Читать книгу Kirju - Evelin Ilves - Страница 10

MÕTE ISTUTADA MAIKUUS Euroopaga liitumise auks miljon puud on tõesti väärt vähemalt sama hulga eurosid. Nii laulu-tantsupeo korraldajad kui euroteavitajad on leidnud metsa kõige erilisema Eesti asja olevat.

Mida teised Euroopas vaid mäletavad, olla meil lausa elusana ette näidata. Ja kui palju veel! Kuid on seda ikka nii palju? Sõltub vaatenurgast. Kui auto aknast kaeda, võib tõesti arvata, et pool Eestimaast on metsaga kaetud. Paraku on aastatetagusest reaalsusest järel vaid näiline tõde. Just see teeb puude istutamisest eriliselt ilusa idee.

Kui paar aastat tagasi eestlaste minapildi uuringu raames kaasmaalasilt küsiti, mis on nendele Eestis kõige olulisem, räägiti ootuspäraselt kaunist keelest, rikkast kultuurist ja keerulisest ajaloost.

Pisut vähem oli oodata, et me ennast maailmas üle keskmise andekaks rahvaks peame – meil olla palju rohkem talente per capita kui enamikul rahvastel.

Kõigest tähtsamaks tunnistati aga haridus ja loodus. Ka kogenud Lääne uuringuekspertidele oli üllatus, missuguse põhjalikkusega suudab tavaline eestlane rääkida meie igikestvast tarkusetahtest ja sellest, kuidas juba üle-eelmisel sajandil, ammu enne oma riiki, oli meie kirjaoskus üle 90 protsendi.

PUU-USKU RAHVAS. Loodusest kõneldes kahvatusid nii laulupidu kui emakeel. Ühtviisi puu-usku paistsid olevat nii kolmanda põlve linlased kui ka nüüdsed andunud loodusefriigid. Sarnase kirglikkusega kiidab lõunanaaber vaid läti naist, kes nende kultuuri selgroona vähemalt sama sirgelt seisnud kui eestlaste tammehiis. No olgu siis meie iidoliks mets ja mitte inime! Elusaks oleme teda ju sama palju kui naabritalu asukaid pidanud.

Murelikuks teeb hoopis küsimus, on’s meie metsaarmastusel ka täna tegelik sisu? Kes muidu tassib teeäärsed salud igal talvel prügi täis, kui mitte meie ise? Ja kelle käsul liigub töötlemata puit ikka veel õõvastavais hulkades üle mere? Täislastis palgiautod ei tunne öö ega päeva vahet. Sa ei pea olema Lahemaal lageraie tegemisega kurikuulsaks saanud Klementa, et metsa vastu kuri olla.

Pilk soomeugrilaste kultuurilukku räägib metsast kui kaitsjast ja varjajast. Indogermaanlastel ja slaavlastel seevastu pigem kui kurjast ja ohtlikust paigast. Selles ongi me metsausu võti.

Me ei häbene tunnistada oma eraklikkust ja vaikuse-ihalust. Nii on me esivanemad saanud metsateel jalutades murele leevendust ja meelele selgust. Varju ja kaitset aga alati. Hirm metsa minna on alles praeguse aja sünnitis, milles meie enda käsi loojana abiks olnud.

Liigseid sõnu ja suuri lubadusi on viimased aastad nii tulvil olnud, et lubajailt tegelikke tegusid enam ei loodetagi. Muidugi on meil miljoneid puid vajaka. Kuid kui need kord mulda on pandud, siis õige hool alles algab. Nii peavad nüüdsed külvajad kohe ka teadma, kes tallab puukeste ümbert heina, et istandik hingata saaks. Ja nõnda järgmisel kolmel aastal, igal suvel ja mitu korda.

Ka puudele elu andmine on eelkõige vastutus. Et eestlased metsarahva nime jälle auga õigustaks, ei piisa üksikutest tegudest, ammugi meediamullist.

Tarvis on pööret suhtumises. Koolimetsa liikumine on kindel samm ses suunas, et nüüdsed lapsed vanemaist teadjamad saaks. Kuid kes õpetab vanemaid?

KINGI SÕBRALE PUU. Aga kui riik astub nii tõsise sammu, et end rahvusvahelisel tasemel metsaga esitleb, oleks tark totaalsemat muutust taotleda, kui ühekordne show seda võimaldaks.

Et tantsijad puutantse esitavad ja lauljad puid istutavad, on vähe, et inimeste hinge jõuda ja midagi muuta. Igaüks võiks saada võimaluse kaasa lüüa! Olgu see 2004 tervenisti puude taassünni tähiseks.

Miks mitte kinkida sel aastal sõbrale poenänni asemel puu? Ja kutsuda ettevõtteid üles paberteateid elektroonilistega asendama – nii säästaks pangad ja postiasutused tuhandeid puuelusid. Ja lõpuks poleks üldse paha, kui me hoopis rohkem räägiks sellest, mida puust pelga palgi asemel teha võib.

Alles siis, kui lubame järgmisteks aastakümneteks puudele oma hoole, võib miljon „mailast“ ilma kahtlusteta mulda panna. Siis oleme sünnitanud väärtuse, mida vaid vähestel maailmas järel.

Kui veel ka kodanikud riigiga koostööst esimese eduelamuse saaksid, olemegi rohkem ära teinud, kui mis tahes rahajagamine võimaldaks. Miljon mõttelist eurot selle idee autoreile!