Читать книгу Armunäljaste festival - Evelin Kivimaa - Страница 15

Ujumispüksid, käterätik ja vahetussärk – see on Poisu musta seljakoti kogu sisu. Päeval oli ju soe ja ta mõtles tulla muusikafestivalile vaid päevaks-paariks.

“Mõtlesin, et küll ma kuskile ikka ööbima saan,” seletab Poisu järgmisel hommikul Lillele. “Ja näe, saingi.”

Poisu naeratab kõikevallutavalt. Ta lebab selili tüdruku telgis, lihaselised käed pea all risti, heledad lokid sassis, silmad kutsuvalt imesinised. Paarikesel on selja taga kirglik öö ja napilt mõni tund und. Hommikul ärgates eeldas Lill, et kõik läheb nagu tavaliselt: poiss tõmbab püksid jalga ja kaob. Heal juhul annab hüvastijätumusi ja koristab kasutatud kondoomid. Ent seekord on teisiti.

Hommikune seks tundub veel mõnusam kui öine ning pärast seda jääb noormees telki lebasklema. Lill lamab veidi aega tema kõrval, ent alustab siis tavapäraseid hommikusi tegevusi. Käib kiiresti dušivagunis, mis on telklasse püsti pandud. Võtab maha öösel eemaldamata jäänud ja laiali läinud meigi. Värvib silmad. Poisu aina lebab.

Lill otsib telginurgast välja kilekoti söögikraamiga: soojaks läinud jogurt, veidi sulanud juust, must leib ja pudel leiget kraanivett. Ühist hommikusööki jagades laseb Lill silmadel puhata poisi lihaselisel kehal, mida katavad vaid aluspüksid. Ilus, ilus, ilus!

Ent ka pärast hommikusööki ei ole Poisu seda nägu, et tahaks kuhugi minna.

“Kas sa massaaži tahad?” pakub Lill.

Poisu keerab ennast kõhuli, aeglaselt ja graatsiliselt nagu unine panter, ja toetab lauba kätele. Lill voolib tema keha, mudib ja väänab, klopib ja patsutab, lõpetuseks silitab kergelt liblikasõrmedega üle kogu keha. Mõnust ümisev Poisu keerab end taas selili ja jääb edasi lebasklema, pikad jalad välja sirutatud.

Enam ei oska Lill mingit tegevust välja pakkuda. Tema hommikune repertuaar on ammendunud. Nii heidabki ta Poisu kõrvale ja nad lihtsalt on. Midagi tegemata, midagi rääkimata. Lihtsalt niisama. Kahekesi koos.

Lill tunneb, kuidas aegamisi sulab tema sees üles ammune kramplik igatsus oma kallima järele ning üle kogu keha valgub soe õnnetunne. Just nüüd ja praegu on tal oma poiss. Ükskõik, kui kaua see hetk veel kestab – igatahes on ta seda tundnud.

“Silmad on hinge peegel,” ümiseb Poisu Lillele kõrva sisse. “Peeglike-peeglike, luba mul endasse vaadata!”

Tavaliselt nii sõnaka Lille ainus vastus on naeratus. Õnneliku inimese naeratus. Tüdruku silmadest vaatab Poisule vastu poisi enda tilluke nägu.

“Oh, tüdruk,” ümiseb Poisu, tundes korraga, et on armunud nagu... poisike.

Taevas lõõskav päike kütab telgi talumatult kuumaks, nii et mõne aja pärast kolib paarike telgi ette. Kuumusest ja teineteise lähedusest rammestunult lebavad nad tihedalt kaisus.

Nagu tavaliselt, on Armunäljased paigutanud telgid ringikujuliselt, jättes keskele vaba istumisplatsi. Et keegi võõras sinna ei trügiks, on sõpruskond eraldanud oma territooriumi nööriga, mis on kinnitatud telgivaiadega. Päikesekiirtes kümblevad sel vabal platsil ka mitmed Armunäljaste tüdrukud.

“Kas need kõik on sinu sõbrannad?” uurib Poisu vaikselt.

“Noh... jah, võib ka nii öelda. Kuigi ma ei tunne neid veel hästi,” kõhkleb Lill. “Me oleme kõik koos Armunäljaste festival”

“Mida see veel tähendab?” imestab Poisu.

Lill üritab seletada. Ent mida rohkem tüdruk räägib, seda nõutumaks muutub Poisu nägu.

“Kas Armunäljaste nimi tähendab seda, et kõik kepivad kõigiga?” küsib Poisu.

“Ei!” naerab Lill. “Ikka võib juhtuda ühte koma teist, aga üldiselt on meil omavahel sõbrasuhted.”

“Kuidas Armunäljaste festivali rahvas üldse kokku sai?” huvitub Poisu.

“Ma ei tea,” vastab Lill valjemalt, saates küsiva pilgu tüdrukute poole. “Ma ise sain nendega tuttavaks alles mõne nädala eest.”

“Mina ka ei tea,” haigutab Bändimagnet, kelle sihvakat jumalannakeha katavad napid valged bikiinid. “Sattusin teistega kokku umbes kuu aega enne sind. Ühel kontserdil muidugi. Olin superheas tujus, hüppasin rahvamassis lava ees, kuni mingi pikk tüüp tuli mu vaadet varjama. See oli Kõvamees. Nõudsin ennast kukile, kuigi mul oli miniseelik seljas. Noh, eks ma olin üsna purjus ka. Pealegi, kellele ei meeldi, see ärgu vaadaku!”

Lill mõõdab pilguga Bändimagneti pikki jalgu, mida bikiinipüksid heldelt paljastavad, ega oska ette kujutada inimest, kellele ei meeldiks neid vaadata.

“Aga teie?” küsib Lill, pöörates küsiva pilgu lesbipaari poole.

Justkui oleks ta vajutanud nähtamatule nupule, hakkavad Elo ja Eha ühekorraga valjusti lõkerdama – nagu naerukajakate duett.

“Meile lõi Kõvamees väga usinalt külge ühel festivalil umbes kuus aastat tagasi,” naerab Eha.

“Ta pidas meid kaksikõdedeks,” täiendab Elo. “Küll ta oli alles leilis! Tegi meile isegi mõned joogid välja ja kiitis, kui vapustav paar me oleme. Lõpuks jäi Kõvamees ise kõige rohkem täis ja kutsus meid oma telki puhkama. Poolel teel lobises välja, et oleks kangesti põnev kaksikõdedega korraga seksida.”

“Ma siis ütlesin, et esiteks – me pole mitte õed, vaid kallimad; teiseks – me oleme alaealised; ja kolmandaks – üks meist on rase. Nii et tal pole vähimatki lootust,” seletab Eha.

“Kõvamees ehmatas selle jutu peale vist päris ära?” uudishimutseb Lill.

Naerukajakate duett trillerdab veel valjemini.

“Ah, ta oli nii purjus, et vahtis lihtsalt meile tuhmi pilguga otsa ja küsis, kuidas saab üks naine teha teisele naisele lapse. Kukkus siis telki pikali ja hakkas norskama,” jutustab Elo naeruselt.

“Kuidas see lapsetegemine siis käis?” pärib Lill sama kergel naljatoonil. Ent nende sõnadega oleks ta justkui vajutanud teist nähtamatut nuppu, nii et lesbid tõsinevad hoobilt.

“See pole kellegi asi!” nähvab Eha, lesbipaari pisut pikem ja ägedama iseloomuga pool. “Kas keegi kutsus sind meie jalgu hoidma?”

“Vabandust,” kohmetub Lill. “Ma ei mõelnud midagi halba.”

“Ja-jaa, ära põe,” rahustab Elo, lesbidest lühem ja malbem. “Aga jah, tookord kuue aasta eest veeretasime Kõvamehe lihtsalt telgi ühte serva ja kolisime ööseks sisse. Tal oli päris suur telk. Meil endal ei olnud siis veel õieti midagi, ei telki ega magamiskotte.”

“Mõtlesime, et ta on seltsiline üheks ööks, aga...” alustab Elo.

“... nüüd oleme kõik need aastad Kõvamehe ja tema sõpradega erinevatel muusikaüritustel trehvanud,” jätkab Eha poolelt lauselt. “Naistest me olimegi esimesed Armunäljased. Meeste kohta küsige Arhivaari käest, tema teab kõike algusest peale.”

“Hea mõte!” kuulutab Bändimagnet. Ta hüppab püsti ja on mõne kiire sammuga Arhivaari tumerohelise telgi kõrval. “Uu-uu, äratus!” hõikab tüdruk ja õõtsutab telki. Ei mingit vastust.

“Uu-uu!” huilgab Bändimagnet veel kõvemini ja tuuseldab telgi kallal nagu tormi-iil. Vaikus.

“Kui kõvasti võib üks mees magada?” turtsub Bändimagnet. “Tss, olge nüüd kõik tasa!”

Lapsikult itsitades sikutab Bändimagnet kuppeltelgi mõlemad tugikaared välja, nii et see vajub kokku nagu tumeroheline mätas. Vaikne mätas, mis ei liigahtagi.

“Hommikust!” kostab Arhivaari reibas hääl hoopis tüdruku selja tagant.

“Sa ei magagi?” imestab Bändimagnet.

“Ei, ma käisin jooksmas,” vastab Arhivaar ja märkab siis rohelist kangakuhja, mis alles äsja oli tema peavari. “Mis juhtus? Miks sa mu telgi kokku lasid?”

“Eee... ma kogemata,” tunnistab Bändimagnet.

“Kogemata?” imestab Arhivaar.

“Nojah, ma ajasin selle enda omaga segi,” puterdab Bändimagnet.

“Kas tõesti?” sõnab Arhivaar irooniliselt, mõõtes pilguga Bändimagneti telki, mis on rõõmsalt roosa nagu pulgakomm.

“Anna andeks, ma tahtsin sind ainult üles äratada,” vabandab Bändimagnet. “Lillel on sulle huvitav küsimus.”

Arhivaar pöördub küsivalt Lille poole.

“Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas Armunäljased kokku said?” pärib Lill.

“Miks sellega nii kiire oli, et te mu telgi kokku lasite?” imestab Arhivaar.

“Ah, see oli lihtsalt mängu ilu pärast,” naerab Bändimagnet ja õhutab: “Räägi nüüd ometi!”

“Kui paned telgi uuesti üles, siis räägin,” nõustub Arhivaar, silitades peopesaga lõua otsas turritavat kitsehabemetuusti.

Bändimagnet näitab mehele keelt, aga asub siiski tumerohelist telki püstitama.

“Paljud koolipoisid proovivad bändi teha, aga enamikul läheb see tahtmine kiiresti üle,” alustab Arhivaar. “Geeniusel ei läinud. Ma elasin ülikooli ajal temaga samas ühikatoas. Kogu aeg ta plõnnis kitarri, öösel ja päeval! Kõvamees elas meie kõrval ja röökis vahel naljapärast kaasa laulda, olgu siis meie toas või läbi seina. Eks me kõik pidutsesime ka päris kõvasti ja... Ühesõnaga, meid visati ühikast välja. Üürisime siis kolme peale tudengikorteri vanas majalobudikus, mille ümber oli mõnus suur aed.

Külalisi käis meil palju. Peamiselt üliõpilased nagu Filosoof ja Kirjanik, kes vaidlesid juba siis kogu aeg omavahel. Suitsu tegime suvel aias ning talvel köögis, nii et enamasti kogunes rahvas just sinna. Ühel hommikul koogutas köögilaua taga Kitarrist, keda keegi ei tundnud. Ta ise ka ei mäletanud, kuidas ta meie poole oli sattunud. Lill, oled sa üldse kuulnud, kui fantastiliselt Kitarrist mängib?”

“Ei ole,” tunnistab Lill. “Geeniuse mängu ka mitte.”

“Ah, Geeniusel viskas kitarrimäng üle ja ta hakkas hoopis käsitrumme mängima. Ja seejärel maalima. Temal tuleb ju kõik hästi välja, sellepärast ta ongi Geenius,” tähendab Arhivaar. “Igatahes lõpuks vaimustus Geenius mootorratastest ning mingi motomeeste pundiga sattus meie kööki ka Maarja. Pidutsesime hommikuni ning koidikul kutsus Maarja viimased vaprad koos endaga aeda päikesetervitust tegema.”

“Misasja?” imestab Lill.

“Päikesetervitus on joogaharjutus,” muigab päevitav Maarja ennast nõtkelt sirutades. “Ma teen seda igal hommikul. Kui tahad, siis võin sullegi õpetada.”

“Ühesõnaga, just nii lihtne see Armunäljaste seltskonna kogunemine oligi,” lõpetab Arhivaar. “Üks ülikoolilinn, üks köök, palju noori inimesi ja hulgaliselt vaba aega. Läksime kambakesi esimesele muusikafestivalile, siis järgmisele, siis tulid kolmas ja neljas... Nii see algas. Mõned inimesed on vahepeal lisandunud ja mõned kadunud, aga Armunäljaste festivali tuumik liigub aina edasi.”

“Aga Raisakotkas ja Kiibits? Kas neid tunnete samuti tudengiajast?” uurib Lill.

“Ei, nendega sattusime lihtsalt ühtepuhku festivalidel kokku,” vastab Arhivaar. “Kui näed viimaste telklaagrist lahkujate hulgas alati samu nägusid, siis hakkad ikka suhtlema.”

“Palun, härra jutuvestja!” sõnab Bändimagnet, osutades telgile, mille ta on vahepeal uuesti üles sättinud. “Võta töö vastu!”

Arhivaar tunnistab pika pilguga oma musti sokke, mis on laotatud telgi katusele.

“Miks see sokinäitus vajalik on?” imestab Arhivaar.

“Selleks, et kogu ajalooline tõde päevavalgele tuua!” naerab Bändimagnet, vilgutades roosat keelt, mis on otsast terav nagu maialt vahukoort limpsival kassipojal.