Читать книгу Kirju - Evelin Ilves - Страница 9

2004. BRÜSSELI ASEMEL ÄRMA

Kuidas sai raamatukoguna alustatud Ärma talu taastamisest Ermamaa äriprojekt?

2004. aastal olid Euroopa Parlamendi valimised ja Toomas läkski Brüsselisse tööle. Siis tekkis tal mõnevõrra teistsugune sissetulek kui varem. See tähendas rohkem võimalusi ja saime laiemalt mõelda, mida talus teha. Ja kui ma vaikselt raamatukogu ehitasin, tekkis mul selle käigus mõte, et kui juba tuua siia keset metsasid mahukas ja unikaalne välispoliitika raamatukogu 20 000 raamatuga, siis võib-olla oleks mõistlik teha seda arvestusega, et ehk tahab keegi veel tulla neid raamatuid lugema. Ja kui juba tulevad teised inimesed, peaks olema ka võimalus ööbida. Ja kui juba inimesed siin on, siis peaks neile kusagil ka süüa tegema. Oma väikest restorani olin ma kogu aeg tahtnud, ka Toomas toetas seda, suured kokkamisfännid, nagu me olime.

Niimoodi see arenes. Käigupealt tegin kõik ümber äriprojektiks. Külalistemaja, raamatukogu... Siis juba tuli info, et saab taotleda toetust EASist, ja ma hakkasingi projekti kirjutama.

See oli ilmselt päris suur bürokraatia?

Mul oli kaks paksu kausta, kõik ehituslikud projektid, äriplaanid, eelarved... Ja ma kirjutasin selle projekti otsast lõpuni ise. Ise ka ei uskunud, et hakkama saan! Kui olen seda nüüd vaadanud, siis ikka ei usu veel. Jupphaaval muudkui kirjutasin ja konsultandid, kelle käest nõu küsisin, ütlesid, et teil on nii unikaalne projekt, et keegi peale teie enda ei saagi seda kirjutada. Idee on ju ainult teie enda peas.

Ka pank ei andnud mulle algul laenu. Keegi polnud nõus objekti isegi hindama tulema, kuna see asus niivõrd kaugel, linlase jaoks ju lausa võpsikus. Kuskil Läti piiri ääres Mulgimaa metsas. Mis mõttes?! Ka raamatukogu-külalistemaja projekti ei suutnud pank kuude kaupa hinnata. Tavaliselt hinnatakse ju võrdluses mingi sarnase objektiga ning kui oma riigist samasugust ei leia, siis naaberriigist ikka. Aga seekord ei leitud ei oma riigist ega ka naaberriikidest, ja siis oligi sein ees.

Aga lõpuks ma ikkagi sain laenu ja sain ka EASist toetust, mis oli kokku nagu üks suur ja imeline võit. Kuigi metsiku töö tulemus. Ei ole ma tänagi kindel, kas seda kõike teist korda ette võtaksin.

Selle projekti kirjutamine oligi siis 2004. aasta märksõna su elus?

2004. aastal tegin ma kahte asja korraga. Kui Kadri Keiu oli natuke üle aasta, hakkasin ma tegema Toomase Euroopa Parlamendi kampaaniat. Sotsid pöördusid minu poole, sest neil oli väga väike eelarve ja samas vähemalt üks väga hea kandidaat ja tol kandidaadil oli kodus töötu turundusspetsialist. Võtsin pakkumise vastu ja nõustusin seda tegema ilma palgata tingimusel, et saan kõikide kampaaniaga seotud otsuste juures olla.

Kuna ma olin just eraettevõtlusest tulnud, teadsin väga selgesti, et müüa saab seda, mis müüb. Sellega, mis ei müü, ei ole mingit mõtet end vaevata, eriti veel siis, kui raha ei ole. Kogu olemasolev väike ressurss tuleb ühe eesmärgi heaks tööle panna. Nii panime peaaegu kogu eelarve Toomase peale. Oli põnev aeg, muutsime käigu pealt mitu korda taktikat, olime paindlikud ja dünaamilised. Päevad olid intensiivsed, sõitsin oma autoga kampaania käigus üle 5000 kilomeetri maha. See töö oli mulle endale tohutult vajalik professionaalse eneseteostuse mõttes. Sain jälle midagi teha, tundsin, et olen vajalik, olen olemas.

Kui kampaania lõpp ja kulminatsioon paistis, ütles üks politoloogidest veel eelmisel õhtul teles, et Ilvesel läheb väga raskeks oma hääli kokku saada. Kui järgmine päev olid valimised ja sotsidele tuli Euroopa Parlamenti kolm kohta, siis see oli ikka megahea tunne. Nagu lotovõit. Kuigi taas tulnud metsiku tööga. Ent kõik see kokku on puhas nauding. Ilma pingutuseta ei tulegi midagi.

Kas kaalusite ka varianti, et sa kolid koos Toomasega Brüsselisse?

Jaa, ikka. Üürisime Brüsseli kesklinnas isegi kolmetoalise korteri ja oligi plaan, et läheme sinna. Ja siis me Kadri Keiuga – ta oli tollal kaheaastane – proovisime seda Brüsseli elu kolm korda kaks nädalat.

Aga Ärma tõmbas nähtamatute niitidega tagasi?

Pidin otsustama, kas hakkan ettevõtjaks ja päriselt arendama Ärmat, ehitama külalistemaja ja tegema maid-metsi korda, või lähen Brüsselisse. Brüsselis sain kiiresti aru, et niisuguse töö leidmine, mis mulle päriselt ja sisuliselt midagi pakub, on selles linnas väga keeruline. Selle peale võib minna aasta, kaks, ka enam – ja tegelikult ei tea, kas ma üldse leian midagi. See on ikkagi prantsuskeelne keskkond. Aga ma ei tahtnud olla seal nii, et lihtsalt jalutan lapsega ringi ja olen koduperenaine. Nii et otsustasin üsna kiiresti, et lähen tagasi ja hakkan Ärmal külalistemaja ehitama.

Sul oli selleks ajaks tegelikult juba EASi taotlus ära tehtud?

Ei olnud.

Ma kirjutasin seda projekti umbes kuus kuud. Selleks, et kõik vastaks Euroopa Liidu nõuetele, pead väga detailsed projektid tegema. Muidu poleks ma ilmselt pooli asjugi nii põhjalikult teinud.

Igale asjale tuli teha eriprojekt, mis on kinnitatud.Kõik torud, mis maasse läksid, kuni kõnniteedeni. Näiteks kui soovid maja ära helindada, jälle uus projekt... Iga projekt maksis. Ja et oli just majandusbuumi aeg, küsisid kõik tegijad uskumatult suuri summasid ja paljud ütlesid, et nad üldse ei tee, ükskõik kui palju sa maksad. Et neil on niigi liiga palju tööd. Lõpuks leidsin Tõrvast ühe büroo, kes mulle kõik eriprojektid ära tegi. Põhiprojekt oli olemas, aga ka selle joonistasime töö käigus ümber, sest alguses ma ei osanud projekti lugeda. Ma ei saanud täpselt aru, missugune see maja päriselt hakkab välja nägema. Ja kui ma kõigest aru sain, lasin palju asju ümber teha.

Selle kõige asemel oleksid võinud elada mugavat elu Brüsselis... Kas kahetsema ei hakanud?

Ükski kivilinn ei kaalu üles oma kätega loodud roosiaeda... või ka lihtsalt roosideta aeda.

Küsin sinu suhte kohta oma riigiga. Enamik inimesi ei mõtle vist nii, et tahavad oma riiki teenida. Või et on valmis panustama energiat sellesse, et riigil paremini läheks. Aga sina oled enda jaoks hästi puhtalt sõnastanud, et oled riigitruu inimene.

Olen terve teadliku elu olnud patrioot. Mul just laps muide küsis selle kohta. Neil oli ajalootunnis vaja teha elusa kogemuse järgi uurimistöö või referaat. Siis ta helistas mulle: „Emme, mul on vaja rääkida sinuga nõukogude ajast. Ma ei saa sellest issiga rääkida, ta ju ei tea sellest midagi!“ Siis ta küsiski Eesti riigi ja nõukogude riigi kohta päris huvitavaid küsimusi. Et kas ma tajusin või uskusin, et Eesti kunagi vabaks saab. Pidin hakkama meelde tuletama, kust maalt ma juba uskusin... Ja avastasin, et Eesti riik on minu jaoks olemas olnud kogu aeg, hoolimata sellest, et ma olen sündinud Nõukogude Eestis.

Ma arvan, et ma olin siis mõned aastad vanem kui Kadri Keiu praegu, 13–14, kui hakkasime käima nii-öelda põranda all sinimustvalgeid isamaalisi luuletusi lugemas: Jüri Üdist Lydia Koidulani. Üks kirjandusõpetaja tegi meile salaja kirjandusringi eestiaegse kirjanduse ja luule kohta. Ja kooriõpetaja tegi meile salaja muusikaringi ja mängis Nõukogude Liidus keelatud muusikat.

Lisaks oli meil selline sõpruskond ka, kes kuulas heavy metal’it ning oli igas mõttes kartmatu lõvisüdamete kamp. Osa meist käis ka KGBs vahepeal aru andmas, aga peamiselt piirdus kõik ikkagi puhtalt kultuuri, kirjanduse ja muusikaga.

Õpetajad on olulised. Teil juhtus olema inimene, kes seda meelsust lastele edasi andis.

Meie kirjandusõpetaja oli suhteliselt eakas inimene. Tal oli elukogemus ka vabast Eestist. Aga muusikaõpetaja oli väga noor, ta tuli otse konservatooriumist, umbes 22aastane. Tema mängis meile maailmamuusikat, mis ei jõudnud Nõukogude Liitu. Sellist uut ja alternatiivset, ma mäletan Tomitat Jaapanist näiteks, ja rokkmuusikat, mis oli mingitel põhjustel keelatud. Ka neid muusikuid ja heliloojaid, mis lihtsalt ei jõudnud siia. See avardas väga palju me maailma. Käisime öösel koolis muusikat kuulamas, pimedas, kardinadki olid ette tõmmatud.

Ja ehkki meil ei olnud mitte võitluslik, vaid lihtsalt ideeline ringkond, siis juba sellest ajast on mul olemas teadmine oma Eestist. Ning kui ülikooli läksin, sai teisel kursusel minust korporant ja olin korporatsiooni Filiae Patriae taasasutajate hulgas, see on tõlkes ju „isamaa tütred“...

Kas sa olid taasasutajate esimeses rühmas?

Ma olin taasasutaja rebane, coetus 2. Taasasutajad olid coetus 1 ja coetus 2 korraga, samal ajal. Need, kes organisatsiooni taasasutamise ametlikud dokumendid korda ajasid, seitsmeliikmeline tuumik, olid coetus 1 ja said kohe tegevliikmeks, see tähendab värvikandjaks. Nii et minu parim sõbranna Maris Jesse, kellega me koos korporatsiooni läksime, oli tegevliige, mina olin rebane.

Korporatsioonide idee oli ja on täisväärtusliku kodaniku kasvatamine isamaalises võtmes. See kodanikuks olemisest arusaam on Eestis hakanud alles viimastel aastatel tekkima. Neil, kes liitusid akadeemiliste organisatsioonidega, oli eeltöö ses vallas tehtud. See oli üle 20 aasta tagasi.

See on heas mõttes vanamoodne teema. Kui kõik on globaalne küla, tundub oma riigi ja oma rahvuse hoidmine justkui ülemöödunud sajandina.

Mina usun väga sügavalt sellesse, et inimene on kõige tugevam seal, kus on tema juured. Kui kõik kisuksid oma juured maast lahti ja globaalselt ringi hakkaksid rändama, oleksime nagu heinapebred tuules. Ajaloolises plaanis saab see olla vaid viiv, see ei toimi kaua. Maa ja päikese energia kanaliseerub sinusse siis, kui su juured on sügaval maas, samas tiivad on kandvad ja tugevad.

Mida sa korporatsioonist enda jaoks said?

Filiae Patriae oli alternatiivne haridus. See andis mulle arstiteaduskonna kõrvalt väga selge teise hariduse, sest koos olid erinevatelt aladelt inimesed ning õpiti üksteiselt. Oli ajaloolasi, filolooge, geograafe, juriste, muusikuid, teolooge, biolooge... See on sama oluline osa haritusest nagu arstiteaduskonnast saadu. Olen selle eest lõputult tänulik.

Selles hariduslikus keskkonnas kasvas minu sisse teadmine, et äri võivad kõik teha, aga riiki teenida ainult parimad. Mitte palga, vaid aatelises mõttes.