Читать книгу Armunäljaste festival - Evelin Kivimaa - Страница 8

Päike on päevselgelt lahkes tujus, hellitades leebete kiirtega inimmutukaid, kes sehkendavad Päikesesüsteemi kolmanda planeedi Eesti-nimelisel maatükikesel. Ent vähemalt kaks neist, kõhetud intelligendid, on mornis tujus nagu pilkane öö. Kirjanik ja Filosoof on vaielnud tundide viisi, jõudes lõpuks ummikpunkti: mis tähtsust on üleüldse millelgi?

“Miks on kirjandust vaja? Miks on kõrgkultuuri vaja? “ küsib Kirjanik retooriliselt.

Filosoof avab suu, ent Kirjanik vaigistab teda keelava žestiga ja vastab ise: “Selleks, et igaühel oleks võimalus kogeda midagi enamat kui argipäev. Midagi kõrgemat. Midagi suuremat. Isegi kui sa seda võimalust ei kasuta, sa vähemalt tead, et see on olemas. Mõtlemisvõimelisem osa inimkonnast läheks hulluks, kui see...” – Kirjanik viipab käega ümberringi festivaliplatsi murul olesklevale ja jooke kurku kallavale rahvale – “olekski kõik.”

“Jah, kõrgkultuur on iseasi, seda ma mõistan,” noogutab Filosoof. “Aga miks sina kirjutad?”

Kirjanik turtsatab pahuralt, lööb käega ja läheb õlut tooma.

Üksi jäänud Filosoof vajub kibedatesse eksistentsiaalsetesse mõtetesse.

Elule annab mõtte see, kui sa mitte ainult ei naudi maailma mõnusid, vaid annad ka omalt poolt midagi maailmale vastu.

Lood midagi uut.

Paraku olen ma ise selle loogika kohaselt täiesti mõttetu mees.

Ideed, kunst, raamatud, muusika – ma olen ainult võtja, iman kõike endasse nagu käsn. Ainus, mis mind käsnast eristab, on see, et ma kogutud materjali ka analüüsin. Kuid on see siis eriline saavutus?

Isegi vihmauss töötleb omal moel mulda, mida ta ühest otsast sisse ahmib ja teisest välja puristab. Kahtlemata on tal kui mullakobestajal täita oma oluline roll elu ringkäigus. Ega vihmaussi võimete puhul olegi midagi muud tahta.

Aga inimese puhul? Minu puhul? Kas sellest piisab, et ma olen nagu filosoofiline vihmauss, kes pritsib sõnavahuga üle kõrvu, mis kuuldekaugusesse satuvad? Kõrvu, mis on kontsertide bassitüminast poolkurdid. Kõrvu, mis on kanaliks aju juurde, mis loksub viinas või õlles.

Kas see ongi kogu minu panus?

Paljud Armunäljased on andnud maailmale üle oma kingid, kuigi nad ei pruugi seda endale teadvustada. Kirjanik – ükskõik, kui palju ma tema kallal keelt ei teritaks – suudab luua raamatuid. Kitarrist on andnud muusika. Geenius maalikunsti.

Ja mina?

Mida on minul anda?

Millised on minu võimalused?

Mis eristab mind teistest filosoofilistest vihmaussidest, keda planeedi Maa vaimusfääris vingerdab ringi määratu, otsatu, mõõtmatu hulk?

Ehk vaid see, et mu elu ei kulge tavapärases rütmis: kool-kodu-pidu või töö-kodu-lapse lasteaiapidu, vaid ma olen osa Armunäljaste festivalist.

Iseküsimus, miks ma sel festivalil olen?

Miks me kõik siin oleme?

Ehk ongi minu pärisosa uurida välja, mis on Armunäljaste festivali mõte?

Ent kas see vastab ühtlasi küsimusele, mis on minu elu mõte?

Ja milleks see kõik?

Miks?

Kerge tonks vastu käsivart äratab Filosoofi mõtisklustest. Kirjanik on tagasi jõudnud, käes kaks plasttopsi külma õllega, mis soojal kevadpäeval tundub eriti ahvatlev. Filosoof ümahtab tänulikult, võtab sõbra käest joogi vastu ning rüüpab esimese karge lonksu. Ah, kui hea! Filosoofilised küsimused peavad nüüd natuke ootama. Muidu läheb õlu soojaks.