Читать книгу Armunäljaste festival - Evelin Kivimaa - Страница 11

Õigupoolest oli Raisakotkal esmalt teistsugune hüüdnimi. Ent milline? Seda ei mäleta enam keegi. Mehe endine nimi kaob ajaloo prügikasti samal hetkel, kui Raisakotkas kummardub maantee äärde magama kustunud rokkari kohale ja pistab käe talle taskusse. Tahtmatuteks tunnistajateks mõned Armunäljased, kes tinistavad festivaliplatsi lähistel mäenõlval põõsastiku varjus viimaseid öiseid napse ja toidutänavalt kaasa haaratud allahinnatud sööke.

Teksased. Pluus. Tagi. Raisakotkas otsib selili lebava mehe taskud läbi niisuguse kiiruse ja metoodilisusega, mis annab tunnistust, et see pole tal kaugeltki esimene kord. Kui Raisakotkas hakkab magajat kõhuli keerama, lööb rokkar silmad lahti ja rabab läbiotsijal käest kinni. Kiire hoop pähe kustutab mehe uuesti ning Raisakotkas sobrab häirimatult läbi ka ohvri pükste tagataskud. Saak: mõned rahatähed ja lössis suitsupakk.

Mööda teed tuiavad lähemale kolm hilist uitajat. Neid märgates teeskleb Raisakotkas, et ta raputab oimetuks löödud meest õlast.

“Ei see enne hommikut ärka!” naerab üks kolmest lähenevast mehest.

“Tõstame ta tee pealt eemale, siis ei sõida keegi talle otsa,” teeb Raisakotkas ettepaneku ja sasib meelemärkuseta lamaja õlgadest kinni. Teised mehed haaravad kehast ja jalgadest ning – üks, kaks, kolm, korraga! – tõstavad nad oimetu rokkari maanteest mitme meetri kaugusele.

Pilku tõstes märkab Raisakotkas mäenõlval lebasklevaid Armunäljaseid. Ta viipab hüvastijätuks kolmele möödujale ja ronib sõprade kõrvale. Justkui polekski midagi erilist juhtunud.

“Sa oled ikka tõeline...” Lill tunneb, et tal napib sõnu, “...tõeline Raisakotkas! Nii lihtsalt ei tehta! Rokkar ei tee mitte kunagi teise rokkari taskuid tühjaks!”

“Kuidas nii?” trotsib Raisakotkas, kelle tavaliselt emotsioonitul pokkerimängija-näol virvendab midagi häirituselaadset. Igatahes peab napisõnaline Raisakotkas pikima filosoofilise tiraadi, mida Armunäljased on eales tema suust kuulnud. “Mida sina, plika, ka tead! Mina olen rokkar. Olin seda juba siis, kui sina polnud veel sündinudki. Ja ma teen omasuguste taskuid tühjaks. Järelikult ei ole sul õigus: rokkar tühjendab küll teisi rokkareid. Pealegi...” Raisakotkas teeb väikese pausi, et süüdata sigaret äsja saagiks saadud lössis pakist, “ma toimetan tee peal magavad tüübid alati kõrvale. Ohutusse kohta. Nii et ma olen nagu elupäästja või nii. Ja Armunäljaseid ma ei puutu. Mitte kunagi!”

Lill raputab pead. Midagi selle loogika juures tundub mäda, aga... Ah, ükskõik! Lill tunneb, et ta on liiga purjus, et moraaliapostlit mängida.

“Anna üks suits!” küsib tüdruk hoopis.

Lill jälgib mõnuga, kuidas teistelt suitsu norima harjunud Raisakotkas peab endaga sisemist võitlust, kuni – pärast pikka viivitust ja tõrksa käega – kougib taskust priske koni ja ulatab selle Lillele.

“Ma ei taha su konisid, anna terve suits!” protestib Lill.

“Neid on mul endalgi vähe!” uriseb Raisakotkas nagu koer oma konti kaitstes.

Lill pahvatab naerma. Raisakotkale iseloomulikku ihnust ei kõiguta miski, isegi mitte röövimiselt tabamine! Rohkem sellest vahejuhtumist ei räägita.

Pidu jätkub, kuni viimane viinalonks kõrist alla valgub. Seejärel kulgeb seltskond edasi telkla poole. Paigale jäävad vaid Lill ja Raisakotkas. Kuueteistaastase neiu viimane selge mälestus on see, kuidas ta hoiab mehe varrukast kinni ja seletab midagi... midagi, mis tundub sel hetkel väga tähtis... midagi...

Varahommikul ärkab sealsamas mäenõlval unne kustunud Lill selle peale, et Raisakotkas on tema peal... ja sees?! Täie hooga nikkumas.