Читать книгу Kirju - Evelin Ilves - Страница 5

2003. MAALE KOLIMINE

Milline nägi välja Ärma talukoht aastal 2003: ajal, mil see raamat algab ja kui sa äsja sündinud lapsega sinna kolisid?

Külastasin esimest korda Ärma talu aastal 1997. Samal aastal, kui me Toomasega tuttavaks saime. Kunagisest uhkest viieteistkümne hoonega Mulgi talust olid siis järel neljad varemed, mille Toomas oli konserveerinud – lasknud seinu lappida ja katused peale panna.

Oli plaanis ka üks uus hoone, mis ei oleks tehtud varemetele, sellest pidi saun saama.

Minu jaoks muutusid need neli seina ja katus mu elu esimeseks ehitusprojektiks. Kui ma 2003. aastal väikse Kadri Keiuga Ärmale kolisin, olime selle sauna valmis ehitanud. Meil oli teisel korrusel kaks hästi tillukest magamistuba, nende ees väike tööruum, kuhu mahtus parajasti kirjutuslaud ja raamaturiiul, ning esimesel korrusel kaminatuba, köök, saunaruumid. Kõik see sobis väikseks lihtsaks koduks küll.

Ja siis asusid roose istutama?

Esimesed roosid istutasin Ärmale juba enne, kui me sinna kolisime. Kui mälu mind ei peta, võis see olla 1999. aastal ja tollest suvest alates me hakkasimegi pidevalt seal käima. Varem sõitsime reedel maale ja pühapäeval tagasi, aga kui istutasin esimesed roosid, hakkasime sõitma ka kolmapäeviti, et roose kasta, sest oli hästi palav suvi.

Ja nagu hea roosivana, Juhani puukooli Juhan kord ära sõnus, et kui juba oled roosi oma käega mulda ja õitsema saanud, tahad ikka veel ja veel. Eelmise suve seisuga olen istutanud umbes 500 roosi, neist on Ärmal pidevalt õitsemas 400–450.

Kolm tundi sõitu Tallinnast, et roose kasta?

Ei, kaks tundi ja 15 minutit!

Selles mõttes oligi loomulik sinna elama minna, et olin nii palju seda vahet sõitnud. Mind valdas suur rahu, kui ei pidanud enam sõitma, vaid võisin sinna paigale jääda.

Kui ma juba maale kolisin, hakkasin laiemalt mõtlema, mida nüüd selle iidse taluga päriselt ette võtta. Alustasime vaikselt, tasa ja targu, sest ees terenduv tööpõld oli lõputu ja mastaap hiiglaslik. Sellesse olnuks kerge uppuda. Kunagise häärberi taastamisest loobusime üsna kiiresti, sest konserveeritud kunagised tootmishooned – laut ja küün – igatsesid omale uut elu. Sellest kompleksist olid järel vaid lauda maakivist seinad, kõik puitosad olid hävinud. Tasapisi hakkas idanema mõte sellest raamatukogu ehitada. Kui sul on vähe akna- ja palju seinapinda, siis sobib see hästi loomadele, aga äkki ka raamaturiiulitele?... Ja nii me mõttekesega mängisime, kuni võtsime eluasemelaenu ja hakkasime, õieti mina hakkasin vaikselt sellega tegelema.

2003. aasta jaanuaris oli sündinud Kadri Keiu. Millal sa temaga maale kolisid?

Kevadel, märtsi lõpus või aprillis. Laps oli peaaegu kolmekuune, aga olin temaga enne veel pea kuu aega lastehaiglas olnud, ta sündis plaanitust kuus nädalat varem.

Kus Toomas sellel ajal oli?

Enamjaolt Tallinnas või kuskil lennus. 2003. aastal oli ta riigikogu liige.

Nii et sinu elu kujunes välja niimoodi, et mees oli Tallinnas ja sina pidid hakkama üksi maal majandama?

See oli meie oma valik. Meil oli üürikorter Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänaval. Mäletan, et kui olin seal pühapäeviti paar korda lapsevankriga sõitnud üle vereloikude, klaasikildude, suitsukonide; ja laveerinud maas lebavate inimeste vahel, siis teadsin kindlalt, et siin ei taha ma oma last kasvatada. Ja nõnda me kuidagi eksprompt otsustasimegi... Ma lihtsalt ei leidnud mingit põhjust, miks peaksin Tallinnas elama. Eriti kui on olemas koht, kus on tunduvalt parem.

See oli pigem siis sinu enda initsiatiiv?

Minu ikka, ega keegi ei saanud mind sinna metsa sisse Läti piiri veerde ajada. See on ikkagi teises Eesti otsas. Sinna saab ainult ise minna.

Sellest hetkest muutus Tallinn minu jaoks ääremaaks. Kõik on suhteline ja sõltub su enese vaatenurgast.

Mida sa tagantjärele sellest eluperioodist mõtled? Olid nooruse tõttu romantiline ja hulljulge?

Ma sain siis 35, nii et ei tea, kui väga noor ma ikka olin. Praegu tunnen ennast isegi nooremana (naerab). Tõele au andes olen ma kogu aeg selline olnud. Mulle meeldib teha täiesti uusi asju, minna tundmatusse. Kui kõik on ette teada, hakkab mul üsna kiiresti igav.

Aga see minek ei olnud siiski ka kangelaslik hüpe tundmatusse. Ühelt poolt olin Ärmal juba aastaid käinud, mulle seal väga meeldis. Teadsin, et see on väga-väga hea koht. Meeletult kõrge kohaenergiaga. Kolmsada aastat tagasi teadsid inimesed hästi, kuhu rajada kodu. Teiseks ei olnud Tallinnas keskkonda, kus ma oleksin tahtnud olla. Ja ma lubasin mõttes enesele kohe alguses: kui ei saa hakkama, kolin linna tagasi. Toomas toetas mind nii- ja naapidi. On alati toetanud.

Ja kolmandaks, meil ei olnud võimalik samal ajal osta endale Tallinnasse kodu ja arendada Ärmat edasi. Mina olin ju palgalt maas, sest siis veel emapalka ei makstud. Ma olin terve oma tööea väga head palka teeninud, nii et mulle oli see tõeliselt harjumatu olukord, et mul ei ole mingitki sissetulekut ja olen täiesti ülalpeetav. Selline tunne, nagu oleksid üks suur null.

Järgmisel aastal hakkasin tegema Toomase Euroopa Parlamendi valimiskampaaniat. Tegin seda sotsidele tasuta, lihtsalt eneseteostuseks. Sest ma jooksin elus esimest korda täiesti kokku: sellest, et mul ei ole töist eneseteostust. Peenarde tegemisest ei jätkunud, vaim muutus rahutuks.

Sel perioodil sai sinust ka Ärmal nii-öelda ehituse töödejuhataja?

Ma võtsin asjade korraldamise üsna kohe üle, kui Toomasega kokku saime. Ma arvan, et juba 1998. aastal. Ärma oli nõukogude ajal pikka aega maha jäetud, kümneid aastaid olnud lihtsalt söötis.

Küllap pidid siis palju uusi asju õppima, sul ei olnud ju ehituse ja põllumajanduse ekspertteadmisi?

Ei olnud, aga see-eest olin ma maal kasvanud, kõik oma suved ja vaheajad Lõuna-Eestis veetnud. Mäletan väga selgesti, et tundsin sügavat tänu selle eest, et oskan maatöid teha. Et ma vähemalt tean, mida ja kuidas. Et ei pea elementaarseid asju internetist otsima või kellegi käest kogu aeg küsima. Muidugi ema käest ma ikka küsisin, millal üht või teist lille istutatakse või kuidas kiviktaimlat rajada – mida sinna alla panna, et umbrohud kohe üles ei tuleks, ja nii edasi. Näiteks see, mida teha tiigiga, et ta täis ei kasvaks, on siiamaani lahendamata küsimus.

Kuidas su töödejuhataja-päev välja nägi?

Tõusin hommikul kell viis, kui Kadri Keiu veel magas ja mehed ei olnud veel objektile tulnud. Käisin seal kõik nurgad läbi. Vaatasin, mida ja kuidas on tehtud, mis mulle meeldib ja mis ei meeldi ning mis küsimusi tekitab. Kadri oli mul õnneks nii hea laps, et ta magas suhteliselt kaua, vähemalt üheksani. Ma jätsin ta tuppa magama ja kui ehitajad hakkasid saabuma, sain nendega hommikul kohe kõik läbi arutada. Edasi möllasin päev läbi kahel rindel: beebi ja ehitus-mehed. Hädapärased talutööd ka muidugi: lilled, puud, talvel kütmine ja lume rookimine.

Tegelikult tundsin kohutavalt puudust spordist. Pidevalt tegeles mu pea sellega, kuidas saaksin end sportlikult liigutada. Käisin vankriga jalutamas, aga seda oli võimalik teha ainult siis, kui ilma oli. Ikka mööda ühte ja sama teeotsa, seegi tihti vankrile ja ka autodele läbimatu. Õiget teed seal siis polnud.

Hiljem käisin jalgrattaga sõitmas, Kadri istus taga lapsetoolis. Siis aga avastasin, et kui ma rattaga kiiresti sõidan, tekib nii suur tuul, et tal muutuvad nina ja käed lühikese ajaga jääkülmaks, olgugi et on suvi. Nii palju siis spordist, pigem sai lihtsalt kulgeda.

Lapsehoidjat sul ei olnud?

Algul ei olnud. See otsimine oli tõeline saaga. Me uurisime Viljandist Pärnuni kõik tuttavad ja tuttavate tuttavad läbi. Ja lõpuks me leidsime ta Abja-Paluojast, meie enda naabrinaise abiga. Naabrinaine tuli ühel päeval külla ja ütles, et tunneb üht invaliidi, suhteliselt noort naist, kel on läbi elatud hästi suur liiklusõnnetus – kümmekond luumurdu ja põrutused, muljumised. Pärast seda on ta olnud töövõimetuspensionär. Ta olla nii tagasihoidlik, et ei julgevat ennast ise pakkuma tulla.

Ma olin siis juba täiesti viimase piiri peal, tegin sel ajal juba Toomase Euroopa Parlamendi valimiskampaaniat ka. Ja Kadri oli nii suureks saanud, et sai aru, et ma teen kirjutuslaua taga tööd, ning talle see üldse ei meeldinud. Niipea, kui laua taha istusin, võttis ta mul jalast kinni ja hakkas karjuma. Nii et sain ainult öösiti midagi töölaadset teha.

Ja siis, kui olin pea kokku kukkumas, tuli Minni. Mõtlesin, et mille järgi ma küll otsustan, kas ta on see õige inimene. Aga kõik osutus lihtsamast lihtsamaks. Kadri tegi ise otsuse, võttis tal kohe käest kinni, läksid õue mängima ja järgmine päev tuli Minni uuesti Ärmale. Ta ei saanud küll kogu aeg käia, aga tema abi oli tuntav. Muidu ma oleksin seal mitmel rindel rabades lihtsalt katki läinud.

Sellel Ärma-perioodil muutusid sa mõnes mõttes ka maarahva hääleks. Kust see sündis, miks sa tahtsid neid „kirju maalt“ saata – kas missioonitunne või sügelev sulg?

Pigem hoopis see, et olin seal maakohas üksi beebi ja koeraga. Kilomeeter oli kõige lähemate naabriteni. Nad olid suhteliselt eakad inimesed ja ega me ju eriti sageli kohtunud. Mul oli ühel hetkel lihtsalt tohutu suhtlemisvaegus ja mitte selles mõttes, et ei ole kellegagi arutada, kuidas suppi keeta või maja ehitada, vaid vajadus arutada ühiskondlikus plaanis. Mul oli kogu aeg mitu mõtet peas ja ma ei saanud neid kuidagi väljendada. Nii hakkasingi kirjutama.

Mäletan hästi, et kui esimene lugu Eesti Päevalehes ilmus, siis ootasin südame värinal, millal see öösel internetti ilmub, ja vaatasin, mis on kommentaarid. Oli kuidagi hästi oluline saada ühiskonnalt mingitki tagasisidet ja peegeldust, et aru saada, kus ma ise oma vaimus asun.

Nüüd oled vist pidanud suhtumist muutma. Ma ei kujuta ette, et sa praegu netikommentaare julged lugeda...

Ei, ma ei loe kommentaare. Mitte et ei julge, vaid sellel ei ole mingit mõtet. Kommentaare kirjutatakse praegu hoopis teistmoodi. Alguses, kui kommenteerimisvõimalus tekkis, oli palju rohkem sisukaid kommentaare. Praegu on enamikus tegu lihtsalt vihakõnega. See ei ole ju mingi kommenteerimine. Milleks selle lugemisega oma vaimset tervist kahjustada?