Читать книгу Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud - Eva Roos - Страница 4

Keegi oli lumepalli vastu Teistmoodi Mööblipoe akent visanud. Heli oli liiga vaikne, et äratada meest tema jõuluahastusest, kuid müüjanna vaatas tänavale, et näha, kellele paar krõbedamat sõna öelda.

„Üks hetk. Olen kohe tagasi!” pomises vanaproua ning sibas ukse juurde. Ta tõmbas selle sõjakalt pärani ning vaatas kulmu kortsutades tänavale. Väljas oli imeliselt vaikne. Unised lumehelbed tiirutasid külmas tuules, mis vahepeal tõusnud oli, ning mängisid aeglaselt langedes keerulisi ringmänge. Müüjanna võpatas. Läbi lumesaju paistis… Vastasmaja ees seisis… Seal oli… Seal seisis tema ise ja lehvitas endale.

„Häid jõule, Aramilda!” hüüdis vana naine teiselt poolt teed. Siis astus naine üle tänava täpselt samasugusesse poodi, sulges ukse ning oli hetke jooksul koos kauplusega kadunud. Aramildale jäi vaid põgenev teadmine, et ta oli näinud iseennast ja oma poodi teisel pool tänavat.

Ta nühkis silmi. Üle tee paistis vana lääpas puumaja, mille aknad olid laudadega kinni löödud. Seal polnud mingit vanakraamikauplust. Polnud kunagi olnudki. Aga Aramilda teadis, millal mitte uskuda oma silmi ja hoida kinni mälestusest, mis külg ees minema liibata proovis.

„Veider. Miks ma sellise tsirkuse endale korraldan?” imestas Aramilda OMA poodi tagasi minnes.

Midagi lebas leti peal. See oli jõupaberisse pakitud pakk. Müüjanna läks leti juurde ning uuris hoolega kingitust (sest mis see muu olla sai?). Ta märkas kohe ühte väga olulist asja – paar minutit tagasi seda seal polnud.

Paki kõrval oli väike kokkumurtud paber, mille peale oli kirjutatud tema enda käekirjaga: „Aramilda Tengelpung”.

Aramilda Tengelpung keeras kirja lahti ning luges: