Читать книгу Armunäljaste festival - Evelin Kivimaa - Страница 6

Sadam. Bussijaam. Raudteejaam. Kõikjalt ühistranspordi sõlmpunktidest voolavad musta rõivastunud inimeste jõed Metallica kontserdi toimumispaiga poole. Sel aastal on bändi ainuke esinemine lähiriikides just Tallinna lauluväljakul ning mitte keegi ei tea seda paremini kui fännid. Nii mastaapne raskemuusikaüritus puudutab kõiki poolt miljonit linnaelanikku: rokkareid on võimatu mitte märgata.

Mõned fännid, keda on kerge ära tunda Metallica kirjadega mustade T-särkide järgi, saabuvad kohale kontserdi eelõhtul. Ent tõeline rokkarite must vari laotub üle linna kontserdipäeval.

Õlut ja siidrit voolab sel soojal kevadpäeval nagu kosest. Kogu linnas kerkivad taeva poole tühjenevate metallpurkide põhjad, prügikastidesse lendavad ka klaasist ja plastmassist pudelid – milline õnnistus pudelikorjajatele!

Rokkarite vastu armuline kevadpäike meelitab nad lauluväljaku lähistele, kus mere ääres laiub roheline pargiriba. Kogu päeva paitab päike põhjamaalasi, kes on talv läbi külmetanud, koorides neilt kiht kihi haaval riideid seljast. Ent ühte päike siiski ei suuda – rebida fännide seljast Metallica musti särke. Kui, siis vaid hetkeks, enda merevees jahutamise ajaks.

Tõsi, mõni üksik mees annab järele ja viskab pluusi maha, ka mõned naised võtavad end bikiinide väele, kuid need on erandid. Enamik fänne tõmbub pigem puude-põõsaste varju, kui loobub mustadest rõivastest, mis ahnelt neelavad tuliseid päikesekiiri.

Lohmakas mustas T-särgis paksuke Lill kõnnib aeglaselt mööda rannaäärset teerada, kõõritades vargsi lõbusaid seltskondi. Mina ju ka, karjub kuueteistaastase neiu hing, minul on ka kontserdipilet taskus!

Ent täna ei ole tavaliselt julgel ja seltsival Lillel julgust suud lahti teha. Selle asemel on tal süda pilgeni täis nukrust ja alaväärsustunnet. Mitte et selleks oleks erilist põhjust, aga... vahel lihtsalt on selline päev, kui sa tunned ennast nagu põõsa all vedelev koerajulk. Iga juhuslik pilk sinu poole tundub põlglik, kõigi inimeste näolt loed sa välja varjatud vastumeelsust enda vastu. Justkui nad kõik, iga viimne kui inimene, tunneksid sinu kurbuse sitahaisu.

Tegelikult peaksin ma koju minema, mõtleb Lill, mis mõttega ma siin niimoodi tolgendan. Üksinda kogu fännikarja seas. Ent ta ei suuda. Hüpnotiseerituna longib neiu mööda rannaäärt, silmitsedes kontserdiootuses rahvast. Suured seltskonnad, väiksemad rühmad, paarikesed... Lillele tundub, et ta on ainus inimene, kes on siin ihuüksi.

“Tere!” kostab äkitselt reibas poisihääl.

Lill pöörab pead: tema kõrval seisab mustas T-särgis kiitsakas punapäine nolk, nägu täis vistrikke ja laia naeru.

“Tahad, lähme minu telki?” kutsub nolk ja haarab tüdrukul käest kinni. “See on siinsamas lähedal. Mul on saia ja sulatatud juustu.”

Lill naeratab nolgile vastu ja kobab vaba käega taskupõhjas kontserdipiletit. Korraga tundub elu talle lihtsalt imeline!