Читать книгу Armunäljaste festival - Evelin Kivimaa - Страница 7

Armunäljased.

Niisuguse nime see hullupöörane muusikafännide kamp endale valib.

Õigupoolest pakub Kõvamees esmalt välja nime Nikunäljased, ent sõpruskonna naised vaidlevad sellele ägedalt vastu. Kõvamees omakorda lepib ootamatult ruttu naiste pakutud Armunäljaste nimega.

“Mida iganes,” naerab Kõvamees, pikk ja õlakas, rohelised silmad ulakalt sätendamas, “kui see nimi aitab paremini naisi rajalt maha võtta, siis minugipoolest.”

Nende sõnade kinnituseks tõmbab Kõvamees püksiluku lahti, kougib välja oma kalleima aarde – meheriist on muljetavaldavat pikk ja kõva – ja põrutab sellega vastu igerikku lauatenniselauda. “Armunäljased... – esimest korda!”

Kõik naeravad.

“Armunäljased... – teist korda!” langeb Kõvamehe riist nagu oksjonihaamer vastu lauda, mille kipakad jalad tudisevad. “Või on kellelgi mõni muu mõte?”

Mees vaatab küsivalt ruumis ringi. Sõpruskond looskleb mattidel ühe kooli spordivahendite laos, mille võti neil õnnestus kellegi tuttava tuttava kaudu saada. Läbi õhu keerlevad vaid mõned suitsujoomed sõrmede vahel ripnevatest sigarettidest, kuid mitte ühtegi uut nimevarianti.

“Armunäljased... – kolmandat korda!” kõmatab Kõvamehe riist vastu igerikku lauda. “Nimi on olemas!”

Vaikse ohkega variseb laud kokku. Vallanduv maruline naerupahvak kõlab kui Armunäljaste festivali avapauk. Jah, nii on nad nüüd Kõvamehe ärgitusel otsustanud: aitab senisest elust! Elust, mille kõrgpunkte – muusikaüritusi – lahutab lai vegeteerimise mädasoo, millel pole muud eesmärki, kui lüüa järgmise ürituseni jääv aeg kuidagimoodi surnuks.

See elu on nüüd läbi. Jäädavalt!

Nüüdsest kestab festival kogu nende elu: Armunäljaste festival.

Elu, mis kulgeb ühelt festivalilt teisele.

Elu, mis on festival, mis on nemad.

“Alati toimub kusagil mõni muusikaüritus, a-la-ti!” kinnitab Kõvamees, rohelised silmad peas põlemas, kõndides tegutsemisahnelt edasi-tagasi. “Kui me ei saa ise üritusele kohale minna, siis tuleb festival korraldada seal, kus me parajasti oleme. Meie oleme Armunäljaste festival! Me oleme festival, aga festival on suurem kui meie.”

Kes need “meie” on? Arhivaar sikutab lõua otsas turritavat kitsehabemetuusti, mis hoolimata mitmeaastasest kasvatamisest on üsna lühike ja kidur, ja vaatab ruumis ringi. Esmalt loendab ta mehi.

Üks – Kõvamees, Armunäljaste festivali kroonimata kuningas. Pikk ja laiaõlgne, välkuvate silmade ja pidurdamatu energiaga. Tema on see, kelle kitarri ümber koguneb õhtuti telklaagris lõbus seltskond. Hommikuti on Kõvamees värisev ussike. Põrmus maas. Pohmellivärinas. Tema patukahetsuslitaania kõlab ikka ühtmoodi: ma ei joo enam iialgi. Ent hommikust saab päev, päevast õhtu – ja siis on ta juba piisavalt kosunud, et olla taas naistemagnet ja seltskonna hing.

Kaks ja kolm – kõrvuti istuvad lahutamatud vaidluskaaslased, kaks pilbaskõhna noormeest, kelle intelligentsetesse näojoontesse on sööbinud maailmavalu ja elu mõtte otsingud. Parempoolse mehe, Kirjaniku sirgele ninajuurele toetuvad väikesed ümmargused prillid.

Vasakpoolse, Filosoofi nina on pisut kongus, pruunid rastapatsid küündimas poolde selga, lõua otsas väike habe. Filosoof on hea kohaneja, kes tunneb ennast igal pool hästi: kord loobib ta oma pikki rastapatse hevikontserdil, siis jällegi laseb juustel lennelda folgifestivalil polkat karates.

Neli – lüheldane pruunisilmne Geenius, kelle hüüdnimi tähistab mehe harukordset omadust, et tal õnnestub kõik, millele ta end vaid pühendab. Muusika, maalikunst – ükskõik mis! Kuni kärsitu tegelane leiab uue huviala. Praegu sikutab Geenius seljast mootorratturi nahktagi – viimase hobi tunnistähe – ja viskab maas lebavale kitarrikastile.

Viis – kahemeetrine kiilaks aetud peaga Kitarrist urahtab pahuralt ning virutab nahktagi tagasi. Pill on ainus asi siin ilmas, millega Kitarrist nalja ei mõista. Hellalt tõstab suur mees pillikasti eemale, seina äärde.

Kuus – roostepunase peaga Kiibits, kelle kahvatuvalget nahka kirjavad rohked tedretähnid. Niipalju, kui seda vaba nahapinda üldse näha on; suurt osa nolgi kontkõhnast kehast katavad tätoveeringud.

Seitse – laialt haigutades paljastab lünkliku hambarea Raisakotkas, sitke ja sooniline mees kaua pesemata räpases särgis.

Niisiis on koos Arhivaari endaga ruumis kaheksa meest. Enamik neist kahekümnendate eluaastate keskpaigas: kes tähistanud 24., kes 25., kes 26. sünnipäeva. Ainult Kiibitsa vistrikuline nägu reedab halastamatult, et ta on napilt 18aastane, äsja keskkooli lõpetanud kutt. Ning Raisakotkas on teistest märgatavalt vanem, aga kuipalju just – viis aastat? kümme? ehk isegi viisteist? –, on mehe eatuna tunduvast näost võimatu välja lugeda.

Kõik mehed on staažikad rokkarid. Staažikus on mõistagi vaatepunkti küsimus, mõtiskleb Arhivaar, sõrmitsedes Metallica kontserdi käepaela, mis keerdub tema vasaku käe randme ümber. Sarnaseid festivalide ja kontsertide käepaelu on ta viimase kahe aasta ja kolme kuu jooksul – alates ajast, kui Arhivaar hakkas külastatud ürituste kohta märkmeid tegema, millega ta kaaslastelt ka oma hüüdnime pälvis – eemaldanud käe ümbert täpselt 28.

Mõni teine ei ole kogu elu jooksul käinud nii paljudel muusikaüritustel kui mina paari aastaga, annab Arhivaar endale aru. Eelkõige jäävad festivalimelust eemale tüdrukud, kui neist saavad emad. Arhivaar saadab mõttes õhusuudluse lõuna suunas, oma endise kodulinna poole. Seal, ühes linnaäärses väikeses majas askeldab tema keskkooliaegne kallim. Kui palju lapsi sel naisel nüüdseks oligi? Kaks? Ei, vist ikka kolm, ta alustas paljunemist varakult.

Paari päeva eest oli Arhivaar märganud ühes interneti suhtlusportaalis ekskallima fotot, mis jäi teda kummitama. Halvas mõttes. Mees oleks tahtnud tõsta käed ja rebida maha ohtra rasvakihi, mille alla olid uppunud kunagi nii kaunid näojooned ja sire keha. Eh, naised-naised, mida te endaga teete?

Naisi on ka Armunäljaste seas vähem kui mehi, tõdeb Arhivaar, aga igatahes on nad ilusad! Arhivaar libistab pilgu üle spordivahendite laoruumi, loendades nüüd naisi.

Üheksa – hipilik Maarja, vööni küündivate pruunide palmikutega. Öko- ja joogahuviline neiu istub põrandal, jalad lootosistes, nõtked käed õhku mustreid joonistamas. Ümbritsevat melu vaatab ta eemaloleval ilmel, näol leebelt mõistev muie. Ootamatu joon Maarja malbes loomuses on kirg mootorrattaga kihutada.

Kümme – kui Armunäljased kannavad valdavalt tumedaid riideid, siis Bändimagnet meenutab oma eredate rõivastega kirevat päevaliblikat, kes on eksikombel maandunud ööliblikate parve keskele. Säravblond seksijumalanna kõlistab naerukellukesi, ülilühikesed beiberoosad püksid paljastamas pikki sihvakaid jalgu. Kui keegi märkab jalgadest kaugemale vaadata, siis leiab ta naise lahke ja sõbraliku loomuse. Bändimagnet hõljub ühtelugu õndsas armumise-eufoorias, ainult et selle tunde tekitajad vahelduvad kaleidoskoopilise kiirusega.

Üksteist ja kaksteist – ruumi nurka, eemale suuremast saginast ja tossavatest sigaretijuppidest on tõmbunud Elo ja Eha. Väliselt on nad sarnased nagu õed: ühtmoodi ronkmustade pikkade juustega, tumeda silmameigiga, žiletiga mahaaetud kulmukarvade kohale joonistatud uued kriipspeened kulmujooned. Mõlemad on rõivastunud üleni musta, gooti stiilis korsetid tihedalt kinni nööritud, pitsseelikud maani sahisemas. Ent tegelikult pole nad hoopiski sugulased, vaid armastajad.

Kolmteist – lesbipaari kõrval matil magab kerratõmbunult nende ühine tütar. Viieaastane Eva on käinud suurema osa elust koos oma kahe emaga mööda muusikaüritusi ning harjunud magama igasuguse lärmi keskel. Nüüdki nohiseb kleenuke tüdrukutirts rahulikult, helepruunid salgud silmile langenud.

Keskeltläbi on naised meestest mõni aasta nooremad, kahekümnendate eluaastate alguses. Muidugi kui mitte arvestada väikest Evat ja... mis selle plika nimi oligi? Arhivaar silmitseb ainsat võõrast nägu Armunäljaste keskel: rõõsa näoga paksuke ahmib pärani silmi endasse ümberringi toimuvat. Ahjaa, ta ütles enda nimeks Lill, meenub Arhivaarile.

Huvitav, kuidas see plika üldse siia sattus? Ilmselt lohistas mõni kutt – ehk Kiibits? – paksukese öösel oma telki ja hommikul ei taibanud ta minema kaduda, oletab Arhivaar. Ah, vahet pole, keda ta ikka segab.

Niisiis: meid, Armunäljaseid, on neliteist inimest, sealhulgas kaheksa meest, koos tundmatu plikaga kokku viis naist ning üks laps. Arhivaar talletab selle numbri mustakaanelisse märkmikku. Keegi võiks ju ometi olla Armunäljaste kroonikakirjutaja! Mitte et see peaks olema just tema. Tõtt-öelda pole ta kuigi sõnaosav, nii Kirjanikul kui ka Filosoofil sujub jutt hulga soravamalt. Ent nagu varasemad aastad on näidanud, pole kellelgi teisel huvi jäädvustada kirjalikult nende seltskonna ringirokkimist. Seega, kui seda ei tee Arhivaar, nii hästi või halvasti nagu suudab, siis ei tee seda mitte keegi.

“Kas keegi kääre tahab?” katkestab Bändimagneti vali hõige Arhivaari mõtisklused.

Blondiin on nüsinud katki eelmise päeva kontserdi käepaela ning pakub nüüd lahkelt teistelegi tillukesi küünekääre. Arhivaar hakkabki kätt välja sirutama, ent laseb selle äkkmõtte ajel taas rippu. Metallica kontserdi pael tema käe ümber on ju ajaloolise väärtusega! Ikkagi tunnistäht üritusest, mille järel algas Armunäljaste festival.

Üleüldse, arendab mees pähe turgatanud ideed edasi, Armunäljaste kroonika seisukohast on tähtis iga viimane kui külastatud muusikaüritus. Seega... Ma jätan edaspidi alles kõik käepaelad, viimase kui ühe, otsustab Arhivaar. Milleks neid ära visata ning pärast kirjutada märkmikku, et Armunäljased käisid sellel või teisel üritusel?

Liiati on käepael mõõtmatult palju rohkem kui ribake paela, plastikut või immutatud paberit. See on inimvajaduste kvintessents! Kui sa kõnnid festivalil ringi, siis ei olegi sul vaja muud kui käepaela. See on sinu võti, millega saad telklasse ööbima; see on sinu isikutunnistus ja pilet, millega pääsed kontsertidele. Käepael on ka sinu maailmavaade, näidates, mis sulle meeldib. Ainult maksta sellega ei saa, nii et raha tuleb kaasa võtta. Ent kõik muud funktsioonid on käepaelal olemas!

Ja kui kontserdipaelad nagunii käe ümber jäävad, siis... oleks ju kõige lihtsam teha märkmeid otse paeltele! Nii on juurdepääs kroonikale alati käepärast, sõna kõige otsesemas mõttes. Vaat see on küll hea idee! Arhivaar on endaga tõeliselt rahul. Ta võtab pastaka ning kribib Metallica kontserdi käepaelale sõnad “Armunäljaste festival” ja liikmete arvu “14”. Mõtleb siis natuke ja lisab sündmuse ajaloolise tähtsuse puhul ka hüüumärgi: “14!”