskella, mis röögib suvalisel ajal kõrva „TIRRRRRRRR!”, sibab mööda tuba ringi ja peidab end kapi alla, et teda kätte ei saadaks – ja siis? See pole veel maailma lõpp! Aga Teistmoodi Mööblipoe kliendid arvasid harilikult teisiti. Sellepärast oli kaebuste raamat lisaks ametnike eemale-hoidmisele hea ka enesekaitseks. Tänu sellele erilisele märkmikule ei pidanud Aramilda Tengelpung ise kunagi uuesti klientidega kohtuma, et nende tüütuks osutunud ostu arutada.

Müüjanna kuulatas, kuid tema kõrv ei tabanud mingit krabinat kaebuste raamatu poolt. Õnnetu jõuludest jälitatud mees oli just lahkunud. Oli võimalik, et mis iganes selles kingipakis oli, polnud see jõudnud veel oma mõju avaldada.

„Mõistlik on siit jalga lasta,” arvas Aramilda.

„Parem karta kui kahetseda,” lisas ta lihtsalt iseendale kinnituseks, sest vanade ja imelike asjade vahel oli müüjanna Teistmoodi Mööblipoes ihuüksi. Endaga rääkimine lohutas teda mingil moel, kuigi ei saa öelda, et ta oleks olnud märkimisväärselt kurb. Ta tundis vahel igatsust seltsi järgi, aga mitte nii palju, et oleks olnud nõus seda kellelegi tunnistama.

„Novembri lõpp?” pomises müüjanna tühjale poele. Ta otsustas sinna korraks piiluda. See polnud nii väga kaugel tema praegusest ajast. Aramilda võttis taskust võlumündi ning pistis selle kassaaparaati. Ta vajutas mitmeid nuppe ja oli just üht kangi tõmbamas, kui talle korraga üks mõte tuli. Müüjanna käsi tardus poolel teel kassaaparaadi juurde.

Ilmselt on see inimloomuses. Ütle neile: „Ära sinna mine!” või „Ära seda tee!” ja inimesed võtavad sappa, et minna just sinna ja teha just seda, mille eest neid hoiatati.

Aramilda valis kohaks raekojaplatsi ning timmis kuupäeva veidi hilisemaks, kui tal algselt plaanis oli. Eldereid kulus veidi vähem, nii et seda parem. Siis tõmbas ta kangi. Teistmoodi Mööblipoe uks klõpsatas lukku. Kauplus pakkis end kokku, et liikuda jõuluturule, kuhu teine Aramilda mingist teisest ajast polnud soovitanud tal minna. Tänav akna taga muutus liikumisest häguseks.

On keeruline selgitada, kuidas Teistmoodi Mööblipood ajas ja ruumis liikus. Kahtlemata on parim sõna selle jaoks „võlujõul”. See pole ei vastus, selgitus ega tõde, kuid „võlujõud” võimaldab päris paljude asjadega küsimusi esitamata leppida. Võib-olla jääb rahutuks ainult mõni tüütu füüsik, kes hirmsasti tahaks nähtud trikki järele teha.

Teistmoodi Mööblipood täitis soove. Temas leidus alati see, mida kunde tahtis. Igaks juhuks oli sel siiski ka müüjanna, kes suunas vajadusel pisut kliendi soove, et Teistmoodi Mööblipoes oleks alati olemas see, mida klient tahtis. Teistmoodi Mööblipood oli keeruline aegruumi sündmus, aga ta töötas mõningate väga lihtsate põhimõtete järgi. Esiteks: kauplus pidi hoolitsema selle eest, et liikudes tema sees midagi katki ei läheks. Teiseks: Teistmoodi Mööblipood läks sinna, kuhu müüjanna soovis. Kauplus esitas vahel ka vastuväiteid, aga need oli Aramilda juba ammu vaigistanud, tropiga summutanud või paari tööriistaga osavalt eemaldanud. Ta arvas, et teab paremini. Pealegi oli nii hulga seikluslikum.

Kolmkümmend sekundit hiljem sai Aramilda aru, et ta tõesti peab hakkama hoiatusi kuulda võtma. Vähemalt neid, mis tulevad temalt endalt. Enne hüpet võttis Aramilda ebatavaline vanakraamiäri enda alla terve korruse ühes vanas kivimajas. Jõuluturul pidi see aga äkitselt mahtuma putkasse, mis oli üldse ainult keskmise kempsu suurune. Teistmoodi Mööblipood värises. Seinad Aramilda ümber pressisid end suure hooga ligemale. Laiaks litsumine ning vähemalt väike paikne katastroof olid käega katsuda.

„Oh… HÄÄÄÄ-DAAAA,” kisas Aramilda, kui kostis esimene popsatus. Suur raamatukapp oli muutunud tublisti väiksemaks. Popsatusi järgnes veel ja veel. Vana naine oleks justkui paisuva popkorni keskele sattunud. Ainult et kui popkorn muutub suuremaks, siis Teistmoodi Mööblipoes toimus kõik vastupidi – kogu selle sisu muutus väiksemaks. Mõne hetkega oli kõik möödas. Külm tuul puhus Aramildale näkku ning sellepärast arvas müüjanna alustuseks, et Teistmoodi Mööblipood on lõhki läinud.

Nii hull asi siiski polnud, sest see oli hoopis veel hullem, nagu Aramilda varsti teada sai. Teistmoodi Mööblipood oli end omaniku soovil pressinud pisikesse puust putkasse, mis seisis keset inimmurdu. Oli puhas vedamine, et vanakraamikauplus oli sättinud ennast täpselt kalja, glögi, kohvi, kuuma tee ning muude jookide kioski lähedusse.

Mitu last sikutasid oma vanemaid käest. Nad väitsid, et ei kusagilt ilmus tühja putkasse hulka asju ning üllatunud näoga vanaproua, aga lapsi ei uskunud keegi. Paar täiskasvanut jäid algul Aramilda kioskit, siis oma joogitopsi jõllitama. Nad olid just märganud, kuidas Teistmoodi Mööblipood piinliku hoolega oma nime müügiakna kohale nikerdas. Keegi naine võttis prillid eest, et neid veidi varrukaga puhastada.

Mõne silmapilguga oli vanakraamikauplus end sisse seadnud ning õhkas nüüd rahustavat teadmist, et ta on sellel kohal alati olnud. Täiskasvanud võtsid selle teadmise tänulikult vastu ega vaevanud end sellega enam. Jõuluturul oli ju nii palju muud huvitavat, mida vaadata. Mis puutus lastesse, siis vanemad kuulasid nad kohusetundlikult ära, kuid ei muretsenud üleliia. Täiskasvanud teavad ise paremini, mis on tõsi ja mis mitte.

„Emme! Nukumajapood!” kiljus üks üleni roosas tüdruk ning osutas Aramilda putkale. „Emme! Ma tahan seda ja seda ja seda ja seda…”

Aramilda kogus end kiiresti ning vaatas korraks enda ümber ringi. Jah, kõik kaubaartiklid olid alles. Hämmastaval kombel polnud midagi katki läinud, kuid praktiliselt kõik oli nukkudele sobivas suuruses.

„Hmm, see on midagi uut,” pomises müüjanna. Tema süda oli üsna rahulik. Ta oli päris kindel, et uuele suurusele vaatamata polnud midagi jäädavalt rikutud. Küllap saavad asjad uues ja suuremas kohas oma algsed mõõtmed tagasi.

„Ei näpi!” ütles Aramilda karmilt roosa tüdruku emale, kes sirutas käe, et vaadata raamatukappi, mis oli nüüd ainult petlikud 20 sentimeetrit kõrge.

„HMH!” mühatas naine, kuid tõmbas käe tagasi. Ta pöördus oma tütre poole: „Tibu-Lill! Mine oma isa juurde, ta ostab sulle vahukommi! Näe! Seal eemal saab neid tule peal grillida!”

Tüdruk, kelle mõtetest maiustused pühkisid nukumööbli minema, lippaski halli mantliga mehe poole, keda ta hakkas varrukast sikutades vahukommimüüja juurde tirima. Naine vaatas hetke tütrele järele ning pöördus siis Aramilda poole:

„Ma sooviksin oma tütrele jõuluks nukumööblit osta. Ja nõusid. Ega teil kogemata mõnda nukumaja müügil pole? Palju need maksavad?”

Aramilda oli kimbatuses. Ta polnud päris kindel, mis juhtuks, kui ta müüks tavalistele inimestele maagiliselt kokku pressitud asju. Ta kogus ennast päris ruttu. Nagu noil puhkudel ikka, kui ta midagi müüa ei tahtnud, nimetas ta röögatu summa, tuues ettekäändeks esemete vanuse ja selle, et nad on kuulsate meistrite poolt käsitsi tehtud.

„Ma mõtlen järele,” ütles naine pettunult ning kõndis minema. Talle oli nukumööbel väga meeldinud, aga hind oli soolasem kui soolaheeringas.

Aramilda jälgis oma kioskist tükk aega jõuluturu melu. Muusika mängis, inimesed sagisid, kostis naeru… Kõikjal oli värvilisi tulukesi, sätendavaid asjakesi, karda… Aramilda tõmbas ninaga. Õhus hõljus võrratu vürtside lõhn, sadas lund ja sõna „imeline” üritas ennast sokutada igasse lausesse, mis müüjannale vähegi pähe tuli. Lõpuks ei pidanud Aramilda enam vastu. Sagimine oli ka teda nakatanud.

„Hei! Loikam!” müüjanna kummardus oma putkast välja. „Kas sa tahaksid natuke taskuraha teenida?”

„Õu-kei,” venitas tagis ja nahkpükstes poisikõrend. Ta puhus oma külmetavatele kätele. Ilma sõrmedeta kindad polnud ilmselt hea valik. Samas oli tal salli nii mitu meetrit, et oleks jagunud rahulikult veel kolmele inimesele. Lahedus trumpab praktilisuse alati üle.

„Mõs s’ t’had, ’t m’ tõ’n?” uuris poiss.

„Sa vist jäid päris ukse taha, kui vokaale jagati?” küsis Aramilda. Poiss vastas sellele ainult tühja pilguga. Müüjanna köhatas ning kobis oma kitsaks jäänud kauplusest välja:

„Ole hea, seisa siin ja hoia sel putkal pool tundi silm peal. Oluline on, et keegi siit millegagi minema ei kõnniks. Raha ma kassasse ei jäta, nii et pole vaja ka eraldi otsima hakata.”

Kõrend noogutas.

„Olks. Aga tee mulle glögi välja ja viska kaks kümpsi,” ütles poiss, olles vahepeal kusagilt vokaale leidnud.

Aramilda ostis poisile kuuma glögi ning jättis ta Teistmoodi Mööblipoodi valvama, mis sel hetkel oli küll pigem Teistmoodi Mööbliputka. Müüjannal oli veidi kõhklusi. Ta käis harva oma poest väljas. Samas, mis on elu ilma riskita? Aramilda ei saanud küll kuidagi igavust kurta, põnevus tuli talle enamasti ise kauplusesse kohale, aga ta tundis end viimasel ajal veidi üksikuna. Oleks tore vahel pisut inimeste hulgas ringi liikuda ja „tavaline” olla. Kellegagi paar sõna vahetada või nii… Müüjanna polnud päris kindel, miks ta nii tundis, aga selles ei paistnud midagi halba olevat. Kõik oli ju nii imeline…