Читать книгу Kirju - Evelin Ilves - Страница 6

OLEN AASTA JAGU PÄEVI elanud Mulgimaa pealinna Abja-Paluoja külje all. Ega ma varem hästi uskunud, et ka Eestis on maavaldusi, kus sama pere juba veerand tuhandet aastat elanud. See kuulus rohkem „vanade“ riikide – Inglismaa või Prantsusmaa juurde. Mu mehe Tooma vaarvanemad said Ärma talu pärisomanikeks aastal 1868, veel sadakond aastat enne seda asutasid sinna oma kodu nende eellased. Meie naabrite Kägara talu pärineb samast ajast, sealgi elab algusest saadik sama perekond. Niisugust järjepidevust on raske mitte hoomata. Kuid alles kohale tulles, seitse aastat tagasi, sain päriselt aimu mulkide kadunud hiilgusest. Palju kõrgemad katused, massiivsemad hooned ja laiemad uksed lasevad aimata tavaeestilikust suursugusemat elustiili. Ei mingit kummargil käimist ega pimeduses vindumist. Oli ka siinne orjaöö seitsesada aastat pikk?

AEGADE SIDE. Veskimäe külas niisama ringi ei jaluta. Kui ikka kõik majapidamised saja hektari kanti küünivad, võib naabritele tere ütlemiseks päevi kuluda. Tooma ema lapsepõlvelugu oma vanaemast, legendaarsest Ärma Kadrist jutustab tõelisest matriarhist, kelle juhtida jäi peretütrena viieteistkümnest hoonest koosnev talu, linaleo, linnu- ja loomakarjaga. Et Kadri neljast pojast ühest 1927. aastal Eesti välisminister ja teisest Tallinna suurvabrikant sai, kes omakorda talu üle võttis ja kohalikku koolielu edendas, võis Kadri rahule jääda. Tema matuseid saatis kaheksakümmend seitse hobuvankrit. KGB aga koostas neljakümnendail Ärmalt võetud „inventarist“ meetripikkuseid nimekirju. Ainsana pääses kuuekümneaastasest sovhoosiasumisest koju tagasi tammepuust kappkell. Tema pommide kirikukella meenutav laul on sidemeks meie pisikese tütre Kadri ja kunagise Ärma perenaise vahel. Tema teab jutustada kaunitest vaadetest, liivarannast ja tammehiiest. Tooma ema lapsepõlve muinasmaast on vaid mälestus järel. Meil aga on, mida tagasi töötada.

Tänapäeval Mulgimaad väisates näeb kunagise suurejoonelise elu taassündi. Mitte ainult Ärma talu kolmehektarist õue ei ehi aastate pärast looduslik Inglise roosiaed. Mulkide kodud hakkavad toibuma Belaruside raskeist roomikuist ja ilu ulatub koduuksest üha kaugemale. Siiski leiab ka siin kandis kõige troostitumas olukorras endisi suurtalusid ning söötis põllumaid. Mulgimaa kannatas küüditamise tõttu kõige enam – siin oli ju igaüks kulak. Nii tehti maa asukaist puhtaks ja jagati sisserändajaile. Aga järjepidevust on siiski nii palju alles, et olnut mäletada ja taastada tahta.

MULGID IDENTITEEDI OTSINGUIL. See on ehk põhjus, miks Mulgi Asi meiegi peret rahus ei pea. Mida teha, et Mulgimaa jälle kõige kangemaid mehi ja kaunimaid naisi tähendaks? Nii eestlastele endile kui ka välismaa külalistele. Meie väiksed alakultuurid on paljut säilitada suutnud. Kihnu, Setu ja Võru tähendavad kindlapiirilist ja eripärast maailma. Ka Mulgimaa moodustanud viis kihelkonda oli kunagi üks selgema identiteediga „riike riigis“. Praeguseks pole enam seegi selge, kus on selle maa algus ja lõpp. Tartu maanteel seisev hiidmees näib kutsuvat tervet Viljandimaad haaravale Mulgimaale. Vanasti oli tegu siiski vaid lõunapoolsete – Halliste, Tarvastu, Karksi, Paistu ja Helme kihelkondadega, kus räägiti mulgi keelt.

Vastus küsimusele „Kus ja mis on Mulgi identiteet?“ on kusagil kindlasti olemas. Et ta särama lööks, peab ta inimestes igapäevast elu elama. Vanad tavad läbisegi uutega, argipäeval ja pühadel, pulmas ja matustel. Rahvuslik identiteet pole muuseumieksponaat. Ta on riietena seljas ja toiduna laual, mõtetena peas ja kommetena teos. Identiteet on tähtis eelkõige mulkidele endale, teadmaks oma kuuluvust ja tunnetamaks selle tegelikku tähtsust. Tunnustamaks kullateraga inimesi ja iseolemise võlu. Uus elurütm ei peaks traditsioonide elustamist kammitsema. Vana tuleb lihtsalt nüüdsesse üle tuua, harjutada tehnika ja tutvustada avatusega. Nii sünnib mõndagi teistsugust, mis autentsusest kaugel seisab, kuid ajapikku annab uus olnule väärika lisa. Uut ei pea pelgama. Mulgi identiteeti kandev vana rahvas kuulub ju nüüdsesse maailma.

Moodne maailm tähendab eelkõige avatust ja suhtlemist. Seeläbi tekib jõukus ning areneb kultuur ja haridus. Suhelda on lihtsam, kui enesest pilt selge ja suhe partnerisse eelarvamustevaba. Enese teadlik tutvustamine kuulub juba imago loomise valdkonda. See on samm edasi identiteedist ja suunatud endalt teistele. Imago pole muud kui meie peegeldus teistes ehk see, mida inimesed meist siis räägivad, kui meid endid kohal pole. Lätlased ehtisid kunagisi mulke „lolli“ tiitliga (mulks on läti keeles loll), seda võiks praegu kasuliku õppetunnina meenutada.

HEAD MULGI ASJAD. Kokkuvõttes tähendab hea imago meeldejäävaid lugusid ja Häid Mulgi Asju. Olgu siis tegu liigutava muusika, kauni vaiba, magusa maitse või teistmoodi terega. Kuid just siit kandist pärineva ja kas või eriliseks mõelduga. Külaliste kiitus teeb võõrustaja õnnelikuks, sõna vägi om suuremb kui sõjavägi. Nii saab Mulgi identiteet tuge ja imago edendust. Kõik kokku tähendab paremat elu – teades paremini, kes me oleme, tuleb ka mõistmine, miks me oleme. Selliste juurde tahab külaline tagasi. Ega jõukus oma õunapuu otsas kasva, selleks peavad ikka välised vahetussuhted olema.

Kui küsida eestlaste käest Mulgi Asju, oskab igaüks Mulgi kuube ja putru nimetada. Haritumad viitavad kultuurikolledžile ja pärimusmuusikale, sekka leidub Valda ja Anu Raua pärimustalu teadjaid. Mõni räägib linast, teine kaskedest ja kitsedest. Mulk kui inimene tundub ikka veel uhkuse ja laia joonega võrduvat. Et Ameerika kodusõja tõttu Eestimaale voolanud dollarid esimeste eestikeelsete haritlaste tekke aluseks olid, millele koolid, ajaleht ja edasi juba vabadusvõitlus järgnesid, on paraku lünklikum teema. Ometi kuulub see kõik vääramatult Mulgimaa juurde. Kuuldavaks peame need lood ise jutustama. Enne seda peaks muuseumidesse, seltsidesse ja lihtsalt inimeste peadesse-kodudesse talletatud Mulgi Asjad koondama ja arutuseks välja panema. Alles siis saavad settida need Mulgimaa päris pärlid.

ÜKS LUGU. Meie külalised ei jäta kunagi pärimata Ärma talu lugu ja küsimata, kes need mulgid tegelikult on. Kas esimesed haritud eestlased või ikkagi lollid, nagu lõunanaabrid kutsusid? Uhked vammused ja paks rahakott ei vii esimesena mõtteid hariduse väärtustamisele. Kuid just jõukus lubas saada Mulgimaal noore eestlasist haritlaskonna taimelavaks. Küll ameeriklaste kodusõja arvel teenitud linaga, kuid kes see raha rahvust küsib. Ühtäkki oli eelmise sajandivahetuse Tartu ülikool silmitsi esimeste eestlastest tudengitega, pärit enamasti Halliste ja Karksi kihelkonnast. Ja mitte ühe või kahega, vaid muljetavaldava hulgaga. Haritud mulgid said haritud järglasi ja nii kogus kultuurikiht paksust. Kui vaba Eesti kahekümnendail oma vastseid diplomaate maailma läkitas, oli suur osa neist mõistagi mitmekülgselt koolitet mulgid. Nimetagem siin vaid mõned tuntumad: Ants Piip, Jaan Lattik, Hans Rebane, Friedrich Akel. Kuna mitu mulki on ka välisministri toolil istunud, võib öelda, et aastaid on Eesti rahvusvahelisi suhteid just mulgid ajanud. Nii on Eesti asja välisesindamine vabariigi algusest saadik üks paljudest Mulgi Headest Asjadest. Mis aga Ärma talus erilist? Kas või näiteks see, et siit on pärit lausa kaks Eesti välisministrit.